Foto: Kaitsevägi
Äsja ilmus Sverrelt lühiromaan „Magushapu“, mille kohta ta ütleb, et see on ühiskonnakriitiline sõnavõtt, ja seda lühiromaani vormis.
Tema esimene raamat ilmus 30 aastat tagasi (1993. aastal). Ta on avaldanud nii novellikogusid kui ka näiteks „Mootorrattasõidu ABC“ ja „Sulgpall. Mängutehnika alused“. 2022 ilmus temalt aga esimene romaan „Risti vägi“, mis pälvis tähelepanu.
Lisaks eesti keelele ja kirjandusele on Sverre õppinud ka kokandust. Ta on töötanud ajakirjanikuna, raamatute kujundaja ja toimetajana. Tema elu on olnud mitmekülgne, kokatöö on viinud kogemusi omandama Soome. Ta arvab, et hea kirjandusteos peaks puudutama sügavamalt, kui seda paljudel tänapäeva eesti kirjanikel on õnnestunud.
Kuidas ja millal sai sinust kirjanik?
Eestis määrab kultuurkapital, kes on kirjanik. Selle kriteeriumi alusel mina kirjanike hulka ei kuulu.
2022. aastal võitsid teosega „Risti vägi“ kirjastuse Hea Lugu ajalooliste romaanide võistlusel II koha. Sel korral käsitled kaasaega ja selle probleeme. Ütled, et sinu äsja ilmunud „Magushapu“ on katse teha kirjanikuna ennast ühiskondlikel teemadel kuuldavamaks. Kas sa saaksid lühidalt sõnastada uue romaani olulisima sõnumi?
Tänapäeva eesti kirjandus on marginaliseerunud. Paljud tekstid on muutunud pehmeks, tekstid ei puuduta sügavamalt. See ei peaks nii olema, sest meil on palju häid kirjutajaid. Ja veel rohkem on meil inimesi, kes kirjutaksid häid raamatuid, aga kirjutamine on väga kallis hobi, mida ilma sponsoriteta ei suudeta endale lubada. Elame dünaamilisel ajal, muutused toimuvad väga kiiresti ja see on põnev. Just tänapäeva mõtestamine tõstaks Eesti kirjanikud tagasi positsioonile, kus nad olla võiks. Mulle pakub ühest ühiskonnakorraldusest teise üleminek väga suurt huvi. Impeeriumi alt väljalibisemine, sotsialistlike sidemete purunemine, kõige ehedama kapitalismi tulek, edukultus, ühiskonda lõhestava mõjuga absoluutne kapitalism, mis tekitab ränka stressi ja ärevushäireid, lisaks ksenofoobse ühiskonna pained, migratsioon, immigratsioon, globaliseerumine. Koroonapuhang pluss Vene-Ukraina sõda võimendavad kõike seda veelgi. See on kohanemisromaan.
„Magushapu“ puhul oled tunnistanud, et kõik, mis kirjas, on tegelikkuses sündinud. Kas minajutustaja oled sina ise?
Võtan seda kiitusena, kui selline mulje jääb. Minajutustaja ei ole mina, kuigi väga suur osa raamatus toimuvast on minuga seotud. Olen olnud selles otsene osaline või pealtnägija. Head teksti välja mõelda on võimatu. Olen peategelase loonud isiklikke kogemusi kasutades.
Minajutustaja on kokk, kes läbi oma ameti ja eraelu püüab leida iseennast. Ta tööpäevad on pikad ja rasked, tasu väike. Sul endal on ka koka kutse, aga eelnevalt oled õppinud eesti keele ja kirjanduse õpetajaks (TLÜ). Kas neil kahel kutsel võib leida sarnasusi?
Õpetaja ja koka elukutsed on mõnes mõttes väga sarnased. Need ei ole ametid, vaid elustiil. Kokana ja õpetajana ei pea kaua vastu ükski inimene, kes neid töid raha pärast teeb. Need on väga ausad ametid – kohe on selge, mis tasemel sa oled, kas sa oskad kokata või õpetada, see selgub juba esimesel tööpäeval.
Koka elukutset peetakse low entry level elukutseks, mis on vale. Nõudepesijaks või abikokaks saada on lihtne, aga vilunud koka töö on nõudlik, keeruline ja teadmistemahukas, pealegi vajab see füüsilist vastupidavust ja kogemusi. Kogenud kokk, vahetuse vanem või peakokk on tippspetsialistid. Hea kokk või hea õpetaja on kõige paremas mõttes meistrid, kes on kulutanud palju aega ja näinud palju vaeva, et meistriks saada.
Kui ma su „Magushaput“ lugesin, meenus üks paari aasta tagune turunduskoolitaja, kes soovitas meil palgata mõni filoloog, sest neile saab vähe maksta. Nad ei oskavat raha küsida. Samal ajal olid ruumis peale koolitaja kõik filoloogid. Kokk võib seista sarnase probleemi ees, milleks on ühiskonna surve, et kokale polegi vaja palju maksta.
Kokad on palju karmimad tüübid kui filoloogid. Hea kokk teab oma väärtust ja kui talle ei maksta, liigub ta edasi. Kokkade ja filoloogide puhul on sarnane kurb tõsiasi – kui majandus langeb, siis kokkasid ja filolooge ei vajata, nende arvel saab kokku hoida, sest elukorraldus ei kuku kokku, kui pole kokkasid, tõlke, toimetajaid, korrektoreid. Inimesed teevad ise kodus hakklihakastet ja loevad meediast keelevigadest kubisevaid nupukesi, aga kui kokad ja filoloogid on erialalt lahkunud, on nad tavaliselt ka gastronoomia ja keele jaoks lõplikult kadunud.
Kokkade puhul on hakatud mõistma, et kokakunstil on rahaline mõõde. Viimase viie aastaga on Eesti turismisihtkohana omandanud hea toidukultuuriga maa maine ja turism toob raha sisse.
Filoloogide puhul pole nende tähtsust veel mõistetud. Eesti keel on Eesti mõtteline kaitseliin, üle-Eestiline territoriaalkaitse, täiesti võrreldav kaitseliidu üksuste süsteemiga. Eestlased pole aru saanud, et ka see kaitseliin tuleb kogu aeg korras hoida, ka headel, nn rahuaegadel, kui surve keelele väheneb. Eestimaa sureb välja kahel juhul – sõja korral füüsiliselt ja keele kadumise korral kultuuriliselt. Ilma eesti keeleta pole Eestit. Kaitseväe puhul me ei küsi, miks rahuajal on vaja kaitsevõimesse panustada, relvastust uuendada, laskemoona osta, erivägesid treenida. Sama peaks tegema ka eesti keele ja filoloogide puhul. Sõja ajal on spetsialiste hilja välja õpetada. Hääbuvat keelt on juba väga raske kaitsta. Hetkel on eesti keel elujõuline ja ohtu eesti keele hääbumiseks ei tunnetata. Aga väikerahva puhul eksisteerib keele hääbumise oht kogu aeg.
Sinu teoses on kunstlikus (raha-, bürokraatia-)maailmas elavate siidikäte kõrval tegeliku töö tegijad (kokad), kes kummarduvad kuumade grillide kohale ja põletavad ennast tulise auruga. Siidikäed libisevad elust kõrvetamata läbi ja hoiavad kasuliku võimu poole. Sul on palju mustvalget. Kas see on teadlik valik?
Noorte maailm on mustvalge. Kas võit või surm! Pooltoonid tekivad elu jooksul, kui näed elu kõiki värve ja mõistad, et inimesed on väga erinevad ja just see ongi põnev ning normaalne. Sa hakkad teistsuguseid inimesi mõistma. Kokkade jaoks ei ole raha abstraktne asi, nad tunnevad füüsiliselt seda raskust, mida raha teenimine nende jaoks tähendab. Minu raamatu tegelased austavad neid, kes mõistavad koka töö sisu, ja vihkavad restoranipidajaid, kelle jaoks nii kokad kui ka võimalikult odavad toorained on lihtsalt kaks numbrit võrrandis, mille abil omanikud kasumit kokku ajavad. Peategelane põlgab inimesi, kelle valik elus läbi lüüa põhineb parteilisel karjääril. Ta ei salli neid, kes kasutavad looduse poolt antud teravat mõistust ainult selleks, et aidata suurfirmadel teenitud kasumit maksuvabaks pesta. See on moraali küsimus.
Romaanis on palju juttu kehadest, seksuaalsusest. Jutustajal on mehe pilk, mis käib teatud rada pidi. Kas see oli põhjus, miks ütlesid, et see on rohkem meestekas? Mis teeb ühest teosest meesteka?
Seksuaalsus on suur osa inimese olemusest. Meesautoril on väga raske tabada naise tunnete kõige peenemaid nüansse. Sageli tekivad tunded seletamatutel põhjustel. Naiskirjanikel on samal põhjusel raske naturaalselt edasi anda meeste maailma, kuigi on ka õnnestumisi, hiljuti loetust näiteks Rosa Liksomi „Kupee number 6“, kus ta kirjeldab kupeekaaslaseks sattunud vene meest. „Magushapu“ noor meestegelane hindab armastust ja seksi läbi enda kogemuste. Ta teeb seda pikemalt keerutamata, nii nagu on, tema tunded on tugevad ja tema suhetes pole vägivalda, on puhas elurõõm. Vägivalda ei salli ma ühelgi kujul ja kõige vähem voodis. Minu jaoks ei ole vägivallas midagi erootilist. Ja võibolla ma eksin oma meesteka-hinnangus, sest seni olen põhiliselt saanud tagasisidet hoopis naistelt.
Sinu loost selgub, et mees ei saa hästi olla naiseta, kes talle sisendaks, et ta on vajalik ja saab läbi naise iseendaks? Kas naine on mehe päästja?
Poiss tahab olla hinnatud ema ja isa poolt, nooruk sõprade poolt ja noor mees armsama poolt. Inimene tahab tunda ennast väärtuslikuna ja lähedaste arvamus läheb kõige rohkem korda. Iga eduka inimese selja taga on tema kaaslane. See kehtib nii meeste kui naiste puhul. See on universaalne. Nii et mõnes mõttes on tõesti nii – inimene saab paremaks endaks läbi hea kaaslase, aga ma ei nimetaks seda päästmiseks. Kui sa sobid oma kaaslasele just sellisena nagu sa oled ning su kaaslane innustab sind ja toetab su eesmärke, on see parim asi elus.
Minajutustaja heidab naisele ette kapitalismi tööriistaks olemist, et ta läheb tegelema strateegilise kommunikatsiooniga. Mati Hint süüdistas kord, et naised lahkusid nõukaajal maalt ja läksid kasulikele (ideologiseeritud) kohtadele linna. Mehed jäid kurvalt maale. See näib igivana probleemina. Kas naised kipuvad olema edasipüüdlikumad?
Inimesed otsivad võimalusi ennast teostada. See ei sõltu soost. Maalt linna kolimine on ülemaailmne trend, seda teevad nii noored mehed kui naised. Mida võimsamaks läheb tehnika, seda vähem on maal inimesi vaja. Võimalused ja inimesed on linnas, mujal on põnev. See on kohanemine, ka minu raamatu peategelane pole mässaja, vaid kohaneja. Kurvem on asi siis, kui tegu pole vaba valikuga, vaid sunniga, kui muid võimalusi kui lahkuda polegi. Asi ongi selles, kui palju me laseme Eesti ühiskonnal sidusust kaotada, sest piirideta kapitalism areneb lõpuks ameerikalikuks ühiskonnaks, kus tekib pisike ülirikaste klass, kes on olukorraga rahul, natuke suurem keskklass, kelle ideaaliks on näidelda, nagu oleks nad ülirikkad või nendeks saamas, ja ülejäänud, kelle energia kulub eluga hakkamasaamisele, nii et neil ei jää üle ressurssi rahatargaks saada. Ei ole mõistlik suuremat osa ühiskonna liikmetest süüdistada, vaid mõelda sellele, kuidas saavutada kaasav kapitalism. Mina praegu retsepti ei tea.
Eesti naiste kohta ütlen, et nad ei jää Eesti meestele milleski alla. Eesti naine on lahke, otsekohene, ilus ja tugev. Mul ei õnnestu meenutada ühtegi Eesti naist, kes ei ole sisemiselt kange. Võibolla mul on vedanud, et olen kasvanud ja elanud ainult tugevate naiste keskel. Mulle on jäänud tunne, et Eesti naised ei saa endale lubada läbikukkumist, eriti siis, kui neil on lapsed. Eesti naised saavad alati hakkama, nad on kõvast puust, keskkond on nad selliseks teinud. Vihane Eesti mees lööb sauna taga rusikaga vastu seina, kurb Eesti naine nutab õhtul üksi patja ja hommikul paneb tugeva naise näo jälle ette.
Peakokk on Jumal, nagu sa ütled. Samas ei taha sa tal hästi lasta Jumal olla, kuigi tunnistad, et ilma temata ka nagu ei saa. Ütled, et maailmas on valitsejad ja käsutäitjad. Kas eestlased ei taha olla väga käsutäitjad? Kas meil probleeme ülemuste (ka Jumala) aktsepteerimisega? Või on meil liiga palju hoolimatuid ja rumalaid ülemusi?
Tegelikult ütlen ma, et maailmas on valitsejad, käsutäitjad ja need, kes ei taha ei valitseda ega käske täita. Suurköögis ei saa lubada töö ajal igaühel lõugu laiutada. Suurköök, kus puudub kord, on hukule määratud. Hea peakokk ja tema paremaks käeks olev köögi vanem on autoriteedi saavutanud mitte läbi selle, et nad on ülemused, vaid tänu sellele, et nad teavad täpselt, mida on vaja teha.
Eestlasted ei armasta, kui neid käsutatakse. Eestlaste armastus on vaidlemine. Eestlased ei taha kuidagi tunnistada, kui nad sinuga mingis asjas sama meelt on. Olen mõelnud, miks on see nii. Kas kellegagi nõustumine kõigutab nõustuja autoriteeti, pisendab teda, ei lase olla võrdne? Või on kogu aeg tuldud mingi võõra tõega meie õue peale kaklema ja sellest trots? Olin Soomes töötades väga üllatunud, kui avaldasin mingi asja kohta arvamust ja soomlased ütlesid mulle: Sverre, oleme sinuga nõus. See mõjus nii hästi, värskendavalt, ootamatult. Nüüd püüan ka ise öelda vestluskaaslasele, kelle seisukohti ma jagan, et need on head mõtted ja olen temaga nõus. Proovige seda mõne eestlase peal ja te ei kujuta ette, kui palju heameelt te oma vestluskaaslasele teete.
Hoolimatuid ja rumalaid ülemusi on Eestis kõvasti, aga nii on maailmas kõikjal. Õnneks turg reguleerib seda. Kehvade juhtidega ettevõtted jooksevad headest töötajatest ruttu tühjaks.
Sinu raamatu teemaks on vaesus ja rikkus. Elatakse väga erinevates maailmades, kus kaob mõistmine. Vastandid löövad vaia maasse ka lihaste vendade vahele. Kas sul on retsept, kuidas äärmusi ühendada?
Olen üle elanud mitu majanduskriisi. 1997. aasta nn Vene kriis, 2008. aasta majanduslangus ja koroonaaegne ühiskonna sulgumine. Märkasin, et inimeste jaoks, kellel on kriisi ajal kindel töökoht ja korralik sissetulek, on kriisi mõiste täiesti abstraktne, nad ei tunneta kriisi mõju enda nahal ja on tihti seisukohal, et hätta sattunud on oma probleemides ise süüdi. Inimkonna edu ja tugevus on ühtehoidmises. On üks asi, mis viimasel ajal on muutunud ja mis mulle eestlaste puhul rõõmu teeb. Eestlased on lahked annetajad, nad toetavad Toidupanka, Jõulutunnelit, vabaduse eest võitlevaid ukrainlasi, isegi Hooandja kaudu raskustes olevaid minusuguseid kirjanikke. Eestlased on aru saanud, et pole mõtet alati riigi peale loota, tuleb ise käed külge panna. Kui sul läheb hästi, siis aitad neid, kellel läheb halvemini. Siis võid loota, et rasketel aegadel aidatakse ka sind.
Aga mustvalget maailmapilti on Eestis samuti väga palju, varjatud ksenofoobiat, mõistmatust kõige võõra suhtes. Kirjanikule on see tänuväärne materjal. Kui seda tihendada, muutuvad värvid mustvalgemaks, lugejat tuleks intrigeerida, suunata mõtlema sellele, millele kirjutaja tähelepanu tahab juhtida.
Jutustaja ütleb teose lõpus, et inimesed tahavad tagasi normaalsesse ellu, „nad on väsinud punnitamisest mitte millegi nimel“. Kirjutad, et sõja valguses muutuvad paljud probleemid tühisteks. Kas me vajame raputamist, et mõista mis on normaalne elu? Mis see normaalne elu on?
Sotsialismi kohta öeldi, et see tapab inimese keha, aga kapitalism tapab inimese hinge. Kui kogu olemise mõtteks on lihtsalt hästi elada ja elul puudub filosoofiline mõõde, võid ühel hetkel avastada, et sul on kõik olemas, aga sellest hoolimata oled õnnetu. Ja pead ikka hakkama välja mõtlema, mida elult peale asjade saada tahad. Sõda muudab hetkega kõik inimese poolt elu jooksul kogutu tuhaks ja hävitab lähedased. Selles mõttes on sõda väga kainestav, sõda toob esile tõelised väärtused, sest inimesed saavad aru, et on asju, mida pole võimalik ka kõige suurema raha eest osta, ja kõik see, mida raha eest saab, on tühine, sest kõige olulisem jääb ikka puudu. Sõda raputab väärtuste hierarhia paika. Asi polegi normaalses elus, vaid väärtushinnangutes, mis sõja mõjul selginevad ja paika lähevad ning sa mõistad, mida meie vanavanemad tegelikult mõtlesid, kui ütlesid: „Peaasi et sõda poleks!“
Intervjuu Sverre Lasniga on tehtud Tallinnas 18. septembril.
Küsis Kadri Sildvee
Lühiromaan „Magushapu“, 2023
Ajalooline romaan „Risti vägi“, 2022
Reisikiri „Euroopa tsiklisadulast“, 2014
Kuus juttu: „Ristteel“, 2011
Õpperaamat „Sulgpall“, 2011
Õpperaamat „Mootorrattasõidu ABC“, 2007, 2011
Õpperaamat „Motosõidu ABC“ 3. trükk
Raamatukoi 