Jon Fosse „Triloogia“ – kaks vastandlikku lugu iseseisva elu algusest
Minu ees on kaks autorit, kaks raamatut, mis jutustavad iseseisva elu alguses olevatest noortest inimestest. Mõneti on lood sarnased – mõlemas on püüe elu edasi viia, ja seda vaatamata kohati lootusetusena tunduvatele oludele. Neis ellu äratatud tegelastel on julgust võtta vastu ka riskantseid otsuseid. Samas on nii kahe autori stiil, peategelaste taust kui ka sellest tulenevalt eluvalikute alus väga erinev, moodustades koos huvitava võrdluse. Ühes neist otsib tütarlaps meeleheitlikult peavarju endale ja oma veel sündimata lapsele, teises loobub noor naine vabatahtlikult perest ja mugavustest, et sõita kaugesse riiki aitama neid, kes hädas. Mõlema raamatu lugemine ja nende koos analüüsimine toob esile kummagi eripära ja rõhutab, kuivõrd tõenäoliselt samas ajas (Fosse küll ei anna oma raamatus täpset aega) elanud noorte võimalused erinesid.
Jon Fosse stiil, mida iseloomustavad lausekordused ja sama olukorra uuesti üle rääkimine, ei sobi kindlasti kõigile. Minu esimene kohtumine Jon Fosse maailmaga oli tema tippteoseks peetav „Teine nimi. Septoloogia I-II“. Tegemist oli „Triloogiast“ veelgi unenäolisema looga. Tegelaste puhul tekkis minul „Septoloogiat“ lugedes mingil hetkel segadus, kes on kes ja kes on kelle alter ego. Fosse maailma ja rütmi peab ennast sisse lugema ja pingelise tööpäeva lõpetuseks väsinud peaga on see keeruline. „Triloogia“ on selles mõttes palju sirgjoonelisem lugu, mille alguses kohtume noore paariga nende kooselu alguses, kus nad üritavad äärmises viletsuses endale ja oma peagi sündivale pojale peavarju leida. Ka siin vahetavad tegelased ühel hetkel olude mõjul oma nimed, loo käigus liigume sujuvalt mineviku eri hetkede vahel. Igal juhul on see raamat kergemini loetav. Nii et kes tahab Nobeli preemia laureaadiga esimest tutvust teha, siis soovitan pigem alustada „Triloogiast“.
Minule Fosse stiil sobib. „Triloogias“ viib kirjanik oma muusikateost meenutava loojutustusega lugeja koos oma tegelastega läbi helgete ja traagiliste hetkede, avades lugu kiht-kihi haaval, lisades uusi värve ja viiteid. See, mida algul ei taju, muutub vähehaaval aimatavaks ja siis juba tegelikkuseks. Tunnetad väikese rannaküla suletust, kui päevi täidab vaid raske töö ja sund. Ent siiski, kui kohtad õiget inimest, tekib tunne, et tõused lendu… kuni jõuab taas kohale argipäev – vaatad otsa tegelikkusele ja maandumine on tihti valus. Siis pead vastu võtma otsused, mis hetkel võivad tunduda isegi õigustatud, aga kuidas on tegelikult…
Fosse „Triloogia“ lood meenutavad saagasid, aga seal ei ole üleloomulike võimetega kangelased päästmas maailma, vaid lihtsad inimesed kohati rusuvates oludes võitlemas oma võitlust ellujäämise nimel. Fosse kangelased on inimesed nagu meie. Nad loodavad, et saaks kuidagi lihtsalt hakkama, et leib oleks laual ja katus pea kohal ning inimene, kellest hoolid, sinu kõrval. Vahel see ei õnnestu, tuleb oludele alla vanduda, loobuda oma plaanidest ja minna kaasa teele sattunud valikutega. Siiski on Fossel ka kõige meeleheitlikumates oludes taamal õhus helgus ja lootus paremale homsele.
Piret Jaaksi „Taeva tütred“
„Taeva tütred“ on nii stiililt kui peategelase maailmavaatelt väga erinev teos. Selle romaani kangelanna ei lepi oludega, vaid üritab neid muuta. Piret Jaaks jätkab eesti kirjanduses Jaan Krossi poolt suureks kirjutatud ja nii mõnegi teise kirjaniku (nagu näiteks Rein Raua „Päikesekiri“ või viimati Meelis Friedenthali „Punkti ümber“) poolt edukalt edasi arendatud tava võtta ajaloos tõesti elanud eestlane või Eestimaalt pärit inimene, kelle elu on kokku puutunud pöördeliste sündmuste ja oluliste isikutega. Autor täidab valgeid laike oma kujutlusvõimega, andes vahel oma tegelasele ka väikse katalüsaatori rolli. Ja nii tekib tunne, et meie väike rahvas on ikkagi oluline tegelane ajaloo kirjus lõimes.
Romaani „Taeva tütred“ kangelanna puhul ei ole vaja tema rolli olulisemaks jutustada. Raamat räägib baltisaksa misjonäri Anna Hedwig Bülli noorpõlvest, kuidas Eestist Haapsalust pärit noor naine jõuab läbi saksa misjonikooli I maailmasõja aegsesse Osmanite impeeriumisse ja püüab seal hoida üleval kristlikku orbudekodu keset armeenia rahva genotsiidi. Ümber piiratud kohutavast tragöödiast peab turvalises väikelinnas ja hoolivas kodus üles kasvanud noor naine vastu võtma kriitilisi otsuseid, mis mõjutavad nii teda kui tema hoole all olevaid lapsi.
Olen näinud raamatuhuviliste küsimusi, et kas see raamat on väga rusuv, kas julgen seda üldse lugema hakata? Loomulikult on teema raske. Minu silmis on autor ehk sellega toimetulekuks valinud peategelaste emotsioone kirjeldades natuke liiga distantseeritud jutustamisviisi. Meid viiakse liivasesse ja päikesest lõõskavasse Türki, ohu aimus on kogu aeg õhus. Hästi on edasi antud kasvavat pinget ümbritsevate inimeste hulgas ja (nii palju kui mina mitte-ajaloolasena aiman) ka ajaloolist tausta tõeselt kujutatud, aga Hedwigi sisemisi võitlusi võib tajuda vaid aimamisi. Ta teeb oma otsuseid näiliselt kahtlusteta ja kindlameelselt. Võimalikku kõhklust, hirmu ja kohatist ahastust, mis peaks seal ju olema, tajusin sordiini alt. Juba Türki saabumisel toimuvad ootamatud konfliktid, mis peaksid olema noorele tütarlapsele väga hirmutavad, aga ei näi Hedwigile siiski tugevat mõju avaldavat. Samas võib tema kindlameelsuse taga olla misjonär Kargeli antud iseloomustus: „Mulle meeldib teie juures üks omadus. Teie ei karda. Teie olete julge. Nii ei karda te ka eksida.“ Juhul kui on julgust ja kindlat usku, et Jumala toel on võimalik läbi viia õigeid tegusid, ju siis hirm ja ebakindlus ongi varjul. Ehedat ahastust on tajuda võib-olla raamatu lõpuosas, kus kõigile saab selgeks, et vägivalla eest ei kaitse ei misjonäri rüü ega Saksa riik, kes ometi ju sel hetkel Türgi liitlane oli.
Hedwig Büllil on julgust astuda vastu kehtivale võimule ja meestekesksele ühiskonnale ning usk Jumala tahtesse aitab tal läbi tulla kriitilistest olukordadest ning päästa lapsed. Armeenlased ei ole teda unustanud, mälestus Anna Hedwigist on talletatud nii postmargile kui ka mälestuskivisse. Väga huvitav oleks lugeda ka uurimustööd või ilukirjandusteost tema pika elu järgmistest osadest. Ja siis võiks olla põhjalikumalt lahti kirjutatud ka see allikas, kust Hedwig võttis oma jõu ja kindluse valikute tegemiseks.
Mõlemad raamatud on huvitavad ja eri stiilide, olude ja keskkondade võrdlusena kindlasti ka täiendavad teineteist.
Kersti Tepp
Piret Jaaks „Taeva tütred“
Kujundaja Britt Urbla-Keller
Kirjastus Varrak, 2023
EAN 9789985358993
Jon Fosse „Triloogia“
TõlkijaEha Vain
Kirjastus Eesti Raamat, 2024
Kujundaja Made Balbat
EAN 9789916128237
Raamatukoi 