Olen noorest põlvest peale lugenud läbi kõik kättesaadavad loomaraamatud. Kui ilmus saksa noore zooloogi Moritz Klose „Karude kuningriik. Rahumeelsed metsavalitsejad“, siis võtsin selle suure huviga kätte ja ei pettunud. See tuletas mulle meelde noorusaega. Tegemist on värske raamatuga, mis on kirjutatud 2025. aastal ja kohe ka eesti keelde tõlgitud. Ja nagu pealkirjastki loeme, ei ole karud sugugi nii koledad loomad, nagu neid inimesed kipuvad kujutama.
„Karude kuningriigis“ käsitleb Klose maailma kaheksat karuliiki kõikvõimalikest külgedest. Ta kirjeldab, millised nad välja näevad, kus nad asuvad, millest nad elavad, millised on nende suhted inimestega, mille poolest nad eristuvad teistest liikidest ning kuidas nendega käituda.
Raamatust selgub, et karude käpakäik mõnel maal on parem kui teisel. Üks vahva leid ongi tõlkijal see käpakäik. Karu ei saa küsida, et kuidas su käsi käib. Eve Sooneste tõlge tundub mõnus.
Loodusuurija ja -kaitsjana püüab Moritz Klose päästa ohustatud liike. Kui see ei õnnestu, siis tahab ta vähemalt pikendada nende väljasuremist. Ta teab, et aastatel 1970-2020 on metsloomapopulatsioonide keskmine suurus vähenenud 73 protsenti. Selle üheks põhjuseks on metsaraie. Ta kirjutab: „Interpoli andmeil on ebaseaduslik kuni kolmandik maailma kaubeldavast puidust. Ebaseaduslik puidukaubandus on viimastel aastatel arenenud organiseeritud kuritegevuse üheks tulusamaks ärivaldkonnaks.“ (162) Nii et see ei ole ainult Eesti küsimus, et metsa seaduslikult ja ebaseaduslikult muudkui võetakse maha. Raie mõjutab nii karusid kui ka inimesi.
Klose nendib, et soov võidelda hundi, ilvese, karu jt asupaikade taastamise eest nii Euroopas kui ka Saksamaal on tekitanud pigem ühiskondlikke kui ökoloogilisi küsimusi. „Me räägime inimese ja metslooma konfliktidest, mida esineb nüüd rohkem, ent sageli ei ole need konfliktid inimese ja loomade vahel, vaid erinevate väärtushinnangutega inimeste lahkarvamused, milles saab suurepäraselt süüdistada karu, hunti jne.“ (11) Klose on õnnetu, et Saksamaa metsades ei ole karusid, ta teab, et karude tagasitulek kohtaks elanikkonna tugevat vastuseisu.
Kui me mõtleme olukorrale Eestis, siis eristume paljudest teistest Euroopa riikidest, sest karu on meie looduses suhteliselt tavaline. Siinsetes metsades on pisut üle tuhande karu ja me oleme nendega kõrvuti elamisega korda saanud. Meil on praegu rohkem karusid kui kunagi varem. Sellest kirjutab lähemalt Egle Tammeleht oma loos „Pruunkarust Eestis“, mille leiame raamatu lõpust.
Raamatust saame ka ülevaate inimese ja karu vahelistest suhetest ajaloos. Palju on USAs uuritud elavaid baribale. „Sotsiaalse intelligentsuse hüpoteesi“ kohaselt on rühmadena elavad loomad intelligentsemad üksiklastest. Kuigi karu on üksiklane, siiski on tal kõrge intelligentsus oma raske aju tõttu. Ta on suuteline kasutama tööriistu, tundma piltidelt ära asju. Samas tekitab kõrge intelligentsus ja kohanemisvõime inimese vale käitumise puhul üha enam probleeme. Kanadas näiteks ei lukustata mõnes külas ei maju ega autouksi, et inimesed saaksid karudega kokku puutudes varju pugeda. Räägitakse karudest kui probleemist, aga tegelik probleem on inimesed, kes ei õpi elementaarseid asju ära, mida tuleb teada, kui elusa karuga kokku puutud. Üks on nende söötmine. Niipea, kui karu hakkab ühendama inimest ja toitu, siis saab temast nuhtlus. Seetõttu tuleb vahel karu ka maha lasta. Aga ulatuslik metsaraie on samuti konflikti allikaks. Selle tagajärjel hakkavad karud kahjustama põlde.
Inimene on karusid kasutanud ära erineval moel. Kaugemast ajaloost toob Klose näiteks karutantsitamise traditsiooni Indias, mis oli seotud loomade psüühilise ja füüsilise vägivallaga. Seda tegid rändkunstnikud ja -meelelahutajad. Karusid näljutati, sunniti keppide, piitsade ja muu abil tegema teatud tantsuliigutusi. Kõik selle nimel, et nad oleksid taltsad. Karuäri oli elatusvahend, kusjuures loomade eluiga kirjeldatud tingimustes oli äärmiselt lühike.
Ohuks kaeluskarule on aga olnud tema sapipõie vedelik. Selle kasutamisel Hiinas on pikk ajalugu. Karusapis sisaldub ursodeoksükoolhape, mille mõju on tänapäeval ka teaduslikult tõestatud. Uuringu kohaselt saaks hapet kasutada isegi Covid-19 ennetamiseks. Nii on peetud Aasias palju kaeluskarufarme, kus viletsates tingimustes elavaid karusid „„lüpstakse“ kaks korda päevas“ (48).
Klose jutustab loomadest ka kultuuriloos. Konkreetsest karuliigist on mitmel korral saanud kirjanduslik tegelane. Tuntud on Michael Bondi karupoeg Paddington, kelle prototüüp on Andide udumetsades elunev salapärane prillkaru, Rudyard Kiplingi Mowgli-lugudes on tegelase Balu algallikaks huulkaru jne.
Lugude põhjal karudest on valmistatud ka mänguasju. Aastast 1902 on populaarsust kogunud teddy bear. „Karude kuningriigi“ 106. leheküljel on ilus lugu, mida ma ei teadnud. See on seotud USA presidendi Theodore Rooseveltiga (president aastatel 1901–1909). President sõitnud ülal nimetatud aastal jahile, aga karu ei õnnestunud kätte saada. Siis püüdis jahiseltskond talle karu. Roosevelt olevat keeldunud teda maha laskmast, „sest tema jaoks polnud seesugune jahipidamine sportlik“. Edasi jõudis lugu meediasse, kus Washington Posti karikatuuri märkas mängutootja Morris Michtom. Tema hakkas valmistama kaisukaru, kelle nimi on Teddy´s Bear, kuna Teddy oli Roosevelti hüüdnimi.
Huvitavad on raamatus ka sõnade etümoloogiad, näiteks see, missugused on eri keeltes sõnad karu kohta. On arvatud, et linna Berliin puhul berl (vanaslaavi sõna) tähendab tõlkes karu. Karu on olnud Berliini sümbol juba sajandeid ja arvatakse, et see võib olla seotud linna nimega. Ka Berliini vapil on karu. Loomade nimesid kohtame samuti valitsejate puhul: Albrecht der Bär (Albert Karu, valitses 1157–1170). Annab ju väge juurde, kui võtta endale nimi suurte ja ohtlike loomade järgi! Albrecht der Bäri üks vastaseid oli Heinrich der Löwe (Heinrich Lõvi, valitses 1142–1180).
Mul oleks kahju, kui demokraatia kukutaks kuningas Karu. Karu on olnud meie mõnus kuningas. Teda ei tapetud Eestis niisama – tuli korraldada korralikud peied. Ja neid oleme pidanud.
Toomas Paul
Moritz Klose „Karude kuningriik“
Tõlkija Eve Sooneste
Toimetaja Marilyn Tomson
Kujundaja Liis Karu
Sari Looduse lood
Kirjastus Tänapäev, 2026
EAN 9789916177822
Raamatukoi 