-
Ristikivi Hingede öö

Lugesin „Hingede ööd“ (1953) teist korda ja tunnistan, et ajaga on teos minu jaoks veelgi paremaks läinud. Ristikivi kujutab inimelu läbi inimese absurditaju. Kuuleme üle võlli dialooge, mahlakaid võrdlusi. Näeme karikatuursust, inimese sisemist tühjust, üksildust, võimetust, tahtmatust, mõistmatust. Aga kõike seda ei esita kirjanik meile näpuga viibutades ega moraali lugedes, vaid läbi absurdi, huumori ja…
-
Annie Ernaux. Jalad minevikus, pea olevikus

Annie Ernaux järjekordne teos „Sündmus. Noormees“ sisaldab kaks suures kirjas lühilugu kõvade punaste kaante vahel. Nobeli preemia ikka annab tiivad! Tunnistan, et see oli minu esmakohtumine autoriga, kuigi tema teoste retseptsiooniga olin üldjoontes tuttav. Lood on varjamatult, rõhutatult autobiograafilised ja käsitlevad naise kehakogemust. Hea kirjanduse tunnuseks ei ole tingimata see, kas loetu sulle meeldib, vaid…
-
Fernando Pessoa. Anarhistist pankur

Fernando Pessoad lugedes võlus mind tema oskus kirjeldada inimese tunnetuslikku poolt, meeleolusid, seisundeid. Milliseid tundeid võib tekitada valgus, heli, ruum või kuidas tunnetada ennast ja oma sihte maailmas. Miks üldse tekivad meeleolud või tunded ja kuidas need muutuvad. Kuidas kõik ümbritsev ja ümbruses toimuv mõjutab ja tekitab meeleolu, loob kummastava hingeseisundi, mis kasvab välja sellest,…
-
Madis Kõiv – ometi Inimene

Madis Kõivu „Metafüüsilist luulu“ lugemiseks võttes olin ette teadlik, et ega mu jõud selle mõistmisest üle ei käi. Samas tahtsin näha, mismoodi see mees mõtleb ja kirjutab. Mul on kodus ta näidendite kogumik, haarasin selle raamatukogust mahakantud tavaari riiulilt. Seda ma vist pole proovinudki lahti teha. Lavastusi pole näinud – ühesõnaga täielik kõivulik auk ja…
-
Kas lehmad päästavad planeedi?

Postimehe kirjastuselt ilmus 2023. aastal raamat „Lehmad päästavad planeedi“, milles ajakirjanik Judith D. Schwartz käsitleb jätkusuutlikku maaharimist läbi praktikute kogemuste. Raamatu keskmes on muld ja lehmad. Mis on selles raamatus erilist või teistmoodi? Mind on huvitanud need raamatud, mis tänapäeva usku kõigutavad. Stsientism, usk, et on võimalik materialistlikult kõik asjad paika panna, on nii tugevasti…
-
„Matmisriitused“ Hannah Kent

Island on meist paljude jaoks kauge ja müstiline maa. Ja kõige imekspandavamad on inimesed, kes seal elavad. Islandlased, kes ei põgene saarelt, mis neid pidevalt ähvardab katta laava, tule ja tolmuga või jäätada läbilõikava tuulega. Nad peavad vastu ja kasvatavad oma lapsi ja loomi maal, mida päike suvel vaevu soojendab ja kus talv on toidetud…
-
„Ööema“ – meie ajaloo öised varjud

Lilli Luugi „Ööema“ on tihe ja usutuv romaan, kus väga vähestes kohtades tekkis kahtlusi. See näitab taset. Kui kirjanik kirjutab asjadest, mida ta ei tea, tekivad augud. Need, kes teavad, need märkavad, teised libisevad üle. Lilli Luugi tekstis tühimikke pole. Minagi komistasin ainult mõnes kohas ja lõpuks tegin tekkinud küsimustega rahu. Teadsin ette, et minu…
-
Faulkner „Põrmu häirija“ – milleks kõigeks on võimeline kirjaniku keel

Eelkõige on see raamat eetikast, eetilistest valikutest, südametunnistusest, sellest, et teha ainult seda, mida õigeks pead – ikka ja jälle kõlab läbi raamatu motona peategelase onu hääl, kes oma noorele sugulasele kordab: „Peaasi, ära jäta järele.“ See on ka poliitiline manifest, armastusavaldus oma maale ja rahvale, kaljukindel usk headuse võitu, ja nendes pikkades kirjeldustes maalib…
-
Pühaduse purunemine

Asusin Viivi Luige värskelt ilmunud esseede ja artiklite kogu „Pühaduse purunemine“ sirvima suure huviga. Paarkümmend aastat tagasi loetud „Seitsmes rahukevad“ oli jätnud hea mälestuse. See oli suurepärane ajahingust edasiandev teos. Lapsesilmadega maailma vaatamise võte toimis. Pean väga lugu, kui kirjanik valdab poeetilist keelt ja on laialdaste teadmistega. Viivi Luik on üks väheseid oma põlvkonna kirjanikke,…
