Madis Kõivu „Metafüüsilist luulu“ lugemiseks võttes olin ette teadlik, et ega mu jõud selle mõistmisest üle ei käi. Samas tahtsin näha, mismoodi see mees mõtleb ja kirjutab. Mul on kodus ta näidendite kogumik, haarasin selle raamatukogust mahakantud tavaari riiulilt. Seda ma vist pole proovinudki lahti teha. Lavastusi pole näinud – ühesõnaga täielik kõivulik auk ja isegi polnud küsimust, mis seal augu sees olla võiks.
Läheneme sellele tutvustusele siis nõndamoodi: mis juhtub hariliku mõistusega inimesega, kui ta ennast Kõivu sisse kukutab? On seal põhjas üldse midagi? Kas sealt ülesse vähemalt natuke valgust paistab?
Kogumikus on 17 teksti, nende raskuspunkt on raamatu alguses – avapaugu annab „Was ist des Esten Philosophie: metafilosoofiline mõtisklus“ – 170 lehekülge pikk risoomne mõttelõng. Kõivu risoomid on tema küsimused: „… siis p e a m e jõudma küsimuse juureni, et järgmist küsimust edasi küsida. Et üldse küsimist jätkata.“ (lk 13) Vot nüüd ma saan aru, mida mõeldakse, kui räägitakse risoomsest tekstist – mööda pikka-pikka peajuurt kasvavad alla- ja ülespoole, paremale ja vasakule uued teemad, mida emajuur ei lase vormituks lasuks vajuda. Ja kuigi lugejal (minul) võib olla terviku hoomamisega raskusi, ei takista see tal (minul) aeg-ajalt, justkui vilksamisi millestki aru saada, vahel homeeriliselt naerda, vahel hämmastunult pead vangutada, vahel mõelda, kas see kõik on ikka üks mõistlik asi, mida kirjutada ja lugeda, kas kuidagi arupärasemal ja lihtsamal viisil ei saaks. Siis lugeja taipab, et niimoodi autor mõtleb, see on justkui ta aju ostsillogramm. Ja leebub kohe, sest ka ta ise, see lugeja (mina), mõtleb kirjutades, nii on talle lihtsam.
Kõiv alustab ühest – „Was ist des Deutschen Vaterland?“, seob selle Jannseni ärkamisaegse salmiga „Kus on mo kallis isama?“. Seda juurt mööda minnes võib jõuda kõige ootamatumatesse kohtadesse. Ometi kerkivad sellest virvarrist selgelt esile põhjapanevad lausungid: selle maa keel (mistahes maa keel see ka ei oleks) on seotud kindla koha ja kindla ajaga. (Riigi)keel on võimuinstrument ja eesti keele võimalikuks võimukeeleks muutumine on ühtlasi ka isamaa ja riikluse algus. Enne oli selleks ju Vaterlandi keel. Ja olles praegu siin selles kohas ja ajas aastal 2025, saame küsida, kas eesti keele tähtsuse kadumine, kirjanduse perifeeriasse surumine ei ole ühtlasi ka omariikluse käest andmine? Sest valikust kipub välja langema see armas isamaa keel, kui võimukeeleks saab inglise keel. Kes tahavad elus edasi jõuda, valivad viimase.
Kõivu tekste lugema hakates ei teadnud ma, kuhu välja jõuan, mis on see peajuur. Kui nüüd „Metafüüsilise luulu“ tekste üle sirvin, näib kõik palju loogilisem ja arusaadavam. Igasugu justkui irdu kiskunud elemendid asetuvad oma kohtadele. Muuhulgas sisaldab metafilosoofiline mõtisklus pikemat sorti arutluskäiku – mis juhtub siis, kui keelepinnad kattuvad ja tekib konfliktiolukord, kus võimukeele käsud ei levi – neist ei saada või ei taheta saada aru. Kõiv arutleb lõimumisvõimalusi igast kandist ja iga nurga alt. Just siis, kui tundub, et nüüd on järg käest ja enam ei saa midagi aru, hüppab taas sisse juhtmotiiv Vaterland – Mo isama ja tuletab meelde, kuhu me teel oleme.
Järgmine mõttekeerd süveneb juba keelefilosoofiasse ja lugejal on põhjust nägu laiale naerule vedada: „Kas des Deutschen on lisandina Vaterlandile samasuguses positsioonis, nagu on Baskerville’ide lisandina koerale?“ Mõnikümmend lehekülge hiljem jõutakse Vaterlandi komponentide juurde ja iseloomustatakse seda kui mänguasjade kasti, mille klotsid üksteisega kokku sobivad. Seal ei tohiks olla klotsi, mis on kuusnurkne või meetrikõrgune. Edasi veereb mõttelõng orava ja pähkliteni – selline on niinimetatud loomulikus keeles filosoofiast rääkimine – ei leiutata mingeid imemõisteid ega imesõnu, vaid toetutakse lihtrahva seas tuntud asjadele, nagu orav, mänguasjakast või „üks pilet Reolasse”. Sellistelt näidetelt jõuab Kõiv suure ringiga tagasi taas keele juurde. Keel on üks Kõivu maailma alustalasid, selle läbi luuakse maailm, milles elatakse, mõeldakse, tunnetatakse, uuritakse filosoofia põhiküsimusi. Vaterlandi tekstis jõuab Kõiv oma isikliku painajani – vale ärkamise[i] (false awakening), une ja tõeluse vahekordadeni. Ja kuigi kõiksugu une-erroritele on müriaad teaduslikke seletusi, jäävad need alati inimolu saatma kui müstiline, arusaamatu ja painav element, mis paneb meid kahtlema maailma olemasolus. Mõistan kõiki uneskannatajaid, sest kuulun selle mitte nii haruldase inimrühma hulka, kellel mingil eluperioodil on esinenud peaaegu täielik pakett unehäireid. Üks vägevamaid nende hulgas on nn „pauk peas”[ii] – selline tunne, et pea lendab otsast. Ja olen minagi neid unekaemusi siin-seal filosoofiliseks ilukirjanduseks kirjutada püüdnud.
Just une ja ärkvelolu eritlemise kirjakohast alates sugenes minusse veendumus, et Kõivu filosoofia lahendab tema enda isiklikke probleeme. Siis vaatasin Jupiterist ära vana telesaate aastast 1993, kus Kõiv muhedal moel ja lihtinimese kombel rääkis täpipealt neist samadest asjadest, millest käesolev teoski. Selgub, et temagi on päris harilik mees, kes lahendab omaenda hirme ja paineid, oma idée fixe’e. Kõiv võtab abiks kõikvõimalikud meediumid, aga mitte selleks, et olla filosoof, kirjanik, maalikunstnik või dramaturg, vaid ikka selleks, et näha asjade taha, saada aru, mis on see algpõhjus, mis maailma taga peidus on – sellest ka tema erialavalik kvantfüüsika – need väikseimad osakesed võiksid ju peita algpõhjuse saladust. Harilikust inimesest eristab Kõivu vast see, et tollel võivad küll tekkida küsimused, millele ta ehk otsibki siit-sealt vastust, aga ei pühenda tervet oma elu võimatu lahtimuukimisele. Mingil hetkel lööb ta käega – on nagu on.
Takerdusin sinna Mo isama-luulu. Ülejäänud raamat aga läheb peale esimese osa kangelaslikku läbimist lihtsamaks – tekivad mulle tuttavamad alad. Iga järgnev artikkel avab omakorda eelmist, selgitab, kuidas ja miks sai sündida niisugune tekst, mis raamatu avab. Ka Kõivu sümpaatia ja tõmme analüütilise filosoofia ning Leibnitzi poole tuleneb just tema varase lapsepõlve põhjapanevatest ja loomust kujundavatest teguritest. Need on seotud nii metafüüsilise unenäoga august, mille põhjast kumab hirmuäratavat valgust, kui ka äravõitmatust soovist teada saada, mis seal põhjas ON. Oluline artikkel „Keeleline pööre filosoofias“ paotab veelgi enam ust, lastes paista Kõivu loomelätete tuba – keel, koht ja aeg on selle lauaks, voodiks ja tooliks. Tema keel on kodukandi murrak, tema koht on Lõuna-Eesti maastikes ja tema aeg oli see, kus tuli küsida suuri küsimusi, mille küsimistest praegune aeg näib olevat loobunud.
Artiklis „Ruumist, kohast ja M. J. Eisenist“ tunneb Kõiv kurvastust murrete kadumise pärast, aga ka selle pärast, et kirjakeel moonutab pärimuse mõtet. Ta on kindlalt veendunud, et just ütlemise viis kannab endas ka ütluse sisu ja niinimetatud kohavaimu. Muistendid, mida Eisen üles tähendas, on vaesustunud, sest nad on kaotanud kohale omase ütlemise viisi. Kõiv võtaks meie rikkalikust muistendipärandist välja kõik need, mis selle koha murdelist keelt kasutavad, süstematiseeriks ja möllaks arhiivis mõnuga. Ometi nendib ta kurvalt, et vaevalt seda tegema hakkab, „aga mõtelda selle pääle i k e v õ i b“ (lk 292).
Huvitav oli lugeda Kõivu meenutusi Gustav Naanist, keda uue iseseisvuse tärkamisajal kultuuri- ja kirjandusringkonnad tühistama asusid. Naan on kahtlemata polariseeriv tüüp. Kired tema ümber tänapäeval enam lõkkele ei löö, nagu näiteks Juhan Smuuli ümber. Sarnasusi nende vahel võib leida omajagu: Naan oli küll Venemaa eestlane, aga samuti nagu Smuul noore poisina sõjaväljale saadetud; üks oli saanud Stalini preemia, teine Stalini käepigistuse; mõlemad suutsid elu jooksul oma vaateid korrigeerida ja asjadest teistmoodi mõtlema hakata. Tänu Smuulile on olemas Kirjanike Maja, tänu Naanile Tõravere observatoorium. Ometi nende punaminevikku neile andeks ei anta, olgu nad nii meelt parandanud kui tahes. Kõiv püüab Naani mõista, ja mõistabki: inimesed on oma aja, koha ja keele antused, kes aegade tuules võivad muutuda ja samas oma sügavas säsis olla ikka needsamad, kelleks aeg nad vormis.
Vast ei tasu potentsiaalset lugejat ärritada sellega, mida Kõiv naisloomingu kohta arvas. Või siiski? Ta naljalt naiste kirjutatud raamatuid kätte ei võtnud, põhjendades seda sellega, et on džentelmen, kes naiste buduaari ei piilu. Mehed räägivad omi jutte ja naised omi ja nende vahel pole, nagu ma aru saan, suuremat teeliiklust, nagu kõrvuti asuvate keelekogukondade vahel enamasti on. Ma siiski ei paneks talle väga sellist macho-mõtlemist süüks, sest selle taga on enamasti ikka hirm, hirm tundmatu, võõra ja teistsuguse ees. Võib-olla ta ei teadnud, et naine, kelle looming ei ole otse tema üsast väljunud, ei pruugi sellepärast veel olla „mehelik naine“, vaid lihtsalt inimene, kes ka oskab ja tahab mõtelda. Muuseas, ka naised näevad und.
Raamatu võib kokku võtta samade sõnadega, millega Kõiv lõpetab Vaterlandi-saaga: tegemist on redeliga, mis alles ülemiselt (viimaselt) pulgalt vaadatuna nähtavaks muutub. Kaant sulgedes on su ees peaaegu terviklik Madis Kõiv.
Mudlum
Madis Kõiv „Metafüüsiline luul“
Koostajad Jaan Kangilaski, Leo Luks
Kujundaja Aivar Täpsi
Vabamõtlejad, 2024
EAN 9789916992241
[i] https://www.verywellhealth.com/what-is-a-false-awakening-3014835
[ii] https://my.clevelandclinic.org/health/diseases/21907-exploding-head-syndrome-ehs
Raamatukoi 