Józef Mackiewiczi „Tee eikuhugi“ on raamat kadunud ajast – ilmunud aastal 1955, kirjeldab lühikest perioodi toonasel Ida-Poola alal, Wilno ehk Vilniuse ümbruses enne II maailmasõja puhkemist. Maast ja inimestest uhkab üle ja söövitab ennast sisse nõukogude võim ja mentaliteet. Just selle mentaliteedi imbumist inimhingedesse uurib kirjanik kirurgi täpsusega. Ta püüab seda vähkkasvajat eraldada veel tervetest kudedest, eritleda, kuidas ja miks inimesed järsku totaalselt teistmoodi mõtlema ja käituma asuvad, mis neid selleks sunnib, kuidas saavutatakse kollektiivse hirmu ja alistumise õhkkond, ja mitte ainult ühe poole vaates, vaid täpselt samamoodi lahatakse ka kollaborantide, koputajate, külanõukogu esimeeste, igasugu suuremate ja väiksemate nahahoidjate mõtteviisi.
Kadunud on ka see aeg, mil selliseid romaane kirjutati. Mõneti võib seda võrrelda fotograafia leiutamisega – sellises astmes realism, nagu Mackiewiczi romaanis, on nüüdseks kolinud seriaalidesse. Kuigi aines on tõsine ja aeg trööstitu, on teost kerge lugeda – aeg kulgeb lineaarselt, tegevustik koondub lüheldasse aastapikkusesse perioodi, tegelasi on küll üksjagu ohtralt, kuid nad on eristuvad ja meeldejäävad, samuti on kogu aeg olemas pinge, mis sündmusi käigus hoiab. Kõlab väheke võikalt, aga kannatusrohkest ajast on kirjutatud kui just mitte põnevik, siis vähemalt kaasakiskuv teos. Lisaks ei puudu tugev ideeline kontseptsioon – realistlikule romaanile omaselt on ideed istutatud tegelaste omavahelistesse kõnelustesse ja see ei mõju antud kontekstis kistult ega ebaloomulikult. Ei puudu ka armastusliin – peategelane armastab kahte naist, mõlemat omal kombel, seaduslikku kaasat ei jäta, aga teise mehe kaunitarist naine mõlgub kogu aeg meeles, ega teodki tegemata jää. Võiks ju arvata, et kui kuskil metsa all ühte heidad, oled pilkude eest varjatud, aga ei, alati on nägijaid.
Lisaks on olemas ka maa–linna telg, linnas toimuvad salakooselukud, seal on konspiratsioonikorterid, antud juhul pesumaja, seal on kohvikud ja ajalehetoimetused, kohtab inimesi, sõpru endisest ajast, kellest iial ei tea, kas nad on veel sõbrad või peab nüüd nendegagi olema äärmiselt ettevaatlik. Peategelane Pawel on põlatud tõust – intelligent, kuigi tema varasemast elust enne nõukogude okupatsiooni suuremat juttu ei ole, saab ometi aimu, et tegemist on autori alter egoga – tõenäoliselt on tegu ajakirjanikuga, kes uute aegade saabudes otsustab, et ohutum, südametunnistust säästvam on teha lihttöid – metsas puid saagida, voorimees olla, ükskõik mida, et ei peaks õppima uuele võimule meelepärasel moel sõnu seadma. Ka selle eest saab ta nahutada, ka see valik pole osutunud õigeks – ülekuulamisel pannakse talle süüks, et hoiab kõrvale oma kutsumusest, kas ei pakutud talle võimalust töötada ajalehes, kirjutada juhtkirju, kiita uut korda või teatrite jaoks repertuaari ümber töödelda – kirjutada nad kaasaja nõuetele vastavaks? Aga mida teeb tema? Elab külakeses, kasvatab kanu, ostab hobuse, hakkab voorimeheks. Hobuse ostab ta salakaubaveoga teenitud raha eest, patte on ta hingel kuipalju, salajased piiriületused, kahtlased tehingud: üks neist lõppeb vägagi õnnetult. Kuidagi eluke siiski veereb, igal ajal, iga ilmakorraga. Keegi ei tea, kuidas on õige, kuidas peaks, kuidas hing sisse jääks – mõni annab uuele võimule kõik, mis see nõuab, kogu vilja, läheb ostab veel lisaks, kui omast ei jätku, aga küüditamise nimekirjas on ta ikka.
Selliseid raamatuid oleme meie, nõukogude okupatsiooni ajal elanud inimesed, lugenud hulgakaupa. Aga sellest teisest, võimule meelepärasest vaatepunktist kirjutatuid. Kuidas uus kord tõi maale õitsengu, kuidas murti vanameelsete vastupanu, kuidas inimesi ümber kasvatati truudeks nõukogude seltsimeesteks, kõik on seal sama – agraarühiskond, lehmad-sead, talud ja põllud, külanõukogud, aga vähe oleme lugenud raamatuid, mis räägivad samast ajast veendunud antikommunisti vaatepunktist. Nüüd on need meie lauale jõudnud, 70–80 aastat hiljem, kui nad kirja on pandud. Tekib kummaline kaksikmaailm, kus ühte ja sama sündmust, perioodi on nähtud stilistiliselt sarnaselt, kuid teise polaarsusega.
Mida on meil praegu peale hakata seesuguse teosega? Võiks ju mõelda, et sellised ajad ei tule tagasi, enam ei tule keegi ära võtma su seapõrsast (muuseas on raamatus koht, kus küüditamise eest põgenenud peategelase pere mahajäänud vallasvara kohta täheldab kohalik tšinovnik: miks on vara üles kirjutamata, loomad söötmata-jootmata? Need on ju nüüd meie, kogu rahva omand, mida ei või niisama ripakile jätta. Ikkagi elusad hinged!) Eelkõige on see muidugi ajaloodokument – oma saatesõnas ütleb autor, et kõik, välja arvatud romaani peategelased, on selles raamatus autentne – kohad, sündmused, dokumendid, teised inimesed. Kõik, mis juhtus, juhtuski päriselt, juhtus just nii ja just seal. Oli olemas selline hobune, ostetud linnukasvatajalt, kes ainsana hakkas küüditajatele vastu, haaras kirve, kui kõik tema linnud puuridest vabaks lasti, küüditamismeeskond oli ju ka omal kombel inimlik. Kanaarilind, kelle pesas olid väiksed pojad, ei tahtnud minema lennata, siis ta aeti vägisi ja lõpetas sekund hiljem kassi küünte vahel.
Iga inimese elus on lisaks suurtele tragöödiatele tema enda isiklikud, väiksemad tragöödiad, mis võivad olla selle inimese jaoks suuremad ja tähtsamad kui kogu muu maailma kannatus, alatus, sõda ja rahu. See, mis on õige ja mis on vale, on inimeste peades endiselt segi nagu puder ja kapsad. Ka praegu võtab polariseerumine epideemiliselt maad, võib-olla isegi hullemini kui toona. Kuigi kedagi veel trellide taha ei pisteta ja ülekuulamislaua taga käsi ei murta valede mõtteviiside eest, siis üldises vaimses ruumis ei ole olukord hea. Mõistlikumad on valinud vaikimise, isegi oma sõprade seltsis ei julgeta igaks juhuks enam sellest või teisest teemast rääkida.
Miks tulevad ajuti ikka tagasi sellised ajad, kus inimesed oma mõtteid ja arvamusi ühte kitsasse sängi topivad, ja ükski mõte ega tegu ei tohi ujuda vastuvoolu ega niriseda kuskil kõrvalojas? Sest see tundub olevat maailma ajaloo üldine muster: kord võidutseb lootus, vabadus ja õilsad mõtted, ehitatakse utoopiaid, usutakse maailma pääsemist, siis asutakse seda maailma parimate kavatsustega ümber ehitama ja ära päästma, ja kellele see ei meeldi, taotakse peadpidi mutta, olgu verbaalselt või tegelikult. Kõik aheneb, tekivad käsud ja keelud, järelvalve, sunniaktsioonid, võib ainult ühtviisi mõelda ja elada. Pendel on jälle liikumas väiklase aheneva maailma suunas. Igaüks peab jälle mõtlema, millised on meie maailma moraaliseadused ja kuidas sellises maailmas säilitada oma isiklik moraalne pale.
Mudlum
Józef Mackiewiczi „Tee eikuhugi“
Tõlkija Hendrik Lindepuu
Kujundaja Mari Kaljuste
Sari Hieronymus
Kirjastus Hendrik Lindepuu 2023
EAN 9789916969175
Raamatukoi 