Suhtun elulooraamatutesse suhteliselt suure ettevaatusega. Nii mõnelgi korral olen pidanud pettuma, kui huvitava inimese pikka elu kokkuvõttev raamat on vaid rohkete piltidega pikitud album, mille vahele on puistatud lühikesed tekstilõigud. Ma ei arva, et eluloo kirjutaja peaks üles otsima ja avaldama kõmulisi eluloolisi fakte, pigem ootan analüüsi ja arutlust, miks inimene tegi elus just need valikud ja kuidas tema looming tõukus inimestest, kellega teed ristusid, või sündmustest, mis tema elus juhtusid.
Maarja Unduski raamat „Ellen Niit. Heleda mõtte laast“ täitis ja ületas kõik need ootused. Ma usun, et eriti keeruline on asetada ennast analüüsija rolli, kui tegemist on sinu kõige lähedasema inimese, eriti veel emaga. Autor on seda aga suurepäraselt suutnud. Sümpaatne on seegi, millise soojusega ta suhtub või kuidas arutleb, rääkides ka probleemidest ja keerulistest hetkedest Ellen Niidu elus, ta püüab mõista.
Maarja Undusk alustab raamatut põhjaliku ülevaatega Ellen Niidu eelnevate põlvede elust, mis on huvitav ka lihtsalt tollase aja vaatena ja igati õigustatud, arvestades, kui olulist rolli sugulased hiljem suure pere elus mängisid. Mulle kui Tartu Ülikooli vilistlasele oli väga hariv lugeda ka üliõpilaselust ja olmest sõjajärgses Tartus. Autor on teinud tõsist tööd, korjanud kaasaegsete mälestusi, mida lugedes saame pildi ajast. Mõjusalt on kirjeldatud, kuidas halvustati noorte luuletajate värsse Stalini ajal. Ellen Niit pääses küll suurematest repressioonidest, kuid siiski häirivad näited noore algava (ja kindlasti endas veel ebakindla) luuletaja värsside ideelisest materdamisest. Koos autoriga saame mõtiskleda selle üle, kas ja kuidas selline sarjamine mõjutas luuletaja edasisi valikuid loometeel. Samas on neid innukaid kriitikuid küll mainitud, kuid mitte maatasa tehtud.
Olen näinud arvustust, milles küsitakse, kas ikka peaks avaldama noorpõlve luuletusi, mida autor ei ole ise avaldamisväärseks pidanud. Luulekoguna võib-olla mitte, aga sellise elulooraamatu osas on need minu meelest igati õigustatud. Nende kaudu saame aimu luuletaja arengust ja võib-olla on nad ka toeks noorele loojale. Sõpradele kirjutatud vemmalvärsid aga on toredad mingi eluperioodi ilmestajana. Avaldatakse ju ka isiklikku kirjavahetust, mis ei ole avalikkusele mõeldud, hiljem aga avavad mitte ainult kirjutaja elu ja loomingu erinevaid tahke, vaid võimaldavad vahetu vaate tollesse aega.
Raamat teadvustab meile, kes me oleme Ellen Niidu lasteluule najal üles kasvanud, kui suure osa tema töömahust sisaldasid tõlked. Samas on see oluline teos ka neile, kes tahavad paremini mõista Jaan Krossi loomingut. Maarja Undusk täiendab ja kohati ka parandab lugusid, mille Kross oma elust on kirjutanud. Vahel on küsitud, kuivõrd Ellen Niit ohverdas oma võimaliku loomingu selle nimel, et Jaan Krossil oleks parimad tingimused oma romaanide loomiseks. Niit ise kirjutab, et tahtis aidata tasa teha neid aastaid, mis Krossil Siberis kaduma läksid. Teisalt ei olnud Ellen Niidu puhul kindlasti tegemist naisega, kes pühenduks vaid kodule ja kokkamisele. Ta ütleb, et tuleb kirjutada ja muud loomingulist tööd teha igal võimalikul hetkel, mitte jääda ootama, et kiirem eluperiood mööduks. Oma hea organisaatorivõimega jaotas Ellen igapäevased põhilised kodused toimetused abiliste vahel, olles ise küll enamasti taustal olemas. Samal ajal oli ta ka ise tihti abistaja rollis, kui mõnel tema abilistest või sugulastest oli vaja näiteks ametiasutustes midagi kiiresti korda ajada või soovis tema juuksur värsket raamatut. Ja ei tohi unustada sedagi, et Jaan ja Ellen reisisid palju koos. Märgiline oli ka fakt – kui üks neist ei saanud sõita või ei lubatud riigist välja, jäi reis ära.
Seega jälle soe soovitus – suurepärane raamat neile, kes kasvasid üles Ellen Niidu lasteluulega, aga ka neile, kes tahavad näha veel ühte tahku Jaan Krossi elust.
Kersti Tepp
Maarja Undusk „Ellen Niit. Heleda mõtte laast“
Kujundaja Andres Tali
Kirjastus Tammerraamat 2022
EAN 9789916681039
Raamatukoi 