Lilli Luugi „Ööema“ on tihe ja usutuv romaan, kus väga vähestes kohtades tekkis kahtlusi. See näitab taset. Kui kirjanik kirjutab asjadest, mida ta ei tea, tekivad augud. Need, kes teavad, need märkavad, teised libisevad üle. Lilli Luugi tekstis tühimikke pole. Minagi komistasin ainult mõnes kohas ja lõpuks tegin tekkinud küsimustega rahu.
Teadsin ette, et minu jaoks saab „Ööema“ olema raske, aga huvitav lugemine. Kergemaks tegi asja see, et mind on eelmise sajandi keskel toimunud sündmused Eestis vägagi huvitanud. Olen viimasel ajal teinud mitmeid intervjuusid inimestega, kes mäletavad sündmusi, on isiklikult näinud ja kogenud, tundnud teise maailmasõja järgset ärevust, hirmu, aga ka lootusega seotud üürikesi rõõmuhetki. Kuid inimestele, kes pole riigi iseseisvuse kadu, vastupanuliikumise mahasurumist, küüditamisi ja punast terrorit üle ega läbi elanud, võib „Ööema“ vihjeline ja tihedaks kirjutatud tekstipadrik jääda kaugeks.
Ajaloodistantsilt hinnates olid teise maailmasõja järel Eestis toimunud sündmused võrreldes sellega, kuidas käitus Nõukogude režiim näiteks Krimmi tatarlaste või kogu tšetšeeni rahvaga, isegi leebe, nii veider, kui mul seda ka väita ei ole. Üsna hästi mõistavad Lilli Luugi raamatu õhustikku kindlasti ka kreeklased, kes pole unustanud Türgi ja Natsi-Saksamaa tegusid nende kodumaal, samuti kõik nn Kesk-Euroopa elanikud, keda tabasid Eestiga sarnased repressioonid.
Aega, mida Lilli Luuk kirjeldab, on edasi antud mitmes 1970ndate lõpu ja 1980ndate alguse filmis – „Metskannikesed“, „Ideaalmaastik“ ja „Tuulte pesa“, millele 2018. aastal lisandus „Seltsimees laps“. Luuk on maalt pärit ja nii oskab ta muuta kõik maaelu kirjeldused pärismaailmaks, tõepäraseks, täpseks, maastik saab õiged hääled, lõhnad, tekstuuri. Kellel kontakt maaeluga on jäänud kaugeks ja visualiseerimisega seetõttu raskusi, võibki lugemise hõlbustamiseks võtta ette Olev Neulandi „Tuulte pesa“ või Peeter Simmi „Ideaalmaastiku“.
Kogu „Ööema“ tegevustik toimub väljaspool asulaid. On üksikud talud, soosaared, ebakindlalt kõikuv rabamaastik, udu, aastatest halliks tõmbunud küünides lõhnab varjule viidud hein. Kauguses haugub koer, hundivarjud kaovad üle tee metsaviirgu, pori, hämarus, esivanemate vaimud elavate peale vaatamas. Metsas uue võimu eest varjunud inimesed, kes loodavad… Ja taludes nende lähedased, keda rebib pooleks soov metsa jäänuid abistada. Uues reaalsuses on vaja ellu jääda, kohaneda. Luuk loob visa järjekindlusega sõjajärgset ängistavat maailma, rusuv õhustik on käegakatsutav, hirmud reaalsed. Raba kõigub ja ebakindlalt kõigub ka inimeste elu. Udu tõuseb ja silmapiiri ei näe.
Hoolimata karmist teemast on „Ööema“ naiselikult tundeline. Luuk on valinud kirjutamise naise/naiste positsioonilt ja seda tunneb ta kõige paremini. Eesti naine on korraga nii habras kui tugev, kindel alistamatu kants, kes peab vastu viimseni, kuid puruneb, kui viimane piir on ületatud. Kui ma mõtlen raamatu meestegelastele, siis „Ööema“ mehed jäävad skemaatilisteks. Nad vaikivad, võitlevad, kaklevad, ajavad asju. Mehed ei räägi midagi või kui, siis ainult äärmisel vajadusel. Nii ei jää raamatu naistegelastel muud üle, kui meestele ise kuldne kuu selga mõelda, sest ilusaid sõnu ei tehta. Sellest on kahju, et lugeja ei saagi täpsemalt teada, mida mõtlevad või tunnevad mehed. Kuigi Luuk on oma tugevuse tihedaks ja täpseks kirjutatud naistegelaste vallas realiseerinud, siis tundub, et teine pool jääb puudu.
Tempo muutub raamatu jooksul, vahel aeglustub ja jääb peaaegu seisma. Seisab ja nõksatab liikuma keset kõiki kirjeldusi, nüansse ja detaile. Aga siis jälle kõik kiireneb mõneks aktiivseks episoodiks. Kas see on halb või hea, on raske hinnata. Pigem hea, sest annab lugejale võimaluse mõelda. Mina ekslesin korduvalt oma mõtetesse ja tekkinud seostesse.
On hea, kui eesti keeles ilmub väga erineva energiaväljaga tekste. Saan aru lugejatest, kelle jaoks Luuk on loonud liiga raske maastiku. Kirjanik on vihjeline, mängib lugejaga peitust ja see on vahel väsitav. Mulle tundus mitmeski kohas, et tekstivaip oli tihe ja valmis, aeg oleks edasi minna, aga ei, Luuk ei jäta, ta tahab lisada vaibale veel äärekudet, kaunistusi, narmaid, liikuda enda peas loodud täiuslikkuse poole, aga täiuslikkust pole ju olemas.
Kas Lilli Luuk saab veel paremaks minna? Jah, sest tema orkestris on mingi pillirühm veel puudu. Kas „Ööema“ on hea raamat? Kindlasti. Selliselt komponeeritud teksti ilmub Eestis harva, sünget nagu Modest Mussorgski muusika, millest läbi kõlab valgrelik nukker inimlikkus.
Sverre Lasn
Lilli Luuk „Ööema“
Toimetaja Piret Põldver
Kujundaja Maris Kaskmann
Saadjärve Kunstikeskus, 2024
EAN 9789916981177
Raamatukoi 