Emanuele Coccia „Metamorfoosid“ on teosoofiline raamat, mis kannab endas ajastu märke. Teaduslikuks seda pidada ei saa, kuna esitatud teesidele pole peale nende püstitamise mingit kaalu lisatud. Teos püüab olla ka ilukirjanduslikult köitev ja see taotlus ei ole alati õnnestunud. Kokkuvõttes moodustub mingisugune new age’i laadne veider kompott. Kuigi autor esitab oma traktaadi lõpus muljetavaldava nimistu teda inspireerinud autoritest ja raamatutest, jätab seegi mulje, et kasutatud on kõike, mida vähegi on õnnestunud tema vaadetega sobima panna.
Leitud on üks sõna: metamorfoos, mille sisse mahutatakse kogu olnud, oleva ja tuleva maailma olemus. Paratamatult tundub see lihtsustusena, sest kui väga me ka ei sooviks üheainsa mõistega kogu maailma hõlmata ja seletada, ei ole see usutavasti võimalik.
Kergeusklik nagu mina lootis raamatust huvitavaid teadmisi putukate eluolu kohta. Seda sealt ka leiab, aga ainult suurema idee teenistuses. Idee on aga suurejooneline – pöörata kogu senine maailmakäsitus pea peale ja asendada see holistilis-panteistlikuga. Mõte on ju iseenesest igivana, alates panta rheist – „kõik voolab ja samasse jõkke teist korda astuda ei saa“ kuni Kiplingi Mowgli-raamatuni, kus deklareeritakse: „Me oleme ühte verd, sina ja mina.“ Nende kahe lause vahele mahubki ära Coccia filosoofia – kõik maailmas olev on tekkinud sellest ainest, mis paiskus välja suurest paugust, see ainult muutub ja moondub, miski ei jää kunagi selleks, mis ta oli. Iga oma suutäiega sööme sisse maailma ajalugu ja elu on mingisugune omaette entiteet, mis lihtsalt tahab läbi erinevate kehade avalduda ja edasi kanduda.
Raamatu üldisest vaimsusest annavad aimu peatükkide nimed, esitan valiku: „Iga mina on unustus“, „Sünnitus ehk elu ränne“, „Maa kõne“, „Iga elusolend on kimäär“, „Sünnijärgne muna“, „Taasnoorenemine“, „Maailma kookon“, „Mina hingeränd ja taaskehastumine“, „Meie vaim on alati teiste liikide kehas“ etc. Peatükke on palju ja nad on lühikesed, keskendudes ühe mõtte korduvale sõnastamisele. Ettevaatlikuks tegi juba raamatu algus, kus kolm lehekülge pikas etteastes manati mantrana: „Ma olen unustanud, justnagu me kõik“ ja „Pidin unustama, kõik unustama“ kaheksa korda.
Lõik sünnitamise kohta: „Seega tähendab sünnitamine, et Maal lastakse läbida oma keha, et viia ta kuskile mujale. Iga sünnitus on laamade tektoonika jätkumine, liikumine, mis lubab Gaial teise kohta asuda.“ Kuigi ma olen sünnitanud, siis ei meenu, et oleksin sellest protsessist kunagi nii mõelnud, kuigi möönan, et see on võimalik. Emake Gaia kasutab minu ja sinu ja su koera või hobuse või kelle iganes keha, et taastoota elu lõputut ringkäiku. Miks peaks aga Gaial olema mingisugune tahe, soov ja eesmärk, sellest ma päris täpselt aru ei saanud. Järgmises peatükis laotatakse lugeja ette teooria, et iga uus elu on vaid eelnenud elu kordus, mis püüab igas oma uues avaldumisvormis vabaneda aegade hämarikus toimunud katastroofi mälestusest, milleks on elu kolimine merest maismaale ja suguakt näiteks on soov jälle märja ning niiske merega ühte heita (sedapuhku nähakse paljunemisprotsessi isasolendi vaatepunktist). Ema on ookeani sümbol ja osaline asendaja…
Ma üldse ei kahtle, et paljusid selline stilistika ja vaatepunkt kõnetab. Kõik on kõigega üks, maailm on üks hingamine, üks suur aegade lainemeri, aga paraku ei ole selles raamatus üldse kohta näiteks kliimakatastroofile, ökokatastroofile või kõigele sellele, millega Gaia peal askeldavad loomastik ja taimestik peavad juba nüüd ja praegu rinda pistma. Pigem jääb mulje, et kõik käib nagu kellavärk, üks asi muutub teiseks, on vaja ainult end ühtekuuluvuse hoovusel kanda lasta, tunnetada iga mälutud suutäiega neid iidseid aatomeid, mis seovad sind ühte surnud vaarao ja surnud orangutaniga ja sellest piisabki. Raamatu lõpuosas on käsitletud linna kui liikide metamorfoosi, et anda Gaiale intensiivsem ja rikkam elu. Kõiki autori mõttekäike ei ole võimalik lühidas kokkuvõttes käsitleda, neid on ohtralt ja nii mõnigi paneb kukalt kratsima. Ei saa öelda, et raamat ei ärataks mõtteid, eelkõige muidugi mõtte sellest, et ilmselt olen mina, lugeja, vana konserv, kes uuenduslikke ideid enam kergesti vastu ei võta. Ja kahtlemata on igale ajastule vaja oma muinaslugusid, aga kuidagi trööstitu tundub see vaatepunkt, et taevas, tähed me pea kohal on surnuaed, kaugete aegade valgus, ja ainus elu, mis meid üldse peaks huvitama, ainus tulevik on peidus maas meie jalgade all.
Heinrich Eisenschmidt „Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus“ on eelmise raamatuga muidugi võrreldamatu. On ikka väga hea, et kaante vahelt võib leida totaalselt erinevaid maailmu. Loomingu Raamatukogu on läbi aegade teinud tänuväärset tööd meie isikliku väikese maanurga ajaloo lähemale toomise ja läbivalgustamisega. Ka see on ju omamoodi metamorfoos, mis siin sündis erinevate rahvaste ja kultuuride ühendusest. Krümmeri õppeasutuses ei õppinud ilmselt ainsatki eesti soost õpilast, ometi on see meie, eestlaste ajalugu. Hiljaaegu samuti LR-is ilmunud Siegfried von Vegesacki „Jaschka ja Janne“ või Carl Mothanderi „Kulinaarsed vested“ on suurepärased raamatud, mis toovad ajaloo koju kätte niisama elavalt, nagu oleks see just nüüdsama su enda silme all juhtunud.
Eisenschmidti brošüüri maht on küll napp, aga neil vähestel lehekülgedel annab ta edasi palju huvitavat informatsiooni. Tänastel õpetajatel ja koolikorraldajatel oleks sealt kindlasti nii mõndagi kõrva taha panna. Kõigepealt see soojus ja huumorimeel, millega ta suhtub nii oma kasvandikesse kui kolleegidesse, nende iseloomu kõverusi ja knihve ometi maha vaikimata. Nii sünnib hulgaliselt värvikaid portreid – markantsematest koolmeistritest, aga ka Võru linna mõnest ametimehest, näiteks pagarist, kes varitses trepil möödasõitvaid kaubavankreid. Niisamuti kerkib lugeja silme ette Võru linn ja seda ümbritsev kaunis loodus, aga ka trööstitud vihmased novembripäevad, kus rahutuid poisikesi ühegi tubase tegevusega kuigi kauaks köita ei õnnestu. See hallus ja igavus, mis mõnda päeva otsast otsani täidab ja inimesed igavusest hulluks ajab, selle kõrval mõni kena väljasõit, milleks juba aegsasti valmistutakse. Ettevõtlike õpilaste harrastused: „Kolmanda toa ahju taha olid nad ehitanud treipingi, mida Krümmeri eest tuli hoolikalt peita. Peamisteks komponentideks olid sellel katkine uisurihm ja murdunud sulenuga.“ Treipingil valmisid malendid. Õpetajana näeb ja taipab autor, et igal isikul on lisaks õppetöösse puutuvale võimekusele veel muidki omadusi. Hea õpetaja peaks teadma, kus on tema õpilaste nõrgad ja tugevad kohad, et vähese kõneanniga poeglaps ei ole sellepärast veel tingimata tumbajumba, ja kedagi ei tohi tema puuduste pärast enneaegu naeruvääristada.
Kosutav oli lugeda, kuidas austatud õpetajahärra oma poistekambaga koos müras ja koerust tegi, linna lähedalt leiti tore liivaauk, kus sai röövleid mängida, kui väljasõidul juhtus halb ilm olema, tehti kohaliku kõrtsi põrand lagedaks, visati õlgi peale ja lasti poistel seal ennast välja elada. Kas tänapäeval keegi kujutaks ette, et laste loomulik liikumisvajadus on asi, mida ei pea kogu aeg jõuga maha suruma, vaid sellel tuleb lasta avalduda igas kohas, kus see vähegi kohane ja selleks võimalust on. Mäletan oma kooliajast masendavat vahetunnikorda, kus mööda koridore tuli käia ringiratast jalutades, teine õpilane käevangus, ja igasugu tormajad ja ringijooksjad pandi selle ringi keskele häbiposti seisma.
Krümmeri õppeasutust tabab aga samasugune saatus, nagu varem või hiljem kõike toredat: luhtumine. Mingist hetkest hakkavad muidu nii eesrindliku asutuse asjad allamäge minema, ja autor otsib selle võimalikke põhjusi, nagu ikka, on seal mitmete asjaolude kokkusattumus. Keegi on edutatud oma kompetentsi tasandist kõrgemale, keegi on oma tööst ja pingutustest juba liiga väsinud, pruugib vaid paaril tugisambal nõtkuda, kui kogu ehitis hakkab kiiva vajuma. Herr Heinrich püüab päästa mis päästa annab, ei taha leppida, et miski, mida ta armsaks peab, kaob ja hävib. Tunnen seda valu nagu enda oma, sest meil kõigil on luhtunud lootusi, kaotatud projekte, mahakantud unistusi.
Mudlum
Emanuele Coccia „Metamorfoosid“
Tõlkija Mirjam Lepikult
Kujundaja Sirje Ratso
Sari Bibliotheca Controversiarum
Kirjastus Tallinna Ülikool 2024
EAN 9789985589526
Heinrich Eisenschmidt „Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus“
Kujundaja Maris Kaskmann
Sari Loomingu Raamatukogu
Kirjastus Kultuurileht 2024
EAN 9771406051095
Raamatukoi 