Milline võiks olla keskmise Eesti lugeja vastus, kui temalt küsida Aafrika kirjanduse kohta? Kellega või millega seostub eestlase jaoks üldse Musta Mandri kirjandus? Millised kujutluspildid silme ette kerkivad, millised emotsioonid ja seosed tekivad? Egiptuse hiigelpikk ajalugu, Boko Harami džihadistid Põhja-Nigeerias, Lõuna-Aafrika ja apartheid, koloniaalminevik, näljahäda, antiloobid, gorillad, gnuud ja elevandid, vaesus, kuumus…eee… aga mis veel?
„Elu koosneb asjadest, mida me ei oska seletada, kuid mis on kogu aeg olemas.“ Nii ütleb VanaemaCatarina portugalikeelse Aafrika ühe silmapaistvaima autori Ondjaki (s. 1977) raamatus „VanaemaÜheksa ja soveti saladus“.
Aafrika kirjanduses põimub juba esimesest lausest alates värviline fantaasiamaailm reaalse eluga. See kuumav tolmune maailm on täis kirevaid tegelasi, kes tunnetavad ümbritsevat iseäralikul ja eurooplase jaoks esmapilgul hämmeldust tekitaval moel. Aga kui Musta Mandri elurütmiga kaasa minna, muutub äkki kõik selgeks ja loogiliseks. Milline põnev elu, mis on täis selliseid tegelasi nagu MereVaht, kes räägib „kuuba keelt“, sovet SeltsimeesTerehtustov või bensiinimüüjana töötav SeltsimeesBensiinimüüja, „kes võis kogu aeg palju magada, sest bensiinijaamas polnud kunagi bensiini“. Ja kuidas sai VanaemaÜheksa endale sellise nime. Või miks just nõukogude sõdurid rajavad Angoola vabariigi esimese presidendi jaoks mausoleumi.
Ondjaki kasutab kirjandusliku võttena lapsepilku ja see töötab hästi. Just nii on võimalik läbi kluttide mängulise ja helge maailmaavastamise lugejani tuua kohalike elu. Ondjaki kirjutab mõnusalt ja humoorikalt, kuigi loo taustal kumab kogu aeg Aafrika ajalugu, mis on täis kolonialismiga seotud traagikat.
Sama lahe on teise kirjaniku, Mabanckou humoorika teksti läbi nuusutada Aafrika lõhnu, elada sisse kohalike ellu ja lasta end naerutada, sest autori tekstis on koomiline ja traagiline mõnusalt tasakaalus. „Katkine Klaas“ on maiuspalaks nendele, kellel maailmakirjandusega tihedam kokkupuude, sest tekst on paksult täis vihjeid kuulsatele teostele, üle jääb vaid tunda avastamisrõõmu.
Alain Mabanckou (s. 1966) elas elu esimesed kakskümmend aastat Kongo Vabariigis, enne kui kodumaalt lahkus, et alustada juuraõpinguid Prantsusmaal. Mabanckou ongi Aafrika prantsuskeelse kirjanduse üks huvitavamatest nimedest. Raamat „Katkine Klaas“ võib küll esmapilgul tunduda purjus mehe tiira-taara kõikuva jutuvadana, kus peategelane nimega Katkine Klaas katkematult punast veini timmib ja paneb kirja kõik, mis parasjagu pähe tuleb, kuid süvenedes avaneb siingi Aafrika kirevus ja kohalike maailmatunnetuse omapära. Ja see erineb eurooplaste omast üsna suurel määral.
Musta Mandri kirjandusega lähema suhte loomiseks soovitan vaadata eelmisele kahele meistriteosele lisaks nobelisti J.M. Coetzee raamatu „Barbarite ootel“ kaante vahele. Coetzee (s. 1940) on sündinud Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas buuri perekonnas. Kirjutab ta inglise keeles ja kuigi on tänapäeval Austraalia kodanik, puudutavad tema ilukirjanduslikud tekstid Aafrika probleeme ja ühiskonnas valitsevaid pingeid, eriti apartheidi probleemistikku. „Barbarite ootel“ on meisterlikult tõlkinud Enn Soosaar, kes 2003. aastal, just pärast seda, kui Coetzee oli saanud Nobeli preemia, on öelnud tema tekstide kohta nii: „…Coetzee tunneb empaatilist muret ning hämmingut inimese ja tema „kõrberännakute“ pärast ajas ning ruumis. Tema peateemaks on permanentne konflikt üksikisiku ja ühiskonna, täpsemalt: ühiskonnastatud Süsteemi või Võimu vahel. Ta lahkab „meie kultuuri müüte“, jälgib, kirjeldab, tõlgendab, allegoriseerib neid. Loomulikult ei saa ta pakkuda kergeid ning elurõõmsaid lahendusi, sest ta on võtnud enda kanda valge mehe taaga mustas Aafrikas ja seadnud oma teoste otseseks või kaudseks taustaks apartheidi. Talle on ühteviisi vastik ning vastuvõtmatu rassieraldus nii minevikus, kus peremehetses valge, kui ka olevikus, kus alaväärsuskomplekside vaevas must katsub ennast maksma panna…“
Ondjaki ja Mabanckou tekstides on hoolimata tõsistest teemadest kergust ja helgust. Pärismaalase energilise rütmiga ollakse asjadest üle ja elatakse täiel rinnal, tunnetades intuitiivselt elu kulgemist, sest nii ollakse juba aastatuhandeid harjunud elama. Valgete tsivilisatsioon on huvitav. See on nende jaoks midagi uut ja loodetavasti ajutist. Ei ole üdini tõsiseid asju. Kõike saab võtta väikse tantsusammuga.
Coetzee tekst on hoopis teisest puust. Coetzee kirjutab valge inimese tõsidusega. Kuigi tema tekst on detailirikas, voolav ja kaasahaaravalt dramaatiline, on „Barbareid oodates“ raske lugemine. Kohaliku eluviisiga kokkupõrkekursil olev valgete võimuihalus kannab veriseid vilju. See raamat võiks olla iga Aafrika ajaloo vastu huvi tundva lugeja kohustuslik kirjandus. Minu jaoks õhkus Coetzee kirjutatust orwellikku külma õudust, kui üleolekutundest joobunud valgete karistussalgad, kinnisideeks ja ühendavaks ülesandeks oma impeerium koos hoida, kohalikke kalureid ja nomaade nagu metsloomi kinni püüdsid ja hukkasid lihtsalt sellepärast, et nad said seda teha.
Head Aafrika kirjanduse avastamist!
Sverre Lasn
Ondjaki „VanaemaÜheksa ja soveti saladus“
Tõlkija Leenu Nigu
Kujundaja Maris Kaskmann
Toimetaja Triinu Tamm
Sari Loomingu Raamatukogu
Kirjastus Kultuurileht, 2024
EAN 9771406051118
Alain Mabanckou. „Katkine klaas“
Tõlkija Ulla Kihva
Kujundaja Maris Kaskmann
Toimetaja Leena Tomasberg
Sari Loomingu Raamatukogu
Kirjastus Kultuurileht, 2019
EAN 9771406051118
J. M. Coetzee. „Barbarite ootel“
Tõlkija Enn Soosaar
Kujundaja Jüri Kaarma
Sari Loomingu Raamatukogu
Kirjastus Perioodika, 1989
Raamatukoi 