-
Ene Mihkelsoni „Katkuhaud“ kui detektiiviromaan
Ene Mihkelsonil oli hiljuti 80. sünniaastapäev. Teda peetakse autoriks, kes on eesti kirjanduses väga oluline, kuid keda vähesed loevad või lugenud on. Nii oli ka minuga. Müüt, et autor on krüptiline, raskesti mõistetav, mingil kombel hermeetiliselt oma pea kõlakambrisse suletud, käib temaga nii kõvasti kaasas, et olin varem üritanud lugeda vaid „Nime vaeva“ ja tõtt-öelda…
-
Aafrika kirjanduse lõhnad, värvid ja valud
Milline võiks olla keskmise Eesti lugeja vastus, kui temalt küsida Aafrika kirjanduse kohta? Kellega või millega seostub eestlase jaoks üldse Musta Mandri kirjandus? Millised kujutluspildid silme ette kerkivad, millised emotsioonid ja seosed tekivad? Egiptuse hiigelpikk ajalugu, Boko Harami džihadistid Põhja-Nigeerias, Lõuna-Aafrika ja apartheid, koloniaalminevik, näljahäda, antiloobid, gorillad, gnuud ja elevandid, vaesus, kuumus…eee… aga mis veel?…
-
Mitte eriti maitsev rosolje
Rosa Montero „Oht olla täie mõistuse juures“ on poleemiline raamat. Ükskõik, kas raamat meeldis või ei meeldinud, äratab tema sisu ja kirjapaneku vorm ägedaid reaktsioone. Goodreadsis on tal meetrite viisi arvustusi, ülistavaid muidugi kaugelt rohkem, aga ka veendunud vastaste väike kogukond on täitsa olemas, kellega ma meelsasti liitun. Hullumeelsuse, tervemõistuslikkuse, andekuse ja loovuse teemad kõnetavad…
-
Jaaksi „Taeva tütred“ ja Fosse „Triloogia“
Minu ees on kaks autorit, kaks raamatut, mis jutustavad iseseisva elu alguses olevatest noortest inimestest. Mõneti on lood sarnased – mõlemas on püüe elu edasi viia, ja seda vaatamata kohati lootusetusena tunduvatele oludele. Neis ellu äratatud tegelastel on julgust võtta vastu ka riskantseid otsuseid. Samas on nii kahe autori stiil, peategelaste taust kui ka sellest…
-
Hea krimka avab suhteid ja inimloomust
Olen avastanud, et kriminaalromaanid on väga hea viis viletsat enesetunnet eirata. Mitte et mind see tapmise osa huvitaks – ma ei naudi ei laipu ega satu elevusse kurjategijat jälitades, aga need hoiavad üldjuhul pinget üleval. Hoopis enam köidavad taustalood. Kriminaalromaani meistri Donna Leoni lood toimuvad Veneetsias ja Ann Cleevesi omad Shetlandi maastikel.
-
Hispaania sõda iseendaga
Hispaanias aastatel 1936-1939 toimunud kodusõda on andnud inimkonnale õpetliku kogemuse, mis võib toimuda suurriigiga, millel on pikk uhke ajalugu, aga kus vastuolud ja soov enda tõekspidamised ülejäänud ühiskonnagruppidele relvajõul … Kui Antony Beevori raamat jälgib Hispaania kodusõja sündmusi ajalises ja füüsilises mõttes distantsilt, siis George Orwell, vastupidi, kirjeldab sõjasündmusi ja meeleolusid pealtnägija …
-
Andrei Belõi Peterburi
Värskelt on ilmunud taas üks maailmakirjanduse tähtteose eestindus – Andrei Belõi „Peterburi“. Kuigi seda väsimatult võrreldakse teiste taoliste megaoopustega nagu James Joyce „Ulysses“ või miks mitte ka Marcel Prousti „Kadunud aega otsimas“, tahaksin potentsiaalset lugejat lohutada – asi ei ole nii hull. Olen küll ise lugenud Proustist vaid „Swanni armastust” (uustõlke pealkiri „Swanni poolel“), aga…
-
Vägivaldse monstrumi hing
Mida lähemal moskoviitide vallutuste piirile mingi riik asub, seda selgem on selle riigi elanikele otsese ohu suurus, mis impeeriumi ambitsiooniga monstrumist õhkub. Nii on raamatu „Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu“ temaatika eestlastele vägagi hästi tuttav. Õnneks on Oksaneni raamatu tõlkeõigused müüdud rohkem kui kahekümnesse riiki ja see annab lootust, et sinisilmne naiivsus meie idanaabrite…
-
Tee ei kuhugi
Józef Mackiewiczi „Tee eikuhugi“ on raamat kadunud ajast – ilmunud aastal 1955, kirjeldab lühikest perioodi toonasel Ida-Poola alal, Wilno ehk Vilniuse ümbruses enne II maailmasõja puhkemist. Maast ja inimestest uhkab üle ja söövitab ennast sisse nõukogude võim ja mentaliteet. Just selle mentaliteedi imbumist inimhingedesse uurib kirjanik kirurgi täpsusega. Ta püüab seda vähkkasvajat eraldada veel tervetest…
Raamatukoi 