-
Faulkner „Põrmu häirija“ – milleks kõigeks on võimeline kirjaniku keel
Eelkõige on see raamat eetikast, eetilistest valikutest, südametunnistusest, sellest, et teha ainult seda, mida õigeks pead – ikka ja jälle kõlab läbi raamatu motona peategelase onu hääl, kes oma noorele sugulasele kordab: „Peaasi, ära jäta järele.“ See on ka poliitiline manifest, armastusavaldus oma maale ja rahvale, kaljukindel usk headuse võitu, ja nendes pikkades kirjeldustes maalib…
-
Pühaduse purunemine
Asusin Viivi Luige värskelt ilmunud esseede ja artiklite kogu „Pühaduse purunemine“ sirvima suure huviga. Paarkümmend aastat tagasi loetud „Seitsmes rahukevad“ oli jätnud hea mälestuse. See oli suurepärane ajahingust edasiandev teos. Lapsesilmadega maailma vaatamise võte toimis. Pean väga lugu, kui kirjanik valdab poeetilist keelt ja on laialdaste teadmistega. Viivi Luik on üks väheseid oma põlvkonna kirjanikke,…
-
Ene Mihkelsoni „Katkuhaud“ kui detektiiviromaan
Ene Mihkelsonil oli hiljuti 80. sünniaastapäev. Teda peetakse autoriks, kes on eesti kirjanduses väga oluline, kuid keda vähesed loevad või lugenud on. Nii oli ka minuga. Müüt, et autor on krüptiline, raskesti mõistetav, mingil kombel hermeetiliselt oma pea kõlakambrisse suletud, käib temaga nii kõvasti kaasas, et olin varem üritanud lugeda vaid „Nime vaeva“ ja tõtt-öelda…
-
Aafrika kirjanduse lõhnad, värvid ja valud
Milline võiks olla keskmise Eesti lugeja vastus, kui temalt küsida Aafrika kirjanduse kohta? Kellega või millega seostub eestlase jaoks üldse Musta Mandri kirjandus? Millised kujutluspildid silme ette kerkivad, millised emotsioonid ja seosed tekivad? Egiptuse hiigelpikk ajalugu, Boko Harami džihadistid Põhja-Nigeerias, Lõuna-Aafrika ja apartheid, koloniaalminevik, näljahäda, antiloobid, gorillad, gnuud ja elevandid, vaesus, kuumus…eee… aga mis veel?…
-
Mitte eriti maitsev rosolje
Rosa Montero „Oht olla täie mõistuse juures“ on poleemiline raamat. Ükskõik, kas raamat meeldis või ei meeldinud, äratab tema sisu ja kirjapaneku vorm ägedaid reaktsioone. Goodreadsis on tal meetrite viisi arvustusi, ülistavaid muidugi kaugelt rohkem, aga ka veendunud vastaste väike kogukond on täitsa olemas, kellega ma meelsasti liitun. Hullumeelsuse, tervemõistuslikkuse, andekuse ja loovuse teemad kõnetavad…
-
Jaaksi „Taeva tütred“ ja Fosse „Triloogia“
Minu ees on kaks autorit, kaks raamatut, mis jutustavad iseseisva elu alguses olevatest noortest inimestest. Mõneti on lood sarnased – mõlemas on püüe elu edasi viia, ja seda vaatamata kohati lootusetusena tunduvatele oludele. Neis ellu äratatud tegelastel on julgust võtta vastu ka riskantseid otsuseid. Samas on nii kahe autori stiil, peategelaste taust kui ka sellest…
-
Hea krimka avab suhteid ja inimloomust
Olen avastanud, et kriminaalromaanid on väga hea viis viletsat enesetunnet eirata. Mitte et mind see tapmise osa huvitaks – ma ei naudi ei laipu ega satu elevusse kurjategijat jälitades, aga need hoiavad üldjuhul pinget üleval. Hoopis enam köidavad taustalood. Kriminaalromaani meistri Donna Leoni lood toimuvad Veneetsias ja Ann Cleevesi omad Shetlandi maastikel.
-
Hispaania sõda iseendaga
Hispaanias aastatel 1936-1939 toimunud kodusõda on andnud inimkonnale õpetliku kogemuse, mis võib toimuda suurriigiga, millel on pikk uhke ajalugu, aga kus vastuolud ja soov enda tõekspidamised ülejäänud ühiskonnagruppidele relvajõul … Kui Antony Beevori raamat jälgib Hispaania kodusõja sündmusi ajalises ja füüsilises mõttes distantsilt, siis George Orwell, vastupidi, kirjeldab sõjasündmusi ja meeleolusid pealtnägija …
-
Andrei Belõi Peterburi
Värskelt on ilmunud taas üks maailmakirjanduse tähtteose eestindus – Andrei Belõi „Peterburi“. Kuigi seda väsimatult võrreldakse teiste taoliste megaoopustega nagu James Joyce „Ulysses“ või miks mitte ka Marcel Prousti „Kadunud aega otsimas“, tahaksin potentsiaalset lugejat lohutada – asi ei ole nii hull. Olen küll ise lugenud Proustist vaid „Swanni armastust” (uustõlke pealkiri „Swanni poolel“), aga…
Raamatukoi 