Hispaanias aastatel 1936-1939 toimunud kodusõda on andnud inimkonnale õpetliku kogemuse, mis võib toimuda suurriigiga, millel on pikk uhke ajalugu, aga kus vastuolud ja soov enda tõekspidamised ülejäänud ühiskonnagruppidele relvajõul peale suruda kasvavad kaootiliselt vägivallaks kõigi ettejääjate suhtes, lõppedes kindral Francesco Franco diktatuuri kehtestamise, teisitimõtlejate ahistamise ja ühiskonna allakäiguga. Franco diktatuur lõppes alles 1974. aastal.
Kodusõda on kõige halvem asi, mis võib riigis juhtuda. Kui välisvaenlase vastu võitlemine koondab rahvust – kuigi Hispaania puhul peame siiski rääkima paljurahvuselisest riigist – , siis kodusõda tekitab aastakümneteks paksu verd ja kättemaksuiha just omade vahel. Kodusõjas korda saadetud vägivalda on väga raske andestada, sest sõja lõppedes peavad kaotajad edasi elama võitjate kõrval, kuritegude toimepanijad oma ohvrite või nende lähedaste keskel.
Siseriiklikud pinged olid Hispaanias kestnud pikalt ka enne kodusõja puhkemist. Antony Beevor süüvib raamatus „Lahing Hispaania pärast” pingete tekkimise põhjustesse, sest mõlemal vaenupoolel oli hulk liitlasi nii riigi sees kui väljaspool, erinevate püüdluste ja kandejõuga parteisid, organisatsioone ja ühendusi. Selgitusteta jääksid kodusõja põhjused, võtmeisikute motiivid, rahvuslikud vastuolud ja sõjasündmuste virvarr vägagi hämaraks.
Beevor seletab lahti ka Euroopa poliitilise olukorra keerdkäigud, sest Hispaania kodusõda kasvas kiiresti rahvusvaheliseks konfliktiks, kus ühel pool rindejoont seisid fašistlikud ja kuningriiki pooldavad jõud, teisel pool aga demokraatliku elukorralduse ja nn uue maailma ehitamise poole püüdlevad kommunistid ja anarhistid. Et asi oleks veel segasem, ei olnud ka kõigile vaenupoolte toetajatele päris selge, kelle võit neile kasulikum on. 1917. aasta revolutsioon Venemaal näitas Prantsusmaale ja Inglismaale, kes muretsesid oma mõju vähenemise pärast Euroopas, kui ohtlik on kommunismi levik, kuid sama suureks ohuks Esimese maailmasõja võitjatele oli ka Saksamaal ja Itaalias võimule tõusnud fašistid. Britid ja prantslased otsustasid jääda neutraalseks ja mitte varustada relvadega kumbagi Hispaania sõdivat poolt. Hitlerile ja Mussolinile oli valik selge ja nad asusid otsekohe kindral Francole moodsat relvastust saatma. Vabariiklasi ehk fašismivastast leeri jäid toetama ainult Mehhiko ja Nõukogude Liit, ameeriklased aga ei tahtnud pärast verist maailmasõda üldse Euroopa asjadesse nina toppida.
Sõja alguse kaos ja valimatu vägivald saavutas lahingute jätkudes tasakaalupunkti ja lõppes pärast kaheaastast edasi-tagasi kõikumist 1939. aasta alguskuudel kindral Franco juhitud mässuliste võiduga ning tema juhitud valitsuse tunnustamisega Inglismaa ja Prantsusmaa poolt.
Sõjaga oli seotud ka arvukalt eestlasi, kuigi riigivanem Konstantin Päts oli 1937. aasta veebruaris välja andnud seaduse, mis keelas Eesti kodanikel Hispaania kodusõjas osalemise.
Kahjutundega pean seekord viitama aga raamatus esinevatele puudustele, sest raamat on täis toimetamis- ja keeletoimetamisvigu. Igal leheküljel esineb liitsõnu, mis on poolitatud silbivahest – sellele peaks tähelepanu juhtima ka raamatu kujundaja –, lausete lõpust puuduvad punktid, komade ees on liigsed tühikud, sõnakordused on kustutamata, komad puudu. Teksti jälgimist raskendavab ka järjepidevalt samas lauses või lõigus kasutatavad sõnad „parempoolne“ ja „pahempoolne“. Nii kulub lugejal liigne aur selle jälgimiseks, kes midagi väitis või tegi, sest ühetäheline erinevus vastaspoolte nimetustes on kurnav. Miks mitte kasutada poliitilise suuna määratlusena kõigile tuntud sõna vasakpoolne?
*
Kui Antony Beevori raamat jälgib Hispaania kodusõja sündmusi ajalises ja füüsilises mõttes distantsilt, siis George Orwell, vastupidi, kirjeldab sõjasündmusi ja meeleolusid pealtnägija ja osaleja silmade läbi. Orwelli raamat „Kummardus Katalooniale“ on sama haruldane kui Remarque´i „Läänerindel muutuseta“, sest ei satu just tihti väga andekad kirjanikud otse lahingukeerisesse ega pääse sealt eluga. Sai ju ka Orwell Hispaanias kõrisse raskelt haavata, kui teda tabas snaipri kuul, ja peaaegu oleks tulevase „Loomade farmi“ ja „1984“ autori maha lasknud ka oma võitluskaaslane, kes parema foto saamiseks liiga hooletult relvaga Orwelli fotokaamera ees vehkis. Segadus, igavus, korralagedus, fanaatiline usk oma ideede ainuõigsusse, hispaanialik uhkus, mis oli sõjas täiesti kasutu omadus, relvade vähesus ja laskemoona puudumine, vabariigi kollaps ja reaalne oht saada maha lastud nii omade kui vaenlaste poolt – selline on Orwelli mulje sõjast.
„Kummardus Katalooniale“ tugevus seisnebki muljete eheduses, sest Orwell oli uudishimulik ja tähelepanelik vaatleja ning mõistis ka olukorda Euroopas laiemalt. Pannes kokku pildi, mida sündmuste keskel kogeb ja kirjeldab Orwell, ja lisades sellele Antony Beevori faktitäpse ajaloolase vaate, on võimalik mõista, kui traagiline ja mitmetahuline oli tegelikult see Teist maailmasõda sissejuhatav sündmus kaugel Euroopa läänepiiril.
Orwell kirjeldas Hispaania kodusõda nii: „… ma nägin, kuidas fašistid, pisikesed nagu sipelgad, ilmusid rinnatise tagant nähtavale ja kadusid jälle, ja mõnikord jäi must täpp, mis pidi olema pea, hetkeks häbematult paigale. Selge, et polnud mingit mõtet tulistada. Aga vasakul seisev tunnimees, kes hispaanlasele omaselt oma vahipostilt lihtsalt lahkus, puges mulle külje alla ja nõudis, et ma avaksin tule. Ma püüdsin talle selgeks teha, et selle maa pealt ja nende püssidega võib mehele ainult juhuslikult pihta saada. Aga ta oli alles lapseohtu ja viibutas ühe niisuguse musta täpi poole püssi ja itsitas läbi irevil hammaste nagu kutsikas, kes ootab, et keegi talle kivi õhku viskaks. Lõpuks panin sihiku seitsmesaja peale ja põrutasin ühe paugu. Täpp kadus. Ma lootsin, et kuul läks piisavalt lähedalt mööda, et meest hüppama panna. See oli esimene kord elus, kui ma tulistasin elusa inimese pihta.
… ja ikka ei juhtunud mitte midagi, üldse ei juhtunud midagi. Inglased hakkasid rääkima, et see pole mingi sõda, vaid üks kuramuse pantomiim…“
Sverre Lasn
Antony Beevor „Lahing Hispaania pärast. Hispaania kodusõda 1936-39“
Tõlkinud Ivar-Anton Karros
Toimetaja Toomas Boltowsky
Keeletoimetaja Hele Pärn
Kujundaja Villu Kooskaru
Kirjastus Tänapäev, 2022
EAN 9789916173404
George Orwell „Kummardus Katalooniale“
Tõlkinud Rein Saluri
Toimetaja Jaakko Hallas
Korrektor Katrin Abram
Kujundaja Tarmo Puudist/ Kristjan Mändmaa
Kirjastus KUPAR, 2000; Kirjastus Tänapäev 2006
EAN 9789985612354/ 9985624579
Raamatukoi 