Postimehe kirjastuselt ilmus 2023. aastal raamat „Lehmad päästavad planeedi“, milles ajakirjanik Judith D. Schwartz käsitleb jätkusuutlikku maaharimist läbi praktikute kogemuste. Raamatu keskmes on muld ja lehmad.
Mis on selles raamatus erilist või teistmoodi?
Mind on huvitanud need raamatud, mis tänapäeva usku kõigutavad. Stsientism, usk, et on võimalik materialistlikult kõik asjad paika panna, on nii tugevasti inimese vaimus sees, et vahel peab seda lausa pettusega alal hoidma.
Raamatus „Lehmad päästavad planeedi“ on juttu holistilisest põlluharimisest. See tähendab, et oluline on tervikvaade. Raamat on huvitav, lugemist vääriv, ja seda mitte ainult põllumeestele, vaid ka teistele. Ei saa maailma ravida terveks vähendades vaid süsinikuheidet, vaid muuta tuleb mitut asja korraga. Tähelepanu tuleb pöörata ka näiteks mulla kvaliteedile. Tegelikult peaks kogu elukäsitlus olema holistlik.
Raamatu on kirjutanud ajakirjanik, kes rändab maailma mööda ringi ja küsitleb erinevaid põllumehi ja põllunduse uurijaid. Tulemus on see, mida mõned on juba enne öelnud – tegelikult ei olegi lehmad nii suured gaasi tekitajad, sest on palju muid asju. Põhjuseks on pigemini lehmade liiga kaua ühe koha peal pidamine. Juttu on suurkarjapidamisest, mis on võimalik Ameerikas ja Austraalias. Lehmadel lastakse süüa rohi parajaks ja seejärel viiakse uuele karjamaale. Nii antakse mullale kosumise aega ja loomade sõnnik muutub väetiseks, mida ei ole vaja vedada laiali, vaid mis satub õige koha peale. Oma sõrgadega kobestavad lehmad ka pinnase. Vihmavee puhul on ääretult oluline, et see ära ei voolaks, mulda kaasa ei viiks. Maapind peab talletama vee. Eriti tähtis on see seal, kus ühel perioodil sajab harva ja teisel hästi palju. Nõnda on siin terve hulk asju, mis on öeldud veisekarjade kiituseks.
Raamatus kajastatakse erinevate praktikute kogemusi. Üks neist on Allan Savory, mees, kes pidas veiseid sissetungijateks. Siis aga taipas, et neist võib olla ka palju kasu.
Metsik loodus, kui Ameerika oli pühvlikarjadega kaetud, on minevik. Ent neid metsikuid veislasi ei ole enam olemas ja neid ei oleks võimalik inimesega koos elama panna. Me peame need asendama teiste rohusööjatega, kes vahendavad meile toitu, et meil ei oleks ainult kartul ja porgand. Tegemist on holistilise maaharimisega, mille üks eestkõneleja ongi olnud just Savory. Ta ütleb: „Kui siis kodustatud rohusööjaid pidada nii, et nende käitumine matkib metsikute suguvendade omi, muutuvad rohumaad – Aafrika savannid või USA preeriad ja tasandikud ehk 45 protsenti kogu maailma maismaast – taaskord looduslike sarnaseks: terveks, mitmekesiseks ja vastupidavaks.“1
Nagu ülal mainitud, on raamatu keskmes muld. Schwartz ütleb, et selle koostisel on meile tohutu tähtsus, mida on liiga vähe teadvustatud, eriti veel kliimamuutuse kontekstis. Siin on fakte, aga ka näiteid, kuidas mulla kvaliteeti taastada, parandada või pealismulda juurde tekitada.
Jah, see raamat on niivõrd inforikas. Saame teada, et „teelusikatäies hea tervisega mullas on sama palju elusorganisme kui maamunal inimesi“2 ja et muld „on kodu enam kui 95 protsendile kõigist maapealse elu vormidest“3. Seda on raske kujutleda ja see näitab, et mulda võib eraldi elusolendina käsitleda.
Kõrbestumine viitab mullaprobleemile. Allan Savory väidab, et selle vastu aitavad karjatatavad loomad. Elurikkuse kadu, kliimamuutus, kõrbestumine – kõik need on omavahel tihedalt seotud.
Saame teada lähemalt, mis juhtub mulla koostisega suurpõllumajandusliku tootmise käigus.
Schwartz tsiteerib Christine Jonesi: „Enamikus tänapäeva põllumajandusmuldades polegi süsiniku eraldamise rada. Mikroobisild – mullasüsinikku ja huumust loovad bioloogilised protsessid – on keemiliste lisaainetega õhku lastud.“4
2024. aastal ilmus Postimehe kirjastusel teinegi huvitav raamat – „Veiste kaitseks“. Autor Nicolette Hahn Niman rõhutab samuti karjakasvatamise ja viljaka mulla tähtsust: „Karjatamine aitab seega kaasa mullakihi pidevale taasuuenemisele ja toetab rohu paljusid funktsioone alates mikroskoopilistest ja lõpetades ökosüsteemi mõõtkavas toimuvatega. Paks kõdukiht kaitseb pinnast tuule ja vee tekitatud erosiooni eest. Läbipõimunud rohujuured hoiavad mulda paigal ja parandavad selle niiskuse säilitamise võimet.“5
Raamatus „Lehmad päästavad planeedi“ loeme kriitikat institutsioonide aadressil. Neid, kes iseseisvalt uurivad ja katsetavad, ei kiputa võtma tõsiselt, sest nad ei kuulu „seltskonda“. Teisalt võivad sellised fanaatikud öelda välja asju, mida institutsiooni esindaja ei taha või ei saa.
Kas uuenduslikud ideed saavad tulla pigem väljastpoolt institutsioone?
Asi on rahas. Teadusrahastuse süsteemis on terve hulk administratiivseid tõrkeid, mis takistavad uuenduslike ideede realiseerimist. Kui mõelda, millist kasumit saavad näiteks taime väetisetootjad ajal, mil on alternatiiv süsinikku lasta õhust püüda. Kasumi nimel püütakse iga hinna eest hoida senist alles.
Kas need raamatud („Lehmad päästavad planeedi“, „Veiste kaitseks“ ) on sinu arvates positiivse programmiga? Kui võimalikud need muutused, mida kirjeldab Schwartz, kaasaja maailmas ikkagi oleksid?
Nad on selles mõttes mõlemad positiivsed, et nad ei ütle, et kari on süüdi, et tuleb hävitada, vaid kui muuta karjatamise viisi, siis see aitab pigem maakeral ja inimkonnal ellu jääda. Kas seda tehakse? See nõuab ümberkorraldusi, aga iseenesest ei ole see võimatu ega utoopia. Meile näidatakse, kuidas maailm võiks olla elamiskõlbulik. Muld on taastuv, kui teda kohelda õigesti.
Teisalt, holistilise maailmakäsitluse jaoks minule kui teoloogile, kes on täitsa kõrvaltvaataja, saavad määravaks ka muud asjad. Kui meeletult läheb praegu relvade tootmiseks. Küsimus on selles, kui kõik läheb elus hoidmiseks, kui pead relvi tegema selleks, et ellu jääda, siis sa ei saa mõelda sellele, kuidas asjalikumalt põldu harida. Vaatad, et kuidagimoodi midagi süüa saad.
Maailma suurte riikide eelarve on ju niisugune, nagu oleks maailmasõda käimas. See on niivõrd meeletu ette kulutamine. Ühtpidi tahaks ju olla optimist, muidu ei jaksa elada, aga piibel küll optimistlik ei ole lõpu suhtes.
Raamatus on vastandatud tehnoloogiat ja inimest. Peter Donovan ütleb: „See võimalus, mis meil süsinikuringe toetamiseks on, on inimlik, mitte tehnoloogiline. Tehnoloogia kõrval on kerge ise mängust välja jääda, aga loevad just inimesed: meie uskumused, eeldused ja mida me üldse võimalikuks peame.“6
Jah, tal on tuline õigus. See näitabki seda, et kõik on kõigega seotud, ja eriti mõtlemises.
Otsisin arvamusi „Lehmad päästavad planeedi“ kohta, aga ei leidnud internetist ühtegi. Miks?
See on vägitükk, et Eestis see raamat trükitud on. Aga siin ei ole suurkarja pidamine siiski rakendatav. Mõlemad Postimehe raamatud eeldavad mastaape, mida on võimalik realiseerida USAs, Austraalias jm. Meie kümme lehma ei muuda mitte midagi. Aga kui mõelda, et Hiinas on sigalas 20 000 siga. Ühest otsast antakse süüa ja teisest tuleb see välja, mis veega kuskile loputatakse. Mastaabid on nii erinevad, et nende raamatute vastu tõrkuda tasub seal, kus nad reaalselt võivad põllumehe panna mõtlema, teistmoodi toimima. Ja häda siis, kui ta ei osta väetist ega mürke.
Neil raamatutel ei saa meile olla sellist majanduslikku tähendust. Seegi on üks meie väiksuse kasusid.
Ja ma ütleksin ikkagi, et selline levinud lehmade süüdistamine on lamemaausk. Seetõttu tõsiseks teadlaseks justkui ei saagi pidada seda, kes küsib: aga võib-olla ei olegi neist nii suurt kahju? Äkki on suisa kasu! Vaikimise taktika on tõhus.
Kui võtta seda niisuguse juturaamatuna, kus mõeldakse maailma tuleviku üle, võimalikele stsenaariumidele, võib ta olla kurb, aga teistpidi näitab, et see ei ole siiski ette määratud, sest valiku võiks teha ka teistsuguse.
Toomas Pauli küsitles Kadri Sildvee
Judith D. Schwartz „Lehmad päästavad planeedi“
Tõlkija Airika Harrik
Kujundaja Kalle Müller
Postimehe kirjastus, 2023
EAN 9789916712733
1 Lehmad päästavad planeedi, lk 79
2 Lehmad päästavad planeedi, lk 23
3 Lehmad päästavad planeedi, lk 17
4 Lehmad päästavad planeedi, lk 64
5 Veiste kaitseks, lk 81
6 Lehmad päästavad planeedi, lk 45
Raamatukoi 