Island on meist paljude jaoks kauge ja müstiline maa. Ja kõige imekspandavamad on inimesed, kes seal elavad. Islandlased, kes ei põgene saarelt, mis neid pidevalt ähvardab katta laava, tule ja tolmuga või jäätada läbilõikava tuulega. Nad peavad vastu ja kasvatavad oma lapsi ja loomi maal, mida päike suvel vaevu soojendab ja kus talv on toidetud hämaruse ja tormidega.
Kui sellisest maast, eriti veel selle minevikust, hakkab kirjutama inimene, kes on pärit Austraaliast, kus probleemiks on kuumus ja liigne päikesepaiste, siis teeb see vähemalt mind ettevaatlikuks. Raamatut lugedes aga selgub, et kirjanik on teinud väga põhjaliku eeltöö, muu hulgas lisanud kirjade ja dokumentide tõlkeid, mis annavad eriti ehedalt edasi loo tausta. Ma ei tea, milline on islandlaste endi arvamus, aga minu jaoks suutis Hannah Kent luua oma romaanis „Matmisriitused“ usutava loo, mis viib meid otse 19. sajandi Islandile, selle eriti karmi ja keerulisse põhjapiirkonna väiketalude maailma.
Minu kogemus Islandiga on põgus turismireis, mis toimus juba mitmeid aastaid tagasi, aga muljed on siiani elavalt silme ees. Mõnel juhul suudab hea saade või film luua nii elava ja detailirikka pildi hoonest või kunstiteosest, et kohale jõudes on tunne, nojah, siin see siis on. Ja on mingid hetked, milleks sa ei ole ette valmistunud, kohtumised, mis annavad vahetu märgilise elamuse. Islandil oli minu jaoks kaks sellist hetke. Külma ja selle ohtusid ma tean ja tunnen. Islandil viidi meid piirkonda, mille pinnasel võis liikuda vaid äärealadel, ja sealgi üksnes turvalisel laudteel, sest maapind oli kuum väävlirohke laavasoo. Erinevad toonid, aurud ja justkui elusorganism, kes oli valmis iga valesammu eest sind neelama. Ja teine kogemus oli islandi väikeses vabaõhumuuseumis, kus giid rääkis, kuidas suured kalaparved tulevad saare lähedale just sügistormide ajal. Kala oli see, mis hinge sees hoidis, ja Islandi kalurid läksidki merele just kõige ohtlikumal perioodil, mil päevavalgust oli vähe ning tuuled kõige tugevamad. Ja nad elasid mätasmajades. Ent niipea, kui oli võimalik ehitada päris maju, tõmmati nende traditsioonilised mätasmajad maha. Nägime neid taastatutena, sest islandlaste püüd oma muldonnidest välja saada oli olnud väga tugev.
Sellisesse keskkonda, inimeste keskele, keda ühelt poolt ähvardab kaanetada külm ja teiselt poolt neelata aurav maapind, kus mätasmajades lendlev turbasuits matab hinge ja põhjustab kopsuhaigusi, samal ajal kui lõikav tuul ähvardab merel, viibki meid Hannah Kenti raamat.
„Matmisriitused“ ei ole lihtne lugemine. Kohe alguses saame teada, et noor naine on surma mõistetud mõrvale kaasaaitamise eest ja ootab otsuse täideviimist. Oma hingehoidjaks valib ta noore, äsja õpingud lõpetanud kirikuõpetaja, kellele ta siis vaikselt hakkab jutustama oma lugu. Sest „seni keegi lihtsalt ei kuulanudki, mis minul öelda on“.
Samas on raamat kirjutatud väga poeetilises keeles, meenutades mõneti surmaitkusid või antiiktragöödiaid. Hiljuti oodates etenduse „Vend Antigone, ema Oidipus“ algust, kuulsin, kuidas üks tütarlaps minu taga vastab teise küsimusele: mis seal ikka juhtub, eks lõpus on kõik surnud. Aga nii nagu kreeka tragöödias, ei ole küsimus selles, millega asi lõppeb, vaid miks ta sellesse punkti jõuab. Tegemist on tegelaste hinge looga. Just seda hakkab raamat kiht kihi haaval avama.
„Matmisriitused“ on ühelt poolt nagu krimilugu, sest aimata on algusest peale, et kohturaamatus pole kirjas (kogu) tõde. Teisalt ja põhiliselt on tegemist troostitu kirjeldusega naise kaitsetust saatusest karmis meestekeskses ühiskonnas. Eriti veel, kui sa pole sündinud talutütrena, vaid teenijaklassi, ning mis veel hullem, tüdrukulapsena. Läbi kogu loo kumab, kuis vabaduseaste, mille ulatuses inimesel on võimalik oma saatust käänata ja valikuid teha, sõltub otseselt sellest, kuis sul sünniloteriiga on vedanud. Näiliselt ei ole ju Euroopas kastisüsteem kehtinud. Islandi külaühiskonnas aitas, kui olid pisut nutikam, ettevõtlikum ja tublim vaid väikeses ulatuses. Nii nagu kreeka tragöödia kangelane, kuigi võrsunud omade hulgast, oli ikkagi lõpuks võõras, xenos. Igas suletud ühiskonnas karistatakse valusalt neid, kes üritavad oma klassist välja sirutuda. Kas sa tõesti mõtlesid, et tüdrukulapsest teenijast võib taluperenaine saada …
Aga nagu alati, varju kõrval on valgus. On inimesi, kes ei mõista esmalt hukka, vaid tahavad kuulata ja aru saada. Või neid, kes esialgu küll kardavad ja vaatavad kõõrdi, kuid on sooja ja avatud südamega ning võtavad lõpuks ka eksinu enda hulka. Ja see annab sellele kurvale loole oma helge poole.
Kersti Tepp
Hannah Kent „Matmisriitused“
Tõlkija Bibi Raid
Kujundaja Jan Garshnek
Päikese Kirjastus, 2016
EAN 9789949597666
Raamatukoi 