-
Vägivaldse monstrumi hing
Mida lähemal moskoviitide vallutuste piirile mingi riik asub, seda selgem on selle riigi elanikele otsese ohu suurus, mis impeeriumi ambitsiooniga monstrumist õhkub. Nii on raamatu „Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu“ temaatika eestlastele vägagi hästi tuttav. Õnneks on Oksaneni raamatu tõlkeõigused müüdud rohkem kui kahekümnesse riiki ja see annab lootust, et sinisilmne naiivsus meie idanaabrite…
-
Tee ei kuhugi
Józef Mackiewiczi „Tee eikuhugi“ on raamat kadunud ajast – ilmunud aastal 1955, kirjeldab lühikest perioodi toonasel Ida-Poola alal, Wilno ehk Vilniuse ümbruses enne II maailmasõja puhkemist. Maast ja inimestest uhkab üle ja söövitab ennast sisse nõukogude võim ja mentaliteet. Just selle mentaliteedi imbumist inimhingedesse uurib kirjanik kirurgi täpsusega. Ta püüab seda vähkkasvajat eraldada veel tervetest…
-
Õnn ja valu aedniku elus
Esimesed kevadised päikesekiired muudavad aiaomaniku südame rahutuks. Nii palju on ju vaja istutada, ette kasvatada, pikeerida! Kuhu ma üldse olen pistnud kõik need hoolikalt paberkottidesse või võrkudesse ära pakitud lillesibulad, seemnekesed, varuks pandud märkmikud ja paberilehed külviskeemidega? Hobiaedniku pea on täis muremõtteid, miks eelmisel aastal till korralikult ei kasvanud, hortensia lopsakaks ei paisunud, kiviktaimla kidus…
-
Metamorfoosid. Mälestusi Võrust
Emanuele Coccia „Metamorfoosid“ on teosoofiline raamat, mis kannab endas ajastu märke. Teaduslikuks seda pidada ei saa, kuna esitatud teesidele pole peale nende püstitamise mingit kaalu lisatud. Teos püüab olla ka ilukirjanduslikult köitev ja see taotlus ei ole alati õnnestunud. Kokkuvõttes moodustub mingisugune new age’i laadne veider kompott. Kuigi autor esitab oma traktaadi lõpus muljetavaldava nimistu…
-
Pole midagi paremat korralikust vandenõuteooriast
Kõigepealt ütlen, et kolme autori – Mari-Liis Madissoni, Andreas Ventseli ja Mihhail Lotmani kirjutatud raamat „Varjatud märgid ja salaühingud“ on muidugi vandenõu nende vastu, kes vandenõudteooriatesse usuvad. Seda, millisele salaühingule raamatu „Varjatud märgid ja salaühingud“ väljaandmine kasulik oli, saame teada alles viiekümne aasta pärast, sest paljude vandenõuteoreetikute arvates on just see ajaraam kallutatud jõudude jaoks…
-
Mere äärde ja Loomad keskaegsel Liivimaal
Dörte Hanseni „Mere äärde“ kohta on ilmunud juba rohkesti positiivset tagasisidet. Esmalt sain teosest aimu kirjastaja Tauno Vahteri Facebooki-seinalt, kus ta raamatust juba enne selle ilmumist väikese noppe postitas. Nii see reklaam töötab, läksingi õnge. Kui mõtlesin, mida sel kuul siis lahkelt soovitada, meenus punane sari. Mis saaks saare elust kõneleva raamatuga valesti minna? Vahepeal…
-
Ellen Niit. Heleda mõtte laast
Suhtun elulooraamatutesse suhteliselt suure ettevaatusega. Nii mõnelgi korral olen pidanud pettuma, kui huvitava inimese pikka elu kokkuvõttev raamat on vaid rohkete piltidega pikitud album, mille vahele on puistatud lühikesed tekstilõigud. Ma ei arva, et eluloo kirjutaja peaks üles otsima ja avaldama kõmulisi eluloolisi fakte, pigem ootan analüüsi ja arutlust, miks inimene tegi elus just need…
-
Annie Ernaux – naise ja aja lugu
Prantsuse dokfilmid on mulle enamasti väga meeldinud – need on kvaliteetsed, tihedad, tasakaalus, hea ülesehitusega. Annie Ernaux’ autobiograafilised raamatud meenutavad mulle prantsuse dokke. Nad ongi dokumentaalkirjandus, autori suhe ajaga, enda emotsioonidega, lähedastega, kogu maailmaga. Minevik on kõik, mis meil on, ja kuigi läbielatu vormib inimest, ei mäleta ta nooruspõlvest enam paljut, tunded tuhmuvad, mälestustest küündib…
-
Kalender on mu nimi ja nobelist Bjørnson
Andris Kalnozolsi „Kalender on mu nimi“ on omapärane raamat. Olen enda meelest täitsa palju lugenud, aga midagi sarnast ei meenu. Mis muidugi ei tähenda, et analoogseid katsetusi ei esineks. Laiendatult võib ju öelda, et iga kirjandusteos, mis püüab mõne inimese mõttemaailma lugejani tuua, on silmitsi samasuguste katsumustega. Oskar, hüüdnimega Kalender, on määratlemata vanuses mehemürakas, pigem…
Raamatukoi 