Jaan Tootsen on „Ööülikooli“ teinud aastaid ja see on omaette kuulamisväärsus. Nüüd on mõnda neist loenguist võimalik ka lugeda, sest nii mõnelgi inimesel, minul endal kaasa arvatud, aitab lugemine paremini süveneda.
Hiljuti ilmus Doris Kareva „Olemise kõla“ , mis on väga sümpaatne raamat. Võib-olla tuleb see hinnang sellest, kas mu enda arvamus ja maailmanägemus langeb tema omaga kokku või on erinev.
Kõige olulisem küsimus, mis on Karevat tänaseni saatnud, on: mis tunne on olemas olla. Sellega on teine lugu kui küsimustega, millele on vastus saadud ja mis seejärel ununevad ehk „pudenevad küljest ära nagu kuivanud lehed“ (58).
On ääretult sümpaatne, kuidas ta otsib ja imestab, et me üldse siin oleme ja et maailm on. Ta ei tee seda kuidagimoodi poosiga, vaid see tundub tõesti tema küsimus olevat.
„Olemise kõlas“ on põhjalikumalt juttu mitmest teemast – armastus, tühjus, müsteerium, ekstaas jne. Neid ja nendega seostuvaid sõnu käsitleb ta eri keeltes, demonstreerides, kuidas tähendusvarjundid võivad olla üpris erinevad.
Näiteks sukeldub Kareva mõiste „armastus“ puhul pärliotsijana selle sügavusse, katsudes tabada nähtuse müsteeriumit. Armastus tähendab inimestele väga erinevaid asju. Ta ütleb: „Mulle tundus, nagu inimesed sagiksid kui sipelgad saagi ümber, kuskil pisikesel kaljunukil, aga mind huvitas, kui sügavale see kalju vee all ulatub.“ (98)
Emakeelel on meile eriline tähendus, selle sõnad, mis erinevad teiste keelte sõnade tähendusest, annavad teistsuguse maailmanägemise. Nii võib mingi nähtuse väljendamiseks olla rohkem või vähem sõnu ning tähendusvarjundeid.
Mõtiskluses „Vahemärkmeid armastusest“ esitab Kareva kreeka keele mõisted armastuse kohta, mida on palju – agape, eros, philia, storge, ludus, pragma, xenia, philautia. Siin on eesti keel vaene, sest meil tuleb armastada nii kallimat, sümfooniat kui ka head sülti. Minul tekkis mõte, et ehk võib ka teisiti mõelda: oleme rikkad hoolimata sellest, et meil on vaid üks ja üldine mõiste – me armastame kõike. Igal juhul on niisugune teise keele analüüs vahva ja paneb võrdlema ning mõtlema erinevuste üle.
Teine huvitav teema, mida Kareva käsitleb oma raamatu nimiloos „Olemise kõla”, on tühjus. Tühjust ei käsitleta vanades õpetustes, filosoofias olematusena, nagu inimene seda sageli tänapäeval mõistab. Siin jõuabki Kareva kolbani. Põnev on teada saada, et rootsi tervisetoost skål tähendab kolpa, mis eestlastele ja paljudele teistele rahvastele on olnud hirmutav surma sümbol. Aga loodusrahvastele on pealuu tähendanud hoopis kaitset, sest kolp võib olla ka vaimu eluase, varjupaik, mis jääb alles siis, kui kõik pehme liha ümbert kaob.
Inimelule omast polaarsust võrdleb Kareva Thomas Alva Edisoni leiutatud elektripirni toimimisega. Pirni pluss- ja miinuspoolust ühendab peenike hõõgniit, mille katkemise tagajärjel kustub valgus. Kareva mõtiskleb: „Võib-olla on ka inimteadvuse polaarsus ja pinge vajalik selleks, et sünniks valgus: arusaam, mille valgel näeks oma teed käia.“ (126)
Edisoni leiutamisprotsessist selgub, kui palju läheb luhta inimelus, kui palju tuleb millegi saavutamiseks pingutada. Kareva tsiteerib Edisoni: „Ma ei kukkunud kunagi läbi, ma lihtsalt avastasin ligi kümme tuhat viisi, kuidas asi ei tööta.“ (126)
Lisaks aruteludele tähenduste üle on raamatus ka intervjuu, kus saame teada Kareva Tartus õppimise ja elamise ajast. See oli huvitav, sest ma elasin samal ajal, aga täiesti teises maailmas. Mul ehitutehnikumi poisina ei olnud kokkupuudet nende inimestega. Kareva ütleb, et see oli aeg, kus: „Tartus liikusid elusana ringi mineviku varjud ja ajalugu vaatas vastu kõikidelt tänavanurkadelt.“ (77)
Minu jaoks on see raamat olnud rohkemat kui ainult üks kord lugemiseks. Olen ta juba kaks korda läbi lugenud ja võiks ütelda, et teine kord maitses veel paremini.
Toomas Paul
Doris Kareva „Olemise kõla“
Toimetaja Tõnis Tootsen
Kujundaja Kaili Kalle
Fotod Peeter Laurits, Kaido Vainomaa, Toomas Kalve, Doris Kareva, Tõnu Tormis, Arno Saar, Kalju Suur, Vallo Kepp
Sari Ööülikooli Raamatukogu
Kirjastus Aadam ja Pojad, 2026
EAN 9789916978139
Raamatukoi 