„Põrmu häirija“ on eelkõige romaan eetikast, eetilistest valikutest, südametunnistusest, sellest, et teha ainult seda, mida õigeks pead – ikka ja jälle kõlab läbi raamatu motona peategelase onu hääl, kes oma noorele sugulasele kordab: „Peaasi, ära jäta järele.“ See on ka poliitiline manifest, armastusavaldus oma maale ja rahvale, kaljukindel usk headuse võitu. Nendes pikkades kirjeldustes maalib autor meie ette tollase Lõuna – nii eredalt, nagu oleksid sa nendel unistel tänavatel koos temaga, unistel tänavatel, mis täituvad nimetu rahvamassiga, massiga, kelle hulgast igaüks on isemoodi inimene oma kommete ja tavadega, aga kes mingitel puhkudel käituvad nagu üks mees, nagu laine, nagu kollektiivne teadvus. See on ka üksikisiku ja hulga vaheliste suhete uurimustöö.
Tegemist on mõrvalooga, umbes sama palju mõrvalooga, kui oli Ene Mihkelsoni „Katkuhaud“, kus kirjanikust detektiiv uuris oma isa surma saladust. Siin on selleks üks noor 16-aastane valge Lõuna poiss, kes vastu omaenda tahtmist, kes tegelikult tahaks võtta hobuse ja ratsutada miilide kaugusele ja tulla tagasi alles siis, kui kõik on möödas, hakkab uurima, kas musta mehe Lucas Beauchampi sooritatud mõrv on ikka see, millena ta paistab. Samal ajal ootab must mees Lucas Beauchamp väga rahulikult kohalikus arestimajas, olles valmis selleks, et omakohus on otse ukse taga ja selle eest ei kaitse ükski kambriuks. Lucas on terve elu käitunud nii, nagu oleks ta valge mehega võrdne, tal on kullast hambaork ja vääramatu uhkus. Uhkus, millega ta on seda valget poissi kunagi hingepõhjani häbenema pannud.
Jah, selle pealtnäha mõrvaloo ümber, selles võrdlemisi napis romaanis on lisaks veel ühe poisi mehistumise lugu, terved loengud Ameerika ajaloost, emade hämmastav võime olla tugev kriitilistes olukordades. Normaalsuse taastudes on nad jälle emad, kes iial oma võsukesi teistmoodi ette ei kujuta kui pudipõllega, ja pange tähele, mitte ühtegi inimest, ei musta, valget, ega isegi mitte mõrtsukat ei kujuta autor teisiti kui sümpaatia ja mõistmisega. Isegi mõrtsukast on kahju, tuliselt kahju, sest ta peab kannatama ettekujuteldamatut meeleheidet oma tegu tehes ja selle tagajärgi tagajärjetult koristades.
Nii et pole siin midagi kauge aeg ja kauged olud – annaks jumal meile aga kõigile selliseid onusid, nagu on noorel valgel mehel Chick Mallisonil, et meie eluteele satuks Aleck Sanderseid ja vanemaid murdmatuid daame nagu Eunice Habersham – inimesi, kellega võtta ette võimatut ja võita. Ja kui ei võida – ära lihtsalt jäta järele!
Ka teksti ainestik võib tunduda meist väga kaugel, kirjutatud aastal 1948, aga kujutatud ajaperiood on ilmselt mõnikümmend aastat varasem. Laias laastus võib paralleeli tõmmata Vargamäe ajaga Eestis. Ameerika lõunaosariigid, Mississipi, rassism – mis meil õieti on nendega peale hakata? Aga on. Raamatut läbib punase niidina korduv mõttekäik, et kultuurilisi muudatusi ei saa rahvale jõuga peale sundida.
„Ühel heal päeval võib Lucas Beauchamp valgele mehele selga tulistada, ilma et peaks kartma lintšimisköit või bensiini rohkem kui valge mees; tuleb aeg mil ta saab valida iga kord ja igal pool, kus valge mees valib ja saata oma lapsed kus tahes samasse kooli, kus käivad valge mehe lapsed ja reisida igal pool, kus valge mees reisib nii nagu valge mees seda teeb. Aga järgmisel teisipäeval veel mitte. Ometi usuvad inimesed Põhjas, et seda saab sunniviisil korraldada juba järgmisel esmaspäeval paljalt ühe trükitud paragarhvi üle hääletamise ratifitseerimisega: kes on unustanud, et ehkki pikk veerandsajand tagasi kirjutati Lucas Beauchampi vabadus artiklina meie konstitutsiooni ja Lucas Beauchampi peremeest mitte üksnes ei surutud põlvili, vaid trambiti kümne aasta vältel silmili põrmu et sundida teda seda alla neelama, on nad ometi kõigest kolm lühikest põlvkonda hiljem taas kord silmisti vajadusega võtta vastu seadusi et Lucas Beauchamp priiks lasta.” (lk. 139)
Ilmselt peetaks härra Williamit tänapäeval selliste mõtete eest tagurlikuks. Võib-olla ta oleks niimoodi öelnud ka samasooliste abielu või mõne muu rahva meeli erutava küsimuse kohta. Ometi on tema seisukoht arusaadav – ainult siis, kui me inimestena oleme muutunud nii tolerantseteks, et mingit seadust meile enam vaja ei ole, et inimestena käituda, on asjalood nii kaugel, et võib ka seaduse vastu võtta. Teistpidi muidugi võib mõelda naiste valimisõiguse kehtestamisele. Seadus võeti vastu enne, kui kogu ühiskond mõtte omaks võttis. Napp kolm inimpõlve hiljem oleme kohas, kus kostab hääli, et naistel poliitikas ega üldse kuskil peale hälliesise ja köögi kohta ei ole.
Ridamisi ilmub meil raamatuid, mille lugemine eeldab keskmisest kõrgemat lugemishuvi. Faulkner on keeruline autor, mitte tingimata oma ideestiku töttu, aga just oma eriomase stiili tõttu. Nõuab ikkagi teatavat pusimist, et tema suures osas kirjavahemärkideta ülipikkadest lausetest eluga välja tulla.
Tunnistan, et mind kiusas küll mõte, kas ikka poleks koos komadega see lugu parem. Modernsusest võõrdunud! Egas midagi, alguses tuli need puuduvad komad mõttes ise tagasi panna, hiljem aga, harjudes, ei olnud enam nii raske. Minuvanused mäletavad küllap vene multikat kirjavahemärkidest, kus laisavõitu koolipoiss pidi panema elutähtsa koma lausesse „Armu anda ei saa süüdi mõista.“
Nooremale rahvale võib võrdluseks tuua Tõnis Vilu (proosa)luulekogu „Kõik linnud valgusele“, kus tekst võib muutuda ja teiseks saada, kui puuduvaid kirjavahemärke mõtteliselt sinna või tänna paigutada. Või vastne Gregor Kulla üllitis „Peenar“. Nooremale põlvkonnale, kes on lihtsalt juba omandanud teksti aluskihi mõistmise saladuse, võib isegi paremini peale minna säärane ühes jorus stiil. See on neil käpas tänu Messengeri kiirkirjutamisele, kus mingeid märke enamasti ei ole, mõtteid katkestab uuelt realt alustamine. Vot, väga pro, palun, kõik teismelised ja generatsioon Z, lugege Faulknerit, minusugusel X-põlvkonna esindajal on aeg mullatoidule kolida tükkis oma keelereeglitega.
Millegipärast osa proosaluules kirjutatut nimetatakse ikkagi luuleks, aga sarnaseid asju romaanivormis korda saatvaid isikuid peetakse endiselt prosaistideks, mitte luuletajateks, kuigi luulega on nende tekstidel ikka päris palju pistmist. Faulkneri kogu lause on täiesti teisiti üles ehitatud: meloodiale, kordustele – see pole harilik teadvusevool. Igast lausest saaks omaette üksuse, iseseisva luuletuse, mida iganes siis selle termini all mõeldakse (tihti tundub, et igat pikemat proosalõiku, kus dialoogi ei esine, kiputakse teadvusevooluks tembeldama). Need umbtihedad, pikad, ujuvad lõigud vahelduvad mahlakate, korralikult märgistatud, lihtinimesele arusaadavate dialoogidega.
Triinu Paku tõlge on meistriklass, see muidugi ei ole üllatav, on ju tema kaukas juba mitu Eesti Kultuurkapitali tõlkenominatsiooni ja auhinda. Samuti ei saa märkimata jätta tema kirjutatud järelsõna, mis avab kirjaniku loomingut ja eluteed laiemalt, muuhulgas võib sealt lugeda, et „Faulkner ei salanud kunagi, et kirjutab isiklikust kogemusest; kord väitis ta Malcolm Cowleyle, et kirjutab alati ühte ja sedasama lugu, milleks on lugu temast endast ja maailmast.“
Mudlum
William Faulkner „Põrmu häirija“
Tõlkija Triinu Pakk
Toimetaja Katrin Kern
Kujundaja Asko Künnap
Sari Varasalv
EAN 9789916981177
Raamatukoi 