Talebi tekst on sorav lugemine, kui jätta välja mõned küsitavused ja subjektiivsed arvamused. Tema teadmised antiikfilosoofiast ja ajaloost on laialdased, mis muudavad toodud näited huvitavaks. Talebi põhimõte on lihtne – kui mingi asi pikalt töötab või on ellu jäänud, siis on selle taga toimiv idee või põhjus. Seda mõtet võib rakendada mistahes elualale. Proovige. Ja…

Loe edasi

Alustasin raamatu „Lollpeade liit“ lugemist teadlikult nii, et ei otsinud taustateadmisi autori kohta. Mida peatükk edasi, seda suurem tahtmine tekkis see tühimik täita, sest autori eluloo tundmine lisab tekstile tähenduskihte. Hea on teada, mida ja miks kirjanik isiklikest kogemustest raamatusse üle toob. Seekord on neid kogemusi toodud ikka kõvasti. John Kennedy Toole’i teos on sujuv…

Loe edasi

Oletame, et seisad näitusel mõne Pieter Bruegeli maali ees ja püüad sotti saada, mida kunstnik on pintsliga lõuendile tahtnud kanda. Mis on kõigi nende maalil kujutatud pisikeste tegelaste askeldamise mõte? Mis on kõige selle taga, mis esmapilgul tundub nagu pärit tavalisest maailmast, aga lähemal silmitsemisel on olukorrad veidrad ja pehmelt öeldes arusaamatud. Umbes sedasi mõjuvad…

Loe edasi

Minu ees on 900-leheküljeline tellis, mis tundub esimese hooga läbistamatu betoonseinana. Raamat on täis küll ekstreemset inimeste hävitamist, aga teise maailmasõja ajal valitsenud rusuv õhustik on loodud meisterlikult. Jonathan Littelli „Eumeniidid“ jõuab inimese ja ühiskonna tõelisele olemusele ohtlikult lähedale, seega on tekstiseina visa läbipuurimine vaeva väärt. Vägivald on universaalne. Jonathan Littell ütleb ühes intervjuus: „…

Loe edasi

Oli mul vaja seda Mudlumi raamatut „Nööpidest ja muust häbiväärsest“ avada! Sellised tekstid võivad ainult Eestis ette tulla, milles on üles tähendatud täpselt samas ajaperioodis ja samas kandis toimunu, mille sees ja keskel minagi elasin. Sündmuspaikade kattuvus on lausa nii suur, et loe nagu enda mälestusi. Tihkelt täis tuubitud bussidega loksumised mistahes sündmustele, Pirital päevitamine,…

Loe edasi

Kasemaa „Minu kangelased“ liigub palju sirgjoonelisemat rada pidi, kui korduvalt müstifikatsiooni ja filosoofiaga flirtinud Peedu Saare „Kastimees“. Kasemaa kasutab suurt hulka mineviku siirdeid, mis ajavad juuri tänapäeva. Kaasaeg seguneb lähiminevikuga, aga müstifitseerimise asemel on tegemist pigem peegelduste ja tagasipeegeldustega. Peegel on pandud lugeja ette ja sealt paistab palju – tumedaks lakitud nõukaaegsed sektsioonkapid, välipeldikud, riiulid…

Loe edasi

Peedu Saare tekste olen sattunud lugema mitmel korral. Need on tekitanud tunde, et tegemist on valmiva kirjanikuga. Isikupärane hääl meie väikeses kirjandustiigis. Ja nii ongi – „Kastimees“ räägibki Peedu Saare häälega edasi. Esimese asjana üllatas mind erinevas rütmis kirjutamine. Esimene osa oli omaette maailm. Teine osa hoopis teise tooniga tahutud. Kolmas kerge käiguvahetusega ja jälle…

Loe edasi

Davidjantsi raamatud on küll kirjandus, aga mitte ilukirjandus. Aga see ongi hea! Pärast „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ lugemist tahtsin haarata esimesest raamatukogust kõik Davidjantsi tekstid. Saada oli neid parasjagu kaks: „(Mitte just) armastuslugu“ ja „Minu Armeenia“. Lisaks lugesin läbi novelli „Vaikusesse“, mille eest anti Brigitta Davidjantsile Tuglase novelliauhind. Lugesin, lugesin ja jäin mõttesse. Davidjantsi…

Loe edasi

Soovitan Chris Milleri raamatut „Kiibisõda“ kõigile, kes tahavad mõista tänapäeva maailmas tekkinud poliitilise, sõjalise ja majandusliku heitluse tagamaid. See praeguseks ajaks suureks ja mürgiseks kasvanud taim hakkas sirguma veidi pärast teise maailmasõja lõppu. Chris Miller seletab lahti, mille pärast tegelikult võitlus käib ja kuidas määrab kiibitööstus maailma jõujooni. Kui veel president Obama ajal puudutasid põhilised…

Loe edasi