-
Nobeli laureaadi Saatana tango
Tuntud ungari kirjanik László Krasznahorkai näitab, kuidas jõud, millega keegi sinu üle kummub, ei tule alati mägede tipust, vaid võib voolata ka madalamalt tasandilt oma alamate või alluvate peale. Ja perekond ei ole erand. Krasznahorkai külamaailmas, mida ta nimetab asulaks, tegutsevad kõrvuti nii lihtrahvas kui ka haritlased. Neis kõigis on sarnast. Tuleb tunnustada kirjaniku erakordset…
-
Hea lasteraamat ei küsi vanust
Sel suvel lugesin uuesti läbi Astrid Lindgreni lasteraamatu „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“. Seda raamatut olen lugenud korduvalt, kas otsast lõpuni või jupiti, alati aga naudinguga. Uuesti ajendas mind teost kätte võtma kaks seika. Esimene: lugesin lehest intervjuud näitlejaga, kelle nimi praegu ei meenu, aga kes lavakunstikooli sisseastumiskatsetel mainis, et „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“…
-
Tagasi lihtsate asjade juurde
Oli mul vaja seda Mudlumi raamatut „Nööpidest ja muust häbiväärsest“ avada! Sellised tekstid võivad ainult Eestis ette tulla, milles on üles tähendatud täpselt samas ajaperioodis ja samas kandis toimunu, mille sees ja keskel minagi elasin. Sündmuspaikade kattuvus on lausa nii suur, et loe nagu enda mälestusi. Tihkelt täis tuubitud bussidega loksumised mistahes sündmustele, Pirital päevitamine,…
-
Kuu teine pool – sotsrealismi raputav lõpp
Mõni aeg tagasi kurdeti, et meil pole piisavalt romaane oma lähiminevikust – nõukogude ajast ega taasiseseisvunud Eesti vabariigi algusajast. Meil pole lugusid, mis räägiksid tavaliste inimeste tunnetest ja läbielamistest pöörastel aastatel, mil kõik olid sunnitud ujumist õppima uutes tundmatutes vetes. Kui teadmine, et ebameeldiv aeg on läbi, tekitas lõputut õnnetunnet, siis turvalise olme ning raamistiku…
-
Minevikukangelaste peegeldused
Kasemaa „Minu kangelased“ liigub palju sirgjoonelisemat rada pidi, kui korduvalt müstifikatsiooni ja filosoofiaga flirtinud Peedu Saare „Kastimees“. Kasemaa kasutab suurt hulka mineviku siirdeid, mis ajavad juuri tänapäeva. Kaasaeg seguneb lähiminevikuga, aga müstifitseerimise asemel on tegemist pigem peegelduste ja tagasipeegeldustega. Peegel on pandud lugeja ette ja sealt paistab palju – tumedaks lakitud nõukaaegsed sektsioonkapid, välipeldikud, riiulid…
-
Kastimeest oodates
Peedu Saare tekste olen sattunud lugema mitmel korral. Need on tekitanud tunde, et tegemist on valmiva kirjanikuga. Isikupärane hääl meie väikeses kirjandustiigis. Ja nii ongi – „Kastimees“ räägibki Peedu Saare häälega edasi. Esimese asjana üllatas mind erinevas rütmis kirjutamine. Esimene osa oli omaette maailm. Teine osa hoopis teise tooniga tahutud. Kolmas kerge käiguvahetusega ja jälle…
-
Urmas Petti vaimustavad jutlused
Jutlus on omaette nähtus, paljude meelest jumalateenistuse olulisim osa. Vähe on mehi, kes suudavad kohapeal improviseerida, kõneleda täis Vaimu ja väge. Enamasti eeldab ka taoline kõne korralikku ettevalmistust. Endale jutluse aluseks antud või võetud piibliteksti põhjalikku eksegeesi ning siis selle leidmist, mis kõnetab meie aega. See ei tohi olla liiga kerge ega olla ka üle…
-
Süsteemimõtlemise alused
Olen oma elus lugenud päris palju raamatuid. Ega kõik ei jää meelde, pealkirjadki ununevad. Eriti just viimastel aastatel. Aga loen ikka – midagi jääb siiski mällu. Ja mõni raamat on mõjutanud mu maailmapilti, saanud mu enda mõtlemise osaks. Üks selline on „The Limits to Growth“ („Kasvu piirid“), Rooma Klubi aruanne aastal 1972. Raamat tõlgiti kohe…
-
Plahvatus kirjandusputkas
Davidjantsi raamatud on küll kirjandus, aga mitte ilukirjandus. Aga see ongi hea! Pärast „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ lugemist tahtsin haarata esimesest raamatukogust kõik Davidjantsi tekstid. Saada oli neid parasjagu kaks: „(Mitte just) armastuslugu“ ja „Minu Armeenia“. Lisaks lugesin läbi novelli „Vaikusesse“, mille eest anti Brigitta Davidjantsile Tuglase novelliauhind. Lugesin, lugesin ja jäin mõttesse. Davidjantsi…
Raamatukoi 