Alustasin mullu novembris Elisabeth Kübler-Rossi raamatu „Surmast ja suremisest“ blogi sedastamisega: „Mõne raamatu jaoks on oluline ajahetk, mil teda loetakse.“ Nii see on. Isegi aimeraamatutega, juturaamatutest rääkimata. Mary-Frances O’Connori raamat „Leinav aju. Kuidas me armastusest ja kaotusest õpime“, mis on väga operatiivselt maakeelde jõudnud (originaal 2022. a), puudutab mind vahetult – jäin 5. märtsil leseks.
Surm on viimseni kõigi osa. Enne iseenda päevade lõppu elame üle lähedaste lahkumise. Arizona ülikooli ajuteadlane O’Connor meenutab pidevalt oma isa ja ema surmaga kaasnenud tundeid ning tsiteerib mitut puhku C. S. Lewise „Ühe valu anatoomiat“ (e.k 2000). Kirjeldades paanikat, mis kaotusvaluga kaasneb, leiab ta, et neuroteadlase Panksepa kogemus langeb Lewise ja tema enda isikliku kogemusega ühte. (lk 154j)
Ameerika eesti päritoluga neuroteadlane Jaak Panksepp pani aluse afektiivsele neuroteadusele, emotsioonide neuraalseid mehhanisme uurivale teadusvaldkonnale. Temalt on eesti keeles mahukas teos „Vaimu arheoloogia. Inimemotsioonide neuroevolutsiooniline algupära“. Temagi teadmised polnud üksnes akadeemilist laadi – ta teismeline tütar hukkus autoõnnetuses purjus juhi süül.
Kui loen O’Connori teost, mis annab tõhusa ülevaate päris viimaste aastate aju-uuringute leidudest, ei saa ma seda teha pelgalt kõrvaltvaataja positsioonilt. Kuigi eesti keeles ilmus Kübleri raamat vahetult enne O’Connori oma, on nende vahel üle poole sajandi teaduslikku uurimist. Elisabethi raamat on teed rajav ja paeluvalt kirjutatud, aga tema kasutada oli peamiselt leinajate intervjueerimine. Praegu lisandub aju töö vahetu jälgimine. Mary-Frances suhtub lugupidavalt Elisabethi isikusse ja võluvasse käsitlusse, kuid kritiseerib mitut puhku ta viieastmelise leina hüpoteesi, mis paljudele ei sobi ning tekitab mulje, et nende leina kulg on vale. (vt eriti lk 76-78)
Tema pooldab Utrechti ülikooli psühholoogide Margaret Stroebe ja Henk Schuti empiirilist leinateadust ning leina duaalprotsessi mudelit, mida praegu kasutavad palju klinitsistid. (lk 80-83 jm)
Leinateaduses – kas ei ole kummaline sõnaühend? – asenduvad ühed kontseptsioonid teistega. Duaalprotsessi mudelit iseloomustavad sakilised jooned, mis ühendavad skeemil kaht ovaali ja näitavad, et inimesed pendeldavad nende stressorite vahel edasi-tagasi. Leinamise protsessis on olulised mõlemad, nii kaotusega tegelemine kui sellest taastumine. Lähedase kaotamisega toimetuleku võtmeks on paindlikkus.
O’Connori stiil on kujundlik. Ta nendib, et leinavad inimesed kirjeldavad iseendast ühe osa kaotamist sageli nii, nagu oleks neil fantoomjäse. Võiks arvata, et jutt, nagu kaotaksime armastatu surma korral osakese iseendast, on lihtsalt metafoor, aga – lähedaste representatsioonid on kodeeritud neuronitesse. Nagu näitab fantoomjäsemete juhtum, on neuronitesse kodeeritud ka omaenda keha representatsioon. Leinamine ei ole üksnes psühholoogiline ega metafooriline muutus. Leinamine nõuab ka neutraalset ümberhäälestamist. (lk 52)
Stiili piltlikkus teeb lugemise lahedaks. Näiteks: mälu on äärmiselt keerukas. Õnneks on mälu ühtlasi valdkond, mida paljud neuroteadlased ja kognitiivsed psühholoogid on pikka aega uurinud ja seega teame võrdlemisi hästi, kuidas mälu ajus tekib. Aju ei funktsioneeri nagu videokaamera, salvestades iga päeva iga hetke, et need seejärel igaveseks talletada. Mälestus ei ole sarnaselt videoga paigutatud failikausta, mille aju avab ja ette mängib, kui me midagi meenutame.
Tegelikult on mälestused pigem toiduvalmistamise moodi. Mälestuste koostisosad on talletatud mitmesse ajupiirkonda. Sündmust meenutades pannakse komponendid kokku, segatakse sinna pilte ja helisid ja lõhnu, sündmuse tekitatud tunnet, seoseid osalejatega ning vaatenurki erinevatele stseenidele. Üheskoos ilmuvad mälestused meie ette nagu sünteesitud kogemus minevikusündmusest, just nagu kook ilmub ahjust uue tervikuna ja mitte kombinatsioonina jahust, suhkrust ja munadest.
Erinevatel kookidel on erinev aroom ja maitse, näiteks šokolaad ja vanilje, kuigi mõlemad on tuvastatavad koogina. Kui oleme heas või halvas tujus ning meenutame midagi, mõjutab see samamoodi mälestuse koostisosi, mis kuuluvad sellesse versiooni, tehes mälestust värvikamaks või mõrkjamaks. (lk 63)
Mõistmise jaoks on oluline kasutatud terminite adekvaatsus. O’Connori meelest ei ole õige rääkida, et ollakse lähedastest „sõltuvuses“. See kirjeldus mõjub stigmatiseerivalt inimestele, kes elavad üle valusat kaotust. See pole ka täpne. Mõelgem teistele inimlikele vajadustele nagu toit ja vesi. Nälga ja janu võiks kirjeldada motivatsiooniliste seisunditena, mis sunnivad meid otsima toitu ja vett, kuid ei ole võimalik öelda, et keegi on veest sõltuvuses. Janu on normaalne motivaator, aju on selle loonud ühe põhivajaduse rahuldamiseks. Kiindumusele armsatesse inimestesse on iseloomulik normaalne motivatsiooniline igatsusseisund. O’Connori meelest on igatsus sarnane nälja ja januga. (lk 115)
Olen tema lõppkokkuvõttega nõus – kuigi kokkupuude surmaga, kui kaotame kõige lähedasema, on muserdav, võib see panna meid ümber hindama oma vaadet maailmale, elule, suhetele. Surm muudab meid ja me ei saa maailmas samaviisi edasi funktsioneerida. Kui me nüüd mõistame sügavalt ja tõeliselt, et armastatud inimesed võivad igaveseks kaduda, muudab see seda, kuidas me armastame, mida usume ja kalliks peame. (lk 194)
Ei saa siiski jätta ühele seigale viitamata. Autor toetub arukate masinatega toimuvale aju skaneerimisele ja muule täppisteaduslikule, kuid tihkab selle kõrvale seada oma päris privaatsed ja subjektiivsed kogemused leinavaluga. Kui loen sellist raamatut, siis – pole parata! – mind kui teoloogi huvitab, mida tema usub resp. mõtleb Jumalast, igavikust jm, ühe sõnaga, metafüüsilistest küsimustest, mis lähevad samuti eksperimentaalselt tuvastatavast kaugemale. Seda punkti puudutatakse ainult ühes kohas. Tsiteerin: „Neuroteadlase rolli ei kuulu määramine, kas usulised veendumused on korrektsed või mitte. Meid huvitab pigem see, kas inimeste suhtumine sotsiaalsetesse sidemetesse võib mõjutada füüsilist ja vaimset tervist või mitte. Selles, kuidas aju lahendab üht ülesannet (hoiab end kursis meie elus olevate lähedase asukohaga), võib olla sarnasusi teise ülesande lahendusega (hoiab lähedasega ühendust nüüd, mil me ei saa enam temaga koos olla). Religioossete õpetuste tõeväärtusest hoolimata[1] võib neuroteaduse abil paremini mõista, kuidas tänu ajule osutub võimalikuks kogeda vaimustavat asja, mida kutsutakse eluks.“ (lk 34j)
Toomas Paul
Mary-Frances O’Connor „Leinav aju“
Tõlkija Triin Olvet
Kujundaja Jan Garshnek
Kirjastus Argo, 2023
EAN 9789916704233
[1] Kahtlustan, et „hoolimata tõeväärtusest“ tulnuks tõlkida „sõltumata tõeväärtusest“, s.t olenemata sellest, kas neil on mingit tõe väärtust, võivad religioossed „õpetused“ parandada leinaja füüsilist ja vaimset tervist.
Raamatukoi 