Esimesed kevadised päikesekiired muudavad aiaomaniku südame rahutuks. Nii palju on ju vaja istutada, ette kasvatada, pikeerida! Kuhu ma üldse olen pistnud kõik need hoolikalt paberkottidesse või võrkudesse ära pakitud lillesibulad, seemnekesed, varuks pandud märkmikud ja paberilehed külviskeemidega? Hobiaedniku pea on täis muremõtteid, miks eelmisel aastal till korralikult ei kasvanud, hortensia lopsakaks ei paisunud, kiviktaimla kidus ja ploomipuud lehepõletiku käes piinlesid. Midagi tuleks muuta, aga mida? Aknalaudadest ei hakka ma rääkimagi, neid pole kunagi küllalt, et kõiki ettekasvatamist vajavaid tomati-, kõrvitsa-, kurgi-, astri- ja peiulilletaimi ära mahutada.
Kuulus tšehhi humorist Karel Čapek ütles oma 1929. aastal ilmunud raamatus „Aedniku aasta“: „Ma räägin teile, kuidas te võite tõelise aedniku ära tunda. „Te peate tulema minu juurde vaatama,“ ütleb ta, „ma pean teile näitama oma aeda.“ Kui te siis lähete, et talle head meelt valmistada, leiate kusagil püsikute keskel uppimas tema istmiku. „Silmapilk,“ heidab ta üle õla, „pistan ainult selle siin mulda.“
Saja aastaga pole midagi muutunud. Ka mina tunnen kõiki oma naabreid, kuigi enamasti mitte nägupidi. „Aedniku aasta“ võtab kokku kõik aedniku piinad ja rõõmud, mis tema hinges jaanuarist detsembrini valitsevad. Isegi tavalisest muruniitmisest saab Čapeki sulepea kaudu ootamatult naljakas ja rohkelt väljakutseid pakkuv tegevus, kiviktaimla hooldamisest rääkimata.
Kui Čapek on aednikuelu sulle meelde tuletanud ja su meel on saanud lahutatud, võid edasi liikuda Sirje Toodingu raamatu „Kiiksuga puuviljandus“ juurde. See väga huvitavalt kujundatud raamat jagab aednikule suure hulga faktiteadmisi ja selgitusi nii aedniku tegemiste kui ka erinevate taimede kohta. Autori enda kerge kiiksuga illustreeritud lühikestele lugudele on andnud vormi tuši ja puupulgaga vormitud joonistused. Kujundusmõte on põnev ja teksti toetav, seda kooslust peab ainult kiitma. Kas õuna süda tunneb valu, kas emapuu on kõikide puude ema ja kas karusmarjal on seljas karusnahkne kasukas, selle jätan juba lugejale välja uurida.
Kauni ja saagirikka aia saladus on suur hulk spetsiifilisi teadmisi, mida aednik oma töös kasutab. Soovitatav on sellised teadmised omandada aianduskoolis või läbida erialakoolitused, sest muidu astub aiandushuviline kõikvõimalikke profaane igiammusest ajast kimbutanud lõksu – taimekasvatust saatvate müütide lõputusse labürinti. Kuidas on vale ja kuidas on õige? Kas lõigata tagasi sügisel või kevadel? Katta multšiga või kaevata läbi? Kasta harvem või pigem tihemini ja vähem? Lisada mullale liiva või hoopis väetist? Aiapidamise kohta levivatest väärarusaamadest annab põhjaliku ülevaate Margus Maripuu raamat „200 murtud aiandusmüüti“. Kas ei ole peaaegu iga hobiaednik seisnud kevadel pärast lumesulamist keset aeda, käed jõuetus vihas rippu, ja silmitsenud kõikjal kõrguvaid mutimullahunnikuid? Tuleb välja, et mutt on aedniku liitlane, kes sööb suurel hulgal tigusid ja mullakahjurite röövikuid, muidugi kahjuks ka vihmausse, mutikäikude kaudu jookseb mullapinnast minema liigvesi ning mullahunnikud võib kokku koguda ja peenardele lisada. Maripuu võtab maha aiaomanike lootuse umbrohust vabaneda, sest „umbrohi on omandanud kõik ellujäämiseks vajalikud oskused, välja arvatud võime sirgetes ridades kasvada“. Ja kas igast umbrohuliblest ongi vaja vabaneda?
Minevikku on jäänud igas aias kevadeti tossavad märgade lehtede ja niiskete okste hunnikud, aga milliseid nõudeid tuleks tuletegemisel järgida ja miks sellised reeglid on välja töötatud? Või lõputud vaidlused viljapuude lõikamise üle – kas õige on teha seda kevadel, suvel, sügisel või aastaringselt? Või annab ka lõikamata õunapuu korralikult piiratud puuga samaväärset saaki?
Kõige eelneva juures ei maksa unustada, et aiapidamine nõuab väga suures koguses vett ja enamus sellest tilgub higina aedniku seljast.
Kui nüüd aednik on kõik mutimullahunnikud tasaseks lükanud, hortensia vohama saanud, õunapuud lõiganud kaunite bonsaide moodi ümmarguseks, maasikad punetavad ja kiviktaimlas pole ühtegi umbrohuliblet, avastab ta, et kogu seda ilu on asunud tema selja taga ründama kutsumata külaliste hordid – aiakahjurid. Ja oh sa püha müristus, kui palju ja erinevaid neid on, nagu kirjutab Tiit Koha oma raamatus „Aiakahjurid. Kutsumata külalised aias“. Maasikaid katab hahkhallitus. Mida hallitus pole enda võimusesse võtnud, pistavad nahka nälkjad ja teod. Ploomipuu lehtede alla on kolooniad rajanud lehetäid. Daaliate kroonlehed närib sakiliseks harilik kõrvahark. Õunasaagi peale pole aga mõtet lootagi, sest õunad pistavad nahka õunamähkuri röövikud ehk õunaussid.
On sedasi üldse mõtet kahjurite rõõmuks aeda pidada? Aednike lohutuseks ütlen, et on. Iga kahjuri vastu on rohtu, nii lohutab meid ka raamatu autor Tiit Koha.
Nii et kindad kätte, lugupeetud aiandushuvilised, käsiprits pihku ja rasket rõõmus-valusat hooaja algust nautima!
Sverre Lasn
Margus Maripuu „200 murtud aiandusmüüti“
Sari Vaba Akadeemia raamatukogu
Toimetaja Mari Lall
Kujundaja Piret Tuur
Kirjastus Eesti Raamat 2024
EAN 9789916128039
Karel Čapek „Aedniku aasta“
Tõlkija Lembit Remmelgas,
Kujundaja Kadri Siiroja
Kirjastus Pegasus 2024
EAN 9789916166475
Sirje Tooding „Kiiksuga puuviljandus“
Kujundaja Marje Eelma
Illustraator Sirje Tooding
Kirjastus Sirje Tooding 2023
EAN 9789916417560
Tiit Koha „Aiakahjurid. Kutsumata külalised aias“
Toimetaja Katrin Streimann
Kujundaja Einike Soosaar
Kirjastus Varrak 2018
EAN 9789985344187
Raamatukoi 