Asusin Viivi Luige värskelt ilmunud esseede ja artiklite kogu „Pühaduse purunemine“ sirvima suure huviga. Paarkümmend aastat tagasi loetud „Seitsmes rahukevad“ oli jätnud hea mälestuse. See oli suurepärane ajahingust edasiandev teos. Lapsesilmadega maailma vaatamise võte toimis. Pean väga lugu, kui kirjanik valdab poeetilist keelt ja on laialdaste teadmistega.
Viivi Luik on üks väheseid oma põlvkonna kirjanikke, kes veel aktiivselt arvamust avaldab ja olen tema seisukohavõtte lugenud või kuulanud hea meelega.
Mõneti teeb „Pühaduse purunemise“ intrigeerivaks esseede kirjutamise ajavahemik. Kõige vanemad artiklid pärinevad aastatest 1988-1990, mis olid Eesti jaoks pöördeliste sündmuste algus, ja ulatuvad 2024. aasta kevadeni. Nii oli võimalik kirjaniku mõtete arengut ajalises perspektiivis jälgida, kuigi ma seda väga teadlikult ei teinud. Eri aegadel kirja pandu on temaatiliselt väga laia spektriga – kirjandusest, olmes toimuvatest muutustest kuni poliitikani välja. Mitmes essees kattusid lõigud lausa sõna-sõnalt.
Tore oli see, et poeetilist keelt leidus Viivi Luige raamatus endiselt rohkesti. Teisalt sattus autor päris algusest peale üsna libedale jääle, asudes järelduste tegemiseks konstrueerima kaunilt kõlavaid eeldusi, mille päritolu jäi hämaraks või seos järeldustega lahtiseks. Näiteks kirjutab Luik, et „tänu koroonaviiruse lahtipääsemisele elame järjekordsel hulluse ajastul“, Brexitit aga nimetab ta „brittidele tehtud osava ajupesu tulemuseks ja häbimärgiks“, minnes mööda sellest, et hääletusel osalenud Brexiti pooldajatel ja vastastel oli oma valiku tegemiseks terve nimekiri põhjuseid, ja ka häälte lugemine toimus ausalt. Kui ma loen, et „valelik, võltssallivusest tingitud olukord on sünnitanud kõik need kvoodinaised ja lumehelbekesed ehk siis inimesed, kes tahavad jumalamuidu, ainult oma sookuuluvuse või ealiste iseärasuste eest saada hüvesid“, siis asja mõte polnud ju vandenõuteoreetikute tegevuspõllule kalduv abstraktne „valelik võltssallivus“, vaid võrdsete võimaluste loomine kõigile inimgruppidele, kelle pea kohale on hetkel seatud tugevamate poolt nn klaaslagi. Muidugi leidub alati inimesi, kes tekkinud võimalusi kõveral moel enda kasuks tahavad kallutada, kuid nimetada idee, mille sisuks on anda kõigile võrdsemad võimalused ühiskonnas osaleda „valelikuks võltssallivuseks“, paneb vähemalt mind kulmu kergitama.
Kahtlane on ka väide, nagu jääksid ajaloosündmuste niiditõmbajad üldjuhul varjatuks või kui nimed isegi välja tuleksid, ei ütleks need laiemale üldsusele midagi. Luik kirjutab, et „seda ajaloo eripära tundis hiilgavalt Mihhail Bulgakov, kui ta alustas oma maailmakuulsat teost kellegi tundmatu Annuškaga“. Vastupidi, mulle tundub, et Bulgakov teadis väga hästi, keda ta „Meistrit ja Margaritat“ kirjutades silmas pidas ja need niiditõmbajate nimed Nõukogude Liidu ladvikust on laiemale üldsusele vägagi teada.
Ja kas „kunstiteosed on alati kallid just sellepärast, et neid on tehtud pühendumuse ja armastusega“? Pigem on kunsti hinda määravad tegurid hoopis mujal. Andetu kunstnik võib oma teostesse laduda kuhjade viisi armastust ja pühendumust, kuid teoste hinna määravad ikka autori geniaalsus ja kunstiturul tegutsevate rahakate ostjate dikteeritud alaspetsiifiline hinnaloogika.
Kui ma loen, et „vastumeelset tööd tegevad inimesed on tihti haiged ja vananevad varakult ja nad on iseendile ja ühiskonnale koormaks“, tahaksin ma küll tõenduspõhist viidet, kust selline info pärineb. Edasi väidab veel Luik, et „koroonakriisi ajal olid inimesed valmis täitma ükskõik mis käske ja täiesti vabatahtlikult maski ehk suukorvi pähe tõmbama. Hoolimata sellest, et arstid ei pidanud seda vajalikuks“. See ei vasta tõele, sest arstide soovitus oli risti vastupidine.
Kui ühe essee alguses väidab Luik, et ainult töötamine õilistab inimest ja annab tema elule mõtte, siis hiljem lisab ta juurde, et „teenistuse juurde käib inimlikkuse reetmine“, sest inimene teenib autori arvates vaid autoliisingu maksmiseks, eluasemelaenu teenindamiseks ja lastele kooliraha võimaldamiseks.
„Ideaalühiskondade loomise üritused on alati üles ehitatud ahnusele,“ väidab raamatu autor. Seegi on minu hinnangul ekslik seisukoht. Ideaalühiskonna loomise üritused põhinevad ideoloogial. Vaesed prantsuse revolutsionäärid, kui nad peaksid Viivi Luige väiteid kuulma, et nad tõusid barrikaadidele ainult ahnusest ajendatuna! Ühiskonnad, kus varasid ümber jaotatakse, on hoopis diktatuurid, mitte ideaalühiskonnad, ja kas sellist ühiskonda püüab juhtida üks diktaator või inimeste grupp, ei muuda asja olemust. Juba sama essee järgmises lõigus kuulutatakse minusugused „inimestena ebaküpseks jäänuteks“, sest „võrdsuseideoloogia kuulutajad lõikavad oma kuulutuse pealt mingis vormis otsest kasu“. Jah, mina olen tüüp, kes tõepoolest peab tähtsaks, et kuigi inimestel pole võrdsed võimed, on riigi üks tähtsamaid ülesandeid anda kõigile võrdsed võimalused. Kus on see mingis vormis otsene kasu, mida ma sellise seisukoha esindajana lõikan, jääb taas ebaselgeks.
Eriti kahetsusväärne on, et tõesed väited nagu „inimene koosnebki kahest osast, varjupoolest ja valgusepoolest“ segunesid väidetega nagu „hilisemas elus püüab inimene alateadlikult taasluua oma lapsepõlvekeskkonda“ ja „kui ühel maal leidub suuremal hulgal lapsi, kes on prügimäel üles kasvanud, võib arvata, et sellest maast saab tulevikus prügimägi“. Võibolla need kunagised lapsed, kes kogesid turvalist ja mõnusat kasvukeskkonda, püüavad tõesti sarnast ka enda täiskasvanuelus luua, kuid olen päris kindel, et suurem osa keerulistes oludes kasvanud lapsi püüab täiskasvanuna muuta oma elu täiesti vastupidises suunas. Ja pidada valglinnastumise ilminguid Mustamäe või Lasnamäe taastekitamiseks, ainult horisontaalses vormis – selline järeldus on väga kahtlase väärtusega. Ühepereelamutega põlluarendused pole muuseas sotsialismiajast tõukunud, vaid pigem on selline elamuehituse areng seotud majanduskasvuga, sarnanedes pigem USAs Teise maailmasõja järel toimunuga, kui Ameerika oli rikkam kui kunagi varem ja mingist sotsialismist polnud lõhnagi. Sõjast tagasipöördunud veteranid vajasid elamispinda ja survet kinnisvara arendamiseks suurendas beebibuum. William Levitti juhtimisel hakati tüüpprojekti järgi ehitama ühepereelamuid, mis moodustasid Ameerika suurlinnade ümber hiiglaslikke väikese aiakesega eramajade piirkondi. Kas sellisena loodud elukeskkond soodustab inimeste allakäiku ja teatud tüüpi inimeste taastootmist – sellise seose loomine tundub mulle kahtlase järeldusena.
Kui siia juurde lisada prügimägedel kasvanud laste teema – paljud kunagised nn prügimäeriigid, nagu Bangladesh, Malaisia, Indoneesia ja mitmed Aafrika riigid on teinud läbi väga suure arengu just keskkonnakaitse vallas. Ei paista kusagilt, nagu tahaksid vaesuses kasvanud inimesed sarnast keskkonda luua ja seal elamist jätkata. Just sellisest keskkonnast pärit inimesed moodustavad suure osa neist vabatahtlikest, kes kohalike jõgede ja linnaalade puhastamisega tegelevad.
Mõni lehekülg hiljem leiab Luik, et kollakas klikiajakirjandus on talle kogu aeg hambasse puhunud, Eesti elust välja noppinud ainult ebatavalised juhtumid, on ainult raha peal väljas, et tegelik Eesti olla hoopis teistsugune. Ning lisab sinna otsa tõdemuse, et „eestlane on olnud kange lagastama“ ja „MALEV on agar looma inimkätega inetusi“, pannes mind mõtlema, kas ma ikka elan kirjanikuga samas Eestis. Viivi Luik on suurema osa viimasest kolmekümnest aastast veetnud välismaal diplomaadi naisena. Mina aga olen koos teiste eestlastega samal ajal kodukanti üles ehitanud, aia puid täis istutanud ja aidanud kokku koguda seda rämpsu, mille vatnikud sotsialismiajal Eestis laiali loopisid.
Kui Luik võtab kõneks Stockholmi sündroomi ja teatab, et just sel põhjusel õigustavad venelased Ukraina sõda, siis keerab ta Stockholmi sündroomi mõtte pea peale, sest õige oleks hoopis vastupidine väide – hoopis ukrainlased peaksid asuma neid ründavaid venelasi kaitsma, sest antud juhul on kurjategija siiski moskoviit, mitte ukrainlane. Muidugi on olemas ka võimalus, et just mina ei saa millestki aru.
Kui minu jutust kipub jääma mulje, et „Pühaduse purunemine“ sisaldab ainult vastuolusid, siis nii see siiski pole. Kogumiku teises pooles on küllaga nauditavat lugemist ja õiglast sõnaosavat hinnangut maailmas toimuvale.
Putini Venemaast kirjutab Luik sama täpselt nagu tegi seda Sofi Oksanen. Ka kultuuri ja kirjandust kitsamalt puudutavates sõnavõttudes on võluvat poeesiat, sõnamänge ja selget mõtet. Kogumiku viimaste lugude eest aga võib anda täispunktid, sest need on mõtlemapanevad tekstid. Minu lugupidamine inimesele, kes julgeb Hamasi terroriste nende õige nimega nimetada. Kuigi mõtlesin, kas sellele raamatule lugemissoovitus anda, siis lõpuks ma selle siiski annan. Igaüks saab hinnata iseenda elevandiluust tornist, kas nõustuda Viivi Luigega või mitte.
Sverre Lasn
Viivi Luik „Pühaduse purunemine“
Kujundaja Kaljo Põllu
Toimetaja Siiri Ombler
kirjastus Ilmamaa, 2024
Sari Eesti mõttelugu
EAN 9789985777848
Raamatukoi 