Alustasin raamatu „Lollpeade liit“ lugemist teadlikult nii, et ei otsinud taustateadmisi autori kohta. Mida peatükk edasi, seda suurem tahtmine tekkis see tühimik täita, sest autori eluloo tundmine lisab tekstile tähenduskihte. Hea on teada, mida ja miks kirjanik isiklikest kogemustest raamatusse üle toob. Seekord on neid kogemusi toodud ikka kõvasti.
John Kennedy Toole’i teos on sujuv ja naljakas, kergelt absurdimaiguline, inimtüübid ja nende omavaheline suhtlemine üle vindi keeratud.
Märk, et tegemist on väärt raamatuga, selgus üsna kohe, kui hakkasin lugema ja tekkisid nii küsimused kui ka tõlgendamisvõimalused. Kuhu tõmmata piir reaalsuse ja absurdi vahel? Kui juba nii mõtlema jääd, hakkab tekst tööle, omandab sügavuse ja mitmekihilisuse. Võibolla just sellise tihendamisoskuse tõttu ongi teos õnnestunud.
„Lollpeade liidu“ sisuks on satiiriline läbilõige 1960. aastate New Orleansi ühiskonnast. Toole keskendub religioonile, rassile, seksuaalsusele, ühiskonna poolt tekitatud psüühilistele painetele ja vaesusele. Peategelane Ignatius pöörab selja Ameerika ühiskonna väärtustele. Teda ei huvita positiivsus, töökultus, edukus ega ambitsioonid.
Raamatus parodeeritakse nii psühhoanalüüsi kui ka tolleaegset Ameerika psühhiaatriapraktikat. Teose kandetalaks on ülekaalulise, üleharitud ja kõigi inimeste suhtes iroonilise peategelase Ignatiuse suhted emaga. Vajadus ühiskonnas hakkama saada ja maailmaga suhtestuda sunnib Ignatiust kodust väljuma. Ta tegeleb eneseteostuse ja oma kipaka armueluga, satub tegema jälestust tekitavat tööd, püüab ühiskonda parandada. Paraku osutub viimane võimatuks, sest ühiskond ei mõista, mida see tobeda välimusega „revolutsionäär“ temast tahab.
Toole’i kirjutamisstiil on lustlik ja mõnus, varjutatud sarkastilise huumoriga. Sageli ei saagi aru, kuhu tõmmata piir autori tõsise suhtumise ja tekstiga lustimise vahele. Võib-olla on kauem Ameerikas elanud lugejale raamat kergemini mõistetav, aga vägev lugemiselamus on see igal juhul.
Omaette väärtuse annab raamatule inimtüüpide galerii.
John Kennedy Toole sündis 17. detsembril 1937 New Orleansis. Tema haritud ema oli kontrolliv naine, kes valis isegi sõpru, kellega poeg suhelda võis. Toole’i hilisem sõber Pat Rickels on öelnud, et ema Thelma „oli täiesti veendunud, et tema poeg on ideaalne inimene ja et kõik maailma lootused lasuvad temal. See oli emalikkuse äärmuslik vorm ja sellise koormaga kukil pidi Toole üles kasvama. Oli see vast üks edev, valjuhäälne, kamandav ja hooplev naine.“ Kuna mõlemad vanemad käisid tööl, kiindus Toole sügavalt oma mustanahalisesse lapsehoidjasse Beulah Matthewsi. Võimalik, et see tegi ta palju tähelepanelikumaks Mississipi kandi rassiprobleemide suhtes.
Toole oli silmapaistvalt intelligentne laps, kes läbis aastaga esimesed kaks klassi ning jättis vahele ka neljanda. Juba keskkoolis asus ta raamatuid arvustama ja kirjatöödega katsetama. 16-aastaselt sai ta valmis esimese romaani „Neoonpiibel“. Seda ei võetud küll avaldada, sest peeti liiga nõrgaks. Lugu Mississippi maapiirkonnas kasvavast poisist, kes puutub kokku väikelinna suhtumisega rassismi, vaesusesse, seksuaalsusse ja religiooni, sisaldab jahmatavat kirjeldust raskesse depressiooni langenud emast, keda räägib taga terve linn ja kes vajab lõpuks täiskohaga hooldajat. Vaimse tervise teema ja selle sügav mõju perekonnale saadab Toole’i kogu tema lühikese elu jooksul.
Ülikooliõpingute ajal oli tulevane kirjanik juba mõnda aega mõelnud romaani kirjutamisele. Kui ta kutsuti armeeteenistusse, mille ta läbis Puerto Ricos hispaaniakeelsetele üksusekaaslastele inglise keelt õpetades, tekkis tal kirjutamiseks piisavalt vaba aega.
Käsikiri valmis 1964. aasta alguseks ja Toole saatis selle kirjastusele Simon & Schuster. Mis edasi juhtus, oli nii Toole’i kui ka tema käsikirja saatuse seisukohast määrav. Toimetaja Robert Gottlieb kirjutas autorile julgustava vastuse, kuid soovitas teha hulga parandusi. Terve aasta töötas Toole paranduste kallal. Kuna ta ei suutnud viia enda nägemust kokku toimetaja omaga, siis ta loobus ning ei saatnud käsikirja enam kellelegi.
Järgnevate aastate jooksul tekkisid Toole’il paranoilise skisofreenia sümptomid, mis panid ta lõpuks uskuma, et valitsus on tema ajju paigaldanud jälitusseadme. Depressioon süvenes ning mees, kes oli töötanud ülikoolides õppejõuna, olnud teravmeelne ja särav, muutus ümbritseva ja inimeste suhtes apaatseks ning vajus vaimselt kokku.
19. jaanuaril 1969 tekkis tal emaga tõsine tüli. Toole tormas majast minema, tuli järgmisel päeval tagasi asjade järgi, võttis pangast välja märkimisväärse summa raha ja istus autosse. 26. märtsil 1969 parkis Toole auto Mississippis asuvas Biloxis, kirjutas vanematele mitu kirja, suunas vooliku summutist autosse ja jättis mootori käima. Thelma hävitas enesetapu teinud poja kirjad ja keeldus nende sisust rääkimast.
Õnneks ei surnud „Lollpeade liit“ koos autoriga. Toole’i ema pakkus käsikirja visalt erinevatele kirjastustele ja veenis lõpuks Louisiana State University Pressi seda 1980. aastal avaldama. 1981. aasta aprillis pälvis raamat Pulitzeri kirjanduspreemia.
Sverre Lasn
John Kennedy Toole „Lollpeade liit“
Tõlkija Tiina Randus
Toimetaja Tiia Penjam
Sarja kujundaja Jüri Jegorov
Tänapäev, 2025
EAN 9789916177075
Raamatukoi 