Talebi tekst on sorav lugemine, kui jätta välja mõned küsitavused ja subjektiivsed arvamused. Tema teadmised antiikfilosoofiast ja ajaloost on laialdased, mis muudavad toodud näited huvitavaks. Talebi põhimõte on lihtne – kui mingi asi pikalt töötab või on ellu jäänud, siis on selle taga toimiv idee või põhjus. Seda mõtet võib rakendada mistahes elualale. Proovige. Ja kui teie arust on mingi idee väga loll, aga toob kõvasti raha sisse, siis pole kindlasti tegemist lolli ideega.
Mul on väike eelarvamus Äripäeva kirjastuse väljaantavate raamatute suhtes, kuna need kipuvad olema teatud tüüpi kirjandus – õpi miljardärilt või kuidas ratsa rikkaks saada! Pealkirjast („Oma nahk mängus“, e.k 2019) edasi ahvatles mind lugema autori lubadus teha selgeks vahe plämaajamise ja asjatundliku jutu vahel.
Raamat jaguneb kaheks. Suurema osa moodustab suhteliselt arusaadav ja üsna tõepäraseid väiteid esitav üldtekst. Teises või ka nn lisas toob Taleb oma väidete tõestamiseks mängu keerulised valemid, mille paikapidavust ja töökindlust vähemalt mina hinnata ei oska.
Samas esitab autor lugejale huvitavaid küsimusi, mis panevad mõtlema. Näiteks: kas skeptitsismi suhtes võib skeptiline olla? Õpetada ei saa ilma kogemuseta, sest teadmised, mis saadakse katse ja eksituse, kogemuse ja ajakulu kaudu, on väärtuslikumad kui palja mõtlemise teel omandatud. Seisukoht on intrigeeriv ja tihtilugu tõene. Kui suurkiskjatest korporatsioonide ohjamiseks kehtestatakse regulatsioonid, muutuvad need peagi ise veel suuremateks kiskjateks, millest hakkavad kasu lõikama järgmised turuga manipuleerijad. Ja nii edasi.
Turuloogika ja enda nahaga riskimise teemalt kaldub Taleb millegipärast vahepeal USA välispoliitika sohu, kehastudes presidendi nõunikuks ja materdades maailmas toimunud sõjalisi sekkumisi, heites kõigile poliitikuile ette oma nahaga mitteriskimist. Jõu kasutamise otsused võetakse vastu turvalises konditsioneeritud toas ja läbikukkunud invasioonide eest ei vastutata. Küsimuseni, kuidas riigid võiksid välispoliitikat korraldada, Taleb siiski ei jõua. Edasi sumatab ta päris laukasse, kui väidab, et demokraatlikel riikidel pole diktaatorite vastu vähimatki võimalust, sest diktaatorid nagu Putin on hundid koerte seas. Diktaatoritel on muidugi palju vabamad käed otsuste tegemisel, kuid ajalugu ei kipu kinnitama Talebi väidet, nagu oleksid isevalitsejad ja diktatuurid elujõulisemad kui föderatsioonid või demokraatiad.
Talebi teksti toel saate nuputada, kes ja kui palju on teile elus jama ajanud, kas pangad ja investeerimisnõustajad on teie rahakoti parimad sõbrad, miks turul infoga manipuleerimine on saatanast ja nii edasi. Ainult ärge unustage olla skeptitsismi suhtes skeptiline, sest kui Taleb ütleb, et olge ettevaatlik nõuandjate suhtes, kelle nõuanne on kasulik ka nõuandjale, kuid riskid jäävad kõik nõuande saaja kanda, siis sama mõõduga tasub läheneda ka Talebile. Kas raamatu autor riskib millegagi, kui tema nõuandeid kuulda võtate? Mulle tundub, et mitte. Sellest hoolimata Taleb meeldib mulle. Erinevalt tagasihoidikest eestlastest ei karda ta välja öelda pööraseid asju, on kõigiga nõus mõnusa joviaalsusega vaidlema.
Sverre Lasn
Nassim Nicholas Taleb „Oma nahk mängus“
Alapealkiri „Peidetud asümmeetriad igapäevaelus“
Tõlkija Raul Kilgas
Kujundaja Janek Saareoja
Äripäeva kirjastus, 2019
EAN 9789949624669
Raamatukoi 