Raamat autistidest tõstatab tähtsaid küsimusi. Selleks, et inimese probleemidest aru saada, tuleb heita pilk ühiskonna toimimisele ja arengule, aga ka inimloomusele endale. Seda teebki rootsi kultuuriajakirjanik Clara Törnvall oma raamatus „Autistid. Autismispektri häirega naistest“. Raamat on huvitav ning käsitleb ühiskonna toimimist laiemalt – nii erinevaid autistlikke inimesi kui ka (kultuuri)ajalugu positiivsema ja negatiivsema külje pealt.
Me ei saa pugeda teise nahka, küll aga saame huvi tunda, kuidas tajub maailma teine. Kogemus rikastab ning rahulik vaatlemine ja võrdlemine võib teha elu mõttekamaks. Teine peegeldab ning tark võtab vajadusel peegelpilti arvesse.
Elame ühiskonnas, kus eelistatakse kiirust aeglusele. Pop on olla teokas. Autistlikule inimesele see aga ei sobi, sest tema vajab korda ja rahulikku keskkonda. Autist küsib nii: miks me paigal ei püsi?
Oma tööst kooliõpilastega meenub mulle matemaatikaõpetaja Liile Jõgi, kes leidis, et enne, kui hakata last õpetama, tuleks aru saada, kuidas ta mõtleb, milline on tema loogika ja taust. Kahtlustan, et sellist metoodikat kasutatakse siiski harva.
Clara Törnvalli raamat autistidest panebki mõtlema, kuidas on elada neil, kelle aju töötab teisiti. Ta ise käib ringi kõrvaklapid peas ja päikseprillid ees ning ta on saanud autismidiagnoosi 42-aastaselt. Törnvalli osaks on pidev ärevusseisund: „Astun iga sammu ettevaatlikult, nagu viibiksin õhukesel jääl.“ (11)
Ta loetleb autismile omaseid jooni: usub liiga palju sõnadesse, ei mõista alltekste ega taipa, et inimesed võiksid valetada. Suhtlemine väsitab. Tal on probleeme viisaka vestluse pidamisega ja fookuse muutmine tekitab pinget. Tugev õiglustunne. Silma vaadata on raske. Helide ja valguse suhtes ülitundlik, ta ei ole võimeline end meeleliste muljete eest kaitsma. Keeruline täita rutiinseid tegevusi, ei suuda lihtsaid ülesandeid täita automaatselt. Keskendumine detailidele. Näod ei jää meelde. Halb ruumitaju jne. Törnvall lisab: „Mu teadlikkuse energia käib alati täistuuridel. Ma ei suuda välja sorteerida asjasse puutumatuid helisid, sõnu ja pilte, mis peale tungivad.“ (73)
Saame teada, et igal viiendal inimesel on autistlikke jooni. Diagnoosi saamiseks tuleb siiski täita 7 kriteeriumit.
Autistid on alati olemas olnud (mõiste pärineb küll 20. saj algusest), „aga diagnoos tekib alles kohtumisel ühiskonnaga. /—/ Tippjuhitud süsteemides saab diagnoosiga paberist ellujäämise tööriist. Kui sul on diagnoos mustvalgel kirjas, saab rakendada kohandamist ehk muuta asjad sinu vajadustele vastavaks, ilma selleta pole sul mingit võimalust.“ (139-140) Veel ütleb Törnvall, et õiguste ideed on „tihti segamini aetud ettekujutusega kõikide võrdsusest, nagu üks oleks teise eelduseks. Kui eeldatakse, et kõik toimivad samamoodi, saab teistsugusest inimesest anomaalia ja peaaegu provokatsioon rühma vastu. Siis tekib vajadus paigutada teistsugune inimene ohvrikategooriasse. Teisega samadel tingimustel rühma kuulumine ei sobi.“ (138-139)
Teistsugune olemise valguses arutleb ta rühmakuuluvuse plusside ja miinuste üle. Tavainimene ehk neurotüüpik talub halvasti rühmast väljaarvamist. Samal ajal on autistlikel inimestel suurem vastupanuvõime just rühmamõtlemisele, aga lisaks ka tugev õiglustunne. „Inimene, kes tõmbub eemale, provotseerib oma ümbrust ja tekitab teistes ärritust.“ (138)
Törnvall suhtub kriitiliselt Rootsi mõõdetavuse ühiskonda, kus töötajad on ühesugused ja kergesti välja vahetatavad. Sarnast suhtumist kohtame Eestiski. Meenub aastatetagune lastevanemate koosolek, kus ärimees leidis, et pole probleemi, kui tubli õpetaja lahkub, sest pole olemas asendamatuid inimesi. Nii asendatakse isiklik üldisega.
Tuleb rõhutada, et Clara Törnvall peab silmas kõrgfunktsioneerivaid autiste ja põhiliselt naisi, aga pisut tuleb juttu ka meestest. Just viimased on olnud ajaloos diagnoosimisel mõõdupuuks.
Ühtpidi tahaks küsida, miks peaks eraldama mehed naistest või vastupidi, aga raamatut lugedes saab asi selgemaks. Pikka aega ei tunnustatud diagnoosimisel sugudevahelisi erinevusi, autism oli meeste pärusmaa. Nii nende, kes määrasid, kui ka nende, kellele diagnoos määrati. Tüdrukud said selle harva ja pika hambaga. Nimelt ei peetud tüdrukute erihuvisid (just erihuvid iseloomustavad nii mees- kui ka naisautiste) päris huvideks ja diagnoosimisel tuli neil vastata küsimustele, mis lähtusid poiste/meeste spetsiifikast. Olukorda muutis naispsühhiaater, kelle pilk oli teine.
Tänapäeval moodustavad autistid omaette rühmi, kogunetakse sotsiaalmeedias, kus nõutakse lugupidamist ja mõistmist ega taheta, et nende eripära nimetatakse puudeks. Törnvall: „Nad tahavad tagasi nõuda eesõiguse ise oma seisundit tõlgendada ja leiavad, et neurotüüpikud ei sobi autismi kohta avaldusi tegema just kõige paremini, sest neil puudub kogemus.“ (109) Kostub hääli, mis nõuavad autismi käsitlemist lihtsalt teistsuguse mõtlemisviisina. Austraalia autistlik psühholoog ütleb, et puuet põhjustab ühiskond. Keskkonda tuleks kohandada neile sobilikumaks: ostukeskustes peab vähendama lärmi, laskma sinna vähem inimesi ning valgustus peab olema hämaram.
Autor püüab leida autismi olemuses positiivset. Ta tsiteerib kirjanik Birgitta Trotzigit, kes vastandab autisti neurotüüpikule: „Automatiseerimine neelab nähtused alla. Kogu keerukas elu toimub paljude inimeste jaoks täiesti alateadlikul tasandil ja siis poleks seda elu nagu kunagi olnudki. Elu kaob.“ (74)
Clara Törnvall tõdeb: „Ma ei muutu kunagi automaatseks. Ma ei pääse kunagi ligi samasugusele üldistavale infole nagu on neil, kes pesevad hambaid ilma sellele mõtlemata.“ (74)
Raamatu võiks ehk kokku võtta mõttega, et kui autist leiab eesmärgi ning suudab muuta oma nõrkused tugevuseks, leiab ta ka koha selles maailmas. Just nii on juhtunud näiteks rootslasest kliimaaktivisti Greta Thunbergiga.
Kadri Sildvee
Clara Törnvall „Autistid. Autismispektri häirega naistest“
Tõlkija Kadri Okas
Kujundaja Anu Ristmets
Kirjastus Hea Lugu, 2023
EAN 9789916726099
Raamatukoi 