Fernando Pessoad lugedes võlus mind tema oskus kirjeldada inimese tunnetuslikku poolt, meeleolusid, seisundeid. Milliseid tundeid võib tekitada valgus, heli, ruum või kuidas tunnetada ennast ja oma sihte maailmas. Miks üldse tekivad meeleolud või tunded ja kuidas need muutuvad. Kuidas kõik ümbritsev ja ümbruses toimuv mõjutab ja tekitab meeleolu, loob kummastava hingeseisundi, mis kasvab välja sellest, mida iga lugeja varem on kogenud. Kirjaniku tekst on nagu üks hea kunstiteos – kergelt segadusttekitav, mitmetähenduslik, mõtlemapanev. Igal Pessoa lugejal tekivad erinevad, aga isikupäraselt intensiivsed kujutluspildid, elu peegeldused. Kuna tema teksti intensiivsus ja mõju sõltub suuresti lugeja hetkemeeleolust, võib erinevatel ajahetkedel sama teksti lugedes sattuda hoopis teistmoodi seisundisse.
Pessoa tunnetas teravalt elamise traagikat. Lõplikke vastuseid ei ole. Paljut pole võimalik inimese elu ja tunnete kohta sõnadega väljendada. Sellele vaatamata ta püüab, tehes seda palju täpsemalt ja suurema üldistusjõuga kui enamik kirjanikke.
Novell „Anarhistist pankur“ avab Pessoa filosoofilise poole, kuigi ta ise nimetas seda teksti dialektiliseks satiiriks. Kaks sõpra, kellest üks on suurärimehest turumonopolist, arutlevad anarhismi tegeliku olemuse üle ja see elegantne vestlus sobib hästi anarhismi sisu avamiseks. Kuhu täpsemalt jutt välja viib, jätan siinkohal ütlemata. Igal juhul on tegemist hea näitega Pessoa mõtterännakutest.
Kogumiku ülejäänud novellid on veidi kõikuva tasemega, kuid igaühes leidub kauneid üldistusi, mõtlemapanevaid järeldusi ja maagilist realismi. Kui tuua välja mõni eriti mõjus novell, siis näiteks „Mehed“ ja „Palverändur“. Elu müsteeriumi üle tasub alati mõtiskleda ja sellised tekstid on heaks taganttõukajaks.
Pessoa on ennast korduvalt nimetanud müstikuks. Enne 30ndat eluaastat tärkas tal huvi müstika ja spiritismi vastu. Põnev on Pessoa enda tõlgendus, kes on kirjutanud tema tekstid. Sageli olevat keegi võõras tema parema käe lihtsalt üle võtnud ja seda kasutades lood kirja pannud. Vahel kutsus ta sellist kirjutamisvõtet automaatseks kirjutamiseks, väites, et on näinud, kuidas peeglist oma nägu vaadates on sinna tekkinud kellegi võõra habetunud nägu ja tema tekstid ongi hoopis selle võõra omad.
Pessoa huvi spiritismi vastu suurenes 1915. aasta teisel poolel teosoofiaraamatuid tõlkides. Kui lugesin jutukogu „Anarhistist pankur“, siis nautisin tema tähelepanelikku ja täpset stiili. Mulle tundus, et lihtsalt realismi juurde jääda oli Pessao jaoks liiga igav. Tema tekstis hakkab kõik elama ja toimuma kahes omavahel segunevas maailmas korraga – reaalses ja kujutletavas.
Sageli peetakse maagilise realismi eelkäijaks Franz Kafkat. Mõistet maagiline realism kasutas 1925. aastal esmakordselt saksa kunstikriitik Franz Roh, et kirjeldada maalikunstis kasutusele tulnud viisi reaalsust lõuendile kanda. Minu jaoks on Pessoa selgelt maagiline realist. See polegi võibolla üllatav, kui arvesse võtta Pessoa kiindumust nii spiritismi kui astroloogiasse. Muuseas koostas ta sadu horoskoope, võttes selle eest hinnakirja järgi tasu.
Esimese poole elust sai 20. sajandi kirjanduse suurnimi Fernando Pessoa elada nn belle epoque ajastul, helgel ajastul. Ta sündis 1888. aastal, mil oli maad võtnud arusaam, et kõik suured sõjad inimkonna ajaloos on sõditud. Lihtsalt – inimkond on sõdadest piisavalt õppust võtnud ja muutunud tsiviliseerituks. See oli aeg, kui oldi tehnika kiirest arengust hämmastunud, peeti maailmanäitusi ja paljud tolleaegsed inimesed olid veendunud, et aastaks 1900 on kõik olulisemad tehnoloogilised leiutised, seadmed ja tehnikauuendused juba välja mõeldud.
Pöördeline sündmus noore Pessoa elus toimus aga siis, kui ta oli 5-aastane. Tema isa suri tuberkuloosi ja ema abiellus sõjaväelasega, kes määrati Lõuna-Aafrika Briti kolooniasse konsuliks. Nii sõitis kogu pere 1896. aasta jaanuaris Durbanisse, kuhu jäi 1901. aastani. Pärast aastast pausi kodumaal sõideti veel kolmeks aastaks Durbanisse ja Portugali naases pere alles 1905. aastal. Aafrikas ingliskeelsesse kooli õppima asunud Pessoa kirjeldab seda perioodi ajana, mis teda sügavalt mõjutas. Ta õppis kiiresti inglise keeles soravalt rääkima ja kirjutama, saades suurepärase keeleoskuse eest lausa kiituskirja. Hiljem ongi Pessoa kirjutanud ingliskeelset luulet ja keeleoskus aitas tal raha teenida tõlkijana.
Noor üksildane Pessoa ei seltsinud eriti kellegagi ja teda kirjeldati kui kõhna kahvatut nõrgukest kutti, kelle kogu vaba aeg kulus lugemisele ja kes oli enda ea kohta üllatavalt sügavamõtteline.
Pessoa ülikooliõpingud kukkusid läbi ja temast sai iseõppija, kes vanaemalt saadud pärandusega asutas väikse kirjastuse, mis aga peagi pankrotistus. Kirjanik asus leiva- ja veiniraha teenima vabakutselise tõlkijana, kirjutades samal ajal luuletusi ja lühikesi proosatekste. Pessoa kirjanduslike pseudonüümide hulk oli muljetavaldav – kokku ligi 80.
Fernando Pessoast jäi maailmale suur kirstutäis avaldamata, lõpetamata või lihtsalt visandina kirja pandud tekste, mis olid laiali 25 574 käsikirjaleheküljel. Selle tohutu paberilasu läbitöötamine on endiselt pooleli. Seni aga soovitan ammutada suurepäraseid tundelisi lugemiselamusi Pessoa teostest „Anarhistist pankur“ ja „Rahutuse raamat“. Kiirustada pole vaja, Pessoa tekstist jätkub pikaks ajaks.
Sverre Lasn
Fernando Pessoa „Anarhistist pankur“
Tõlkijad Mario Kivistik ja Tiina Vahtras
Koostaja Martin Kivirand
Kujundaja Heiko Unt
Kirjastus Paradiis, 2024
EAN 9789916994894
Raamatukoi 