Kirjanik Lilli Luuk andis intervjuu 16. septembril 2023 Tartus.
Foto: Kris Moor
Mis sind viimase 30 aasta jooksul Eesti elus on rõõmustanud ja mis kurvastanud?
Väga keeruline on rääkida ajast, mille sees sa elad ja oled kasvanud. Kuulun põlvkonda, kes sai enam-vähem siis täiskasvanuks, kui Eesti iseseisvus. Minu enda nö murrangulised aastad jäid samasse aega ja kuna mul puudus noore täiskasvanuna kogemus teistsuguse ühiskonnaga, siis tundusid ka üheksakümnendad normaalsena. Igal ajal saab elada ja sellest rõõmu tunda. Peaks vist olema natuke vanem, et seda perioodi kriitiliselt hinnata, mis kõik muutus, mis oli halba ja head, Aja sees olles sa ju ei hinda seda kogu aeg, kas see on nüüd hea või on halb. Sa võtad elu ja ajastunähtusi nagu nad on. Ja siis ehk hiljem reageerid neile kuidagi või tõlgendad neid. Kõlab imelikult, aga võibolla ma olen ikka liiga noor selliste hinnangute jaoks.
Miks on õnnelikuks saada nii raske? Ja õnnelikuks jääda veel raskem?
Tasub püüda selle poole, et õnnelik olla. See ilmselt sõltub elukogemusest ka. Mingil hetkel elus tundub, et õnne on keeruline saavutada, aga mida kauem elad, seda rohkem saad aru, et elus on ikka väga palju asju, mis õnnelikuks teevad. Ja kui sa oled millalgi väga-väga õnnelik olnud, siis need ajad jäävad meelde. Õnn on loomulik olek, mis talletub kehasse või mälusse. Siis, kui on keerulisemad ajad, saab mõttes tagasi minna ja seda tunnet jälle tajuda, isegi kui hetke keskkond ei tundu nii õnnelik. See, mida sa oled kogenud, on alles. Kui ma ise tunnen, et eksistentsiaalne äng ikka võtab võimust, siis pöördun lihtsate rõõmude juurde: lähen metsa või rappa, kinno üksi või mõne sõbraga, kallistan oma lapsi, teen trenni, loen. Ja vahel võib täitsa vabalt natuke aega täiesti õnnetu, kasutu ja hale olla. Aga mitte liiga kaua.
Pille-Riin Larmile Sirbist ütlesid sa, et /…Mõni kogemus võib kaua oodata, enne kui leiab rakendust. Gümnaasiumis olid mul hoopis teised huvid… / Millised huvid sul sel ajal olid, kuhu need su tüürisid?
Siis ma tegelesin elamisega. Teismelisena sa ikka uurid elu, maailma ja iseennast seal. Sel ajal huvitasid mind teised inimesed, suhted ja raamatud, mis ehk aitasid maailma kohta midagi õppida ja teada saada. Ma ei olnud väga teadlik, kes ma ise olen. Ei saa öelda, et ma mingi asjaga oleksin tollel ajal ka väga süvitsi läinud. Olid asjad, millega oli huvitav ja tore tegeleda, aga ma ei mõelnud väga pikas perspektiivis, kas ja kuidas nendega edasi minna.
Gümnaasiumi ja ülikooli aeg on enamasti enda otsimise, rabelemise, õppimise, töö ja niisama logelemise aeg. Ma olen vist seda tüüpi inimene, kes suhteliselt hilja õige raja leiab, see, kes peab enne ikka korralikult mudas tammuma. Kirjanduses ei ole see muidugi halb, kui sul on enne elus muid tegevusi ja kogemusi. Nagu poliitikaski – hea, kui sa oleksid enne muudki teinud, päris eluga mitmel viisil rinda pistnud.
Kas kirjaniku eraelu peaks tema tekstidest lahus hoidma või annab see lugejale juurde, kui ta teab midagi kirjutajast, tema tausta? Sina võtsid endale ju isegi kirjanikunime.
Mõne kirjaniku eraelu on tema loominguga tõesti nii lahutamatult seotud, et see on oluline, aga enamasti ikka ei ole. Mulle meeldib, kui tekst räägib enda eest ja see, kuidas kirjanik on elanud ja igapäevaselt toimetab, see ei puutu pigem asjasse.
Aga vahel on kirjanikul põnevad keerdkäigud elus ja sa avastad need teemad tema tekstis.
Kui sa oled lugejana mõne kirjaniku loomingu austaja, siis enamasti püüad küll ka autori kohta midagi teada saada. Alati on põnev avastada kohti, kus on võimalik autori tekstide ja elukäigu vahel seoseid luua ja tekivad uued tasandid, aga ma ei ole kindel, kas need on alati need tasandid, mis sellele tekstile, sellele kogemusele midagi juurde lisavad. Kas sul on autorit teksti juurde lisategelaseks vaja? Ideaalis võiks piisata ka ainult tekstist. Minu eesmärk ei ole olnud ise oma teksti kõrval seista. Ma loodan, et tekstid töötavad ise.
Miks on inimestele üldse kirjandust vaja? Suurem osa inimestest ei loe kunagi mitte midagi ja elab ning sureb õnnelikuna. Mida kirjandus inimesele juurde annab?
Kirjandus ei ole minu jaoks tingimata ainult raamatu kaante vahel olev tekst. Võibolla tänapäeval ongi otsest raamatu lugemist vähem, aga tekstidega puutuvad kokku praktiliselt kõik. Võimalus luua väljamõeldud maailmu, kuhu inimene füüsiliselt oma elus võibolla kunagi ei satu, pakkuda ajas rändamist, reise kohtadesse, mida sellisel kujul enam pole, inimeste keskele, kes ammu enam ei ela, sellist kogemust saab kirjandus anda. Ja need, kes ei saa sellist kogemust raamatute kaudu, saavad seda filmidest, seriaalidest, arvutimängudest, teatrietendustest, laulutekstidest. Alguses on alati tekst, kellegi fantaasia ja sõnaline looming. Ma arvan, et kui kirjanduse roll ongi tänaseks veidi muutunud, kadumas ta küll ei ole.
Kirjanikel oli nõukogude ajal ühiskonnas kindel roll. Kas taasiseseisvunud Eestis on nad leidnud uue rolli?
Mul on seda keeruline öelda, kui ma ise olen alles paar aastat tagasi leidnud Eesti kirjanikud, tänase kirjanduselu mõttes. Varem ei olnud ma kirjanikega peaaegu üldse kokku puutunud. Kindlasti on. Mingite teemade puhul pöördutakse just kirjanike poole, et saada nende arvamust. Kirjanikel on sotsiaalset närvi ja tahtmist olulistel teemadel kaasa rääkida ja nende eelis on, et nad valdavad sõna. Arvan, et on ülioluline, et meil on neid, kes avaldavad kiiret ja vahedat arvamust, reageerivad ühiskonnas toimuvale, olgu Sveta Grigorjeva või Mihkel Mutt, ja on ka täiesti okei, et on need kirjanikud, kes tegelevadki ainult kirjandusega. Kirjanikud näitavad oma vaadet ka klassikalisel viisil – kirjanduslikes tekstides, mis võibolla ei jõua alati kohe laiema lugejaskonnani, nii nagu mingi artikkel või saade jõuab, aga nad jäädvustavad mingid ajastu olulised küsimused ja hiljem tagasi vaadates on kirjaniku vaade sellele ajale olemas.
Võtad sa kriitikat südamesse? Kas mõni arvustaja on täpselt tabanud, mida tahtsid tekstiga öelda?
Loen oma teoste kohta kirjutatut alati huviga. On kriitikuid, kes on lugenud ja leidnud üles, mida ma enda arvates olen tahtnud teostesse panna ja mul on selle üle väga hea meel.
Aga kui ei ole konstruktiivne kriitika? Kui lugeja paneb arvamusega väga mööda?
Mul on iga lugeja üle hea meel. Hea meel on ka siis, kui saan aru, et keegi, kes on mu teost lugenud, ei ole mingi raskema teemaga kontakti saanud. See, et ta ei ole sellega kontakti saanud või ei ole seda mõistnud sedasi, nagu mina püüdsin edasi anda, tähendab võibolla, et tal ei ole mingit tüüpi kogemust ja mõni kogemus, mis oleks vajali teksti läbini mõistmiseks, on midagi, mida inimese elus ei peakski olema. Ja selle üle saabki ainult hea meel olla.
Mis motiveerib sind kirjutama? Kas mingi asi põletab ja tahad ta endast välja saada või pigem tahad mingile sind puudutavale teemale tähelepanu juhtida?
See on hea küsimus. Ma vist tegelikult väga ei mõtle sellele. Ilmselt ikka on mingid teemad, mis rahu ei anna. Kui sa küsisid nende viimaste 30 aasta kohta, mis on Eesti ja maailma arengus tegelikult väga kiired ja metsikud, nii et käigu pealt on neid keeruline tõlgendada, ja ka varasem aeg, okupatsiooniperiood – tegelikult me ikkagi tahame ju aru saada, kust me tuleme, miks me sellised oleme ja kuidas me edaspidi saaksime maailmas paremini hakkama. Mingis vanuses tekib aimdus, mida võiks uurida, et vastustele lähemale jõuda. Meetodeid on erinevaid. Üks võimalus on ajalooga tegeleda, aga ajaloo meetodid ei ole ka täiuslikud. Kirjandus on üks võimalustest. Ikka on väike šanss, et sa jõuad oletusega sedakaudu vastustele lähemale, taastad maailmast selle kihi, mida arhiivide põhjal ei ole võimalik taastada. Loomulikult võtad riski, et see kiht ei pruugi olla õige, tõde võib olla teistsugune, aga igal juhul on võimalus ajaloo koore alla pääseda suurem, kui katsetad erinevaid teid. Mulle sobib kõige paremini kirjutamine.
Kui lahti on võimalik inimest kirjanduse kaudu üldse seletada?
Ma ei tea, ise olen lihtsalt püüdnud minna nii lähedale, kui mina saan. Ma ei mõtle, kus põhi on, kaevan nii sügavale, kui hetkel suudan.
On sul kirjutama asudes mingid krüptilised eesmärgid?
Ei, ma ei taha midagi peita, tahan ikka teada saada. Kui hakkan kirjutama, siis asun avastusretkele. Ja ei taha kohe alguses teha mingeid oletusi, pakkuda vastuseid. Mul võib küll olla ettekujutus või idee või mingi esmane vastusevariant, kuid ma ei saa seda kohe välja pakkuda, sest muidu võin ise hakata kohe vales suunas minema. Võibolla see kriitikute pakutud keerulisus või krüptilisus, ka ajalised hüpped võivad vabalt ka sellest tekkida, aga see pole mul spetsiifiline kirjutamismeetod, see on lähenemisviis: pigem ettevaatlikult, sammhaaval.
Miks mõni kirjanik saab kuulsaks, aga teine, kes kirjutab sama hästi, ei saa? Millest see sõltub? Teemadest, meisterlikkusest, keeleruumi suurusest? Juhusest?
Ma ei tea. Aga kui ma praegu mõtlen, siis äkki õnne peab olema. Õnne ei tasu alahinnata. Samas, õnne vastuvõtmiseks peaks valmis olema. Kirjutama nii hästi, kui suudad ja mitte põnnama lööma, kui hakkab tunduma, et võib hästi minna.
Mida sa lugejana tekstist otsid?
Ma ei lähene tekstile mõttega, et hakkan nüüd midagi otsima. Olen rõõmus, kui ma leian, et mõni inimene kuskil mõtleb samamoodi nagu mina. Avastada, et mingid sinu mõttekäigud või veidrused või ideed on tegelikult kusagil teiste inimeste peades ka olemas, sa pole oma küsimuste, mõtete või imelike muredega üksi. Avastad, et mõni autor on tegelaste kaudu läbi elanud sinu jaoks keerulisi olukordi, millest tavaelus ei räägitagi, aga need on inimestele omased, et neid tuleb ette teistel ka. Sellised äratundmised teevad rõõmu. Ja ka see, kui kellegi mõtted on täiesti pöörased, kujuteldamatud, jutuks tulevad asjad, mille peale mina iialgi ei tuleks. Ja mulle väga ei meeldi, kui mulle kõik kohe ära öeldakse. Igavus tuleb sellest, kui mind kui lugejat autori poolt alahinnatakse. Võiks ikka olla põnev ja natuke raske. Mina ei lao lugejatele ka tõesti kõike kohe ette, sest ise ma lugejana ei tahaks seda.
Kui sa poleks sündinud eestlasena, siis mis rahvusesse oleksid tahtnud sündida?
Mulle meeldib hea söök, hea jook… Võiksin olla itaallane, prantslane. Mulle kuluks natuke sellist muretust ära. Aga mul on vist ikka sisse kasvanud see põhjamaine karm loodus ja… hea meelega elaks mingi aja näiteks Norras. Kas ma just lambaid karjataksin, aga niisama mägedes roniksin küll.
Tekstide järgi on sind nimetatud hoopis tumekirjanikuks.
Mind tume ja sünge köidab küll, ei salga, aga ise ma olen ikka pigem rõõmsameelne inimene. Ma ei käi ringi, pilk maas ja ei mõlguta süngeid mõtteid. Enamasti. Ja minu teoste tõlgendusteski on siiski leitud, et tumedus ja äng ei ole sada protsenti valdav. Inimesed on mu tekste lugedes ikka muianud ka. Tumeduse kõrval või ees ja järel on alati ka helgust, natukenegi. Nagu elus.
Kas sa eelistad raamatuid, mis panevad sind tundma, või raamatuid, mis panevad sind mõtlema?
Mulle meeldivad mõlemad. Mulle meeldib lugedes nutta ja naerda. Ja mulle meeldib ka mõelda. Ma ei saa öelda, et ma eelistan ühte või teist. Ainult tunnetega läheb igavaks ja ainult mõtteid ragistades läheb kurvaks.
Kas raamatud jäävad alles või kaovad digimaailma võlude alla? Milliseks võib teksti tarbimine lähitulevikus muutuda?
Nii kaua, kui haridussüsteem praegusel kujul säilib, jätkub ka paberraamatute lugemine, kuigi tänapäeval võib koolis lugeda ka digiraamatuid ja valikuvõimalus on suurem. Väga palju loetakse kokkuvõtteid, mille on teinud keegi, kes raamatu läbi loeb. Aga mina ei muretse. Usun, et muu meedia ja teistsugused tekstid aitavad edasi elada ka puhtal kirjandusel ja raamatul. Paberraamatul on oma võlu ja omadused, mis jäävad. Samas e-raamat on keskkonnasäästlikum. Mõlemal on plusse ja miinuseid. Vaatan järeltulevat põlvkonda ja näen, kuidas nad raamatuid tarbivad, millistel alustel nad valivad ja arvan, et e-raamatul ja paberraamatul on mõlemal oma koht. Vahel juhtub, et vaadatakse lugemise asemel ära film, näiteks Eesti klassika puhul läheb see järjest lihtsamaks ja valik suuremaks. Ja miks mitte, kui on hästi tehtud film! Teksti juurde võib jõuda hiljem ka.
Kas sa konkureerid kõigi välisautoritega?
Ma ei ole mõelnud selle peale. Mul on hea meel, kui noored loevad originaalkeeles, aga samas, kui on väga hea tõlkija, siis tihtilugu saab tekstist emakeelde tõlgituna rohkemgi kätte. Parem on, kui on suurem valikuvõimalus. Ma võin endale kuklasse panna teadmise, et ma konkureerin välisautoritega, aga teisest küljest see aines, mida kasutan, on täiesti unikaalne. See on väikese riigi ja keele eelis. Millest mina Eesti kirjanikuna kirjutan või millest teised Eesti kirjanikud läbi oma kogemuste kirjutavad, seda ei ole mujal elanud kirjanikul võimalik kunagi päris sellisel kujul edasi anda. Ühest küljest on konkurents, aga teisest küljest eelis. Meil on võimalus kirjeldada unikaalset kogemust, mis on meile sisse kasvanud ja mida muul viisil omandada ei saa.
Kas lased piiluda eesriide taha, mille kallal praegu töötad?
Mul on pooleli pikem teos, mis räägib ka veidi ajaloost, on teemad, mis on mind huvitanud – inimene ajas ja ja ajaloosündmuste tõlgendamise viisid nii tänapäeval kui ka eelnenud ajalooperioodidel. Kuidas läheb inimese isiklik kogemus mingist sündmusest kokku selle sündmuse ajaloolise tõlgendusega, mida selline kogemus inimesega teeb, kui need versioonid ei taha kokku klappida. Kuidas elada ja endaks jääda teadmises, et sinu vahetu inimlik kogemus on üks, aga sind ümbritsev nn õige ajalooteadmine ja sõnum on teine.
Oled nõus andma mõne lugemissoovituse värskema Eesti ja miks mitte ka väliskirjanduse kohta?
Viimati loetud Elin Cullhedi „Eufooria“ puudutas vahedalt, kirjutav inimene ja ema, nagu ma olen. Praegu loen uuesti üle Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse und“, mingid kohad avavad end ikka alles ülelugemisel. Lugege oma vanu lemmikuid üle, soovitan! Lucia Berlin „Koduabilise käsiraamat“ sai ka hiljuti loetud, valus, raske, aga mitte lootuseta. Imbi Paju „Kirjanduskliinik“ pakub lugejale leevendust ja lohutust ja muidugi raamatuid, mida lugeda. „Keele ja kirjanduse“ viimane topeltnumber meie vähemtuntud naiskirjanikest on ka väga huvitav ja avastusi pakkuv.
Lilli Luuki küsitles Sverre Lasn.
Lilli Luuk (1976) on Eesti kirjanik, kes debüteeris 2017. aastal kirjandusajakirjas Looming.
Tunnustused:
2018 Friedebert Tuglase novelliauhind („Auk“. Looming 2017, nr 2)
2021 Friedebert Tuglase novelliauhind („Kolhoosi miss“. Looming 2020, nr 3)
2022 Kirjastuse Hea Lugu ajalooliste romaanide võistluse III koht (käsikiri „Minu venna keha“)
2022 A.H. Tammsaare kirjanduspreemia nominent (romaan „Minu venna keha“)
2022 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominent proosa kategoorias
(lühiproosakogu „Kolhoosi miss“)
2023 Ajakirja Looming aastapreemia novelli „Mäed“ (Looming 2022, nr 2) eest
2023 Aasta kirjanik (romaan „Minu venna keha“)
Raamatukoi 