Oletame, et seisad näitusel mõne Pieter Bruegeli maali ees ja püüad sotti saada, mida kunstnik on pintsliga lõuendile tahtnud kanda. Mis on kõigi nende maalil kujutatud pisikeste tegelaste askeldamise mõte? Mis on kõige selle taga, mis esmapilgul tundub nagu pärit tavalisest maailmast, aga lähemal silmitsemisel on olukorrad veidrad ja pehmelt öeldes arusaamatud. Umbes sedasi mõjuvad Mehis Heinsaare novellid minule. Võtab natuke aega, et tema teksti sisse minna. Heinsaare füüsilise maailma ja naiivmüstitsismi kompott vajab järellaagerdumist.
Tema tekstide kallal muukides jõudsin ootamatult järeldusele, et tänapäeva praktilistele inimestele oleks selliseid otsapidi kadunud maailmast pärit tekste vaja. See tuleks mõtlemisele kasuks. Aitab unustada euribori, Fideszi võimutõmblused, isegi pidevalt kestvad sõjad ja lennukikütuse defitsiidi. Heinsaare nihkes tekst jooksutab lugejal, keda ümbritseb materiaalsete väärtuste müür, kenasti keti maha. Ja seni, kuni lugeja pusib selle kallal, kuidas enda kogemus kirjaniku tekstiga kokku viia, ongi ta tõmmatud Heinsaare ettearvamatu paralleelmaailma sohu. Siin peab ta oma senistele linnaeluoskustele toetudes koperdama kitsukesel õõtsuval rabarajal kauguses helendava majakatorni või adruga ülekülvatud ranna lähedal asuva kalurihüti poole. Lootus on muidugi interneti levialasse jõuda, et elutegevuseks hädavajalik pitsa või burksitellimus Wolti poole teele panna. Tühjagi! Jõudnud inimtühjale rannale, näeb lugeja ainult kaldale uhutud näki skeletti. Mobiililevi puudub ja kalurimajake pole mitte kobe tükk korralikku päikeseterrassiga kinnisvara, vaid haldjate poolt kohale võlutud rändavate hingede kogunemispunkt, mis pealegi veel korralikult puiduvärviga immutamata, Ruukki teraskatust pole mõtet selliselt onnilt oodatagi.
Mis jama see on?
Kui puuduva mobiililevi tõttu tekkinud äkkviha on lahtunud ja kuhugi enam kiiret pole, sest kuhu sa ikka kiirustad kohas, kus pole Elroni peatust, kõvakattega neljarealist asfalti või vähemalt normaalset kergliiklusteedki, hakkab Heinsaare tekst tegema liigse tõsimeelsuse all kannatava eestlase kallal oma teraapilist tööd. Astu rajalt maha, lase reaalsusest lahti ja ole korraks raamidest vaba. Viska samblale selili ja silmitse üle taevakummi libisevaid pilvelambaid. Kuula haldja sosistamist, mis kostab sinuni aastasadade tagant. Tunneta, et oled osa loodusest ja seda hoolimata sellest, et erinevalt üle soolauka sind silmitsevast metsjänesest on sul liisingus 2023. aasta hall 1,5 liitrise turbotatud diiselmootoriga Škoda Octavia, mille eest sa pole isegi automaksu maksnud.
Heinsaar ütleb intervjuus, et tema juttudes on väga palju teda ennast ja nii see tundub olevat. Ka ütleb Heinsaar, et „… inimestel on päris palju sisemisi saari, see sisemaa, mida kes kui palju on avastanud iseendas. Aga ma arvan, et seal on jätkuvalt väga palju avastada.“
Mehis Heinsaare „Eesti keelde sukelduja“ võikski olla see natuke tüütult lobisev, aga südamlik teejuht inimese sisemiste saarte juurde, mis igaühel seal kusagil olemas on, oleks ainult aega nende poole sõudma asuda.
Mehis Heinsaare „Eesti keelde sukelduja“ on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2025. aasta proosaauhinna laureaat.
Sverre Lasn
Mehis Heinsaar. Eesti keelde sukelduja
Toimetaja Tiina Randus
Illustraator Marge Nelk
Menu, 2025
EAN 9789916731888
Raamatukoi 