Lugesin „Hingede ööd“ (1953) teist korda ja tunnistan, et ajaga on teos minu jaoks veelgi paremaks läinud. Ristikivi kujutab inimelu läbi inimese absurditaju. Kuuleme üle võlli dialooge, mahlakaid võrdlusi. Näeme karikatuursust, inimese sisemist tühjust, üksildust, võimetust, tahtmatust, mõistmatust. Aga kõike seda ei esita kirjanik meile näpuga viibutades ega moraali lugedes, vaid läbi absurdi, huumori ja kohati ka sarkasmi prisma. Ristikivi maalib pildi nii inimloomuse sügavamatest kui ka pinnapealsematest kihtidest, inimese käitumisest ja suhtumistest. Ühtlasi kulgeb raamatu tegevus rütmikalt. Puuduvad pikad teoreetilised arutelud, teose mõte selgub läbi lahtirulluva loo, läbi põgusate mõtiskluste ja vestluste. Loo lennukus annab võimaluse põnevateks tõlgendusteks.
Minu jaoks on „Hingede öö“ eelkõige raamat üksildusest, enese ühildamatusest paljude teistega maailmas, kuhu meid on pandud elama ja mille kohta me teame väga vähe. Minajutustaja on terane vaatleja, kes kogetud inimabsurdi, mida elus märkab, jäädvustab. Raamatus küsib autor ühe tegelase suu läbi – miks ja mille eest inimene ära jookseb. Tegelikult oleme me ju kõik põgenikud. Vahet pole, mille eest põgeneme – elu, surma, tõe, keeruliseks muutunud olukorra, vastutuse, vms eest.
Loo minajutustaja ja Karl Ristikivi vahele võib tõmmata võrdusmärgi mööndusega, et iga kirjapandud lugu ei saa olla päris sinu lugu. Ja ega ei peagi. Kirjanikul on siin võimalus endast lähtuvat suuremaks mõelda. Pealegi on mälestused üksnes muundumised ja tõlgendamised.
„Hingede öö” minajutustaja on võõras, keda keegi ei oota, kelle olemasolul puudub õigustus. Aasta viimasel õhtul läheb ta tundetult (tühjalt) välja, tajudes üksildust ja ümbritsevate ebasõbralikkust. Just sõbralikkust ta sooviks leida. Ühtlasi kuuluda kasvõi hetkeks kuhugi. Ta on kahekordne põgenik, nii (Eesti) riigi kui ka elupõgenik, kes ütleb: „Kui oled seitse aastat elanud ühel maal põgenikuna, on raske ühel õhtul äkki ette võtta ja välja minna turistina…“ Aga mõte läheb edasi: „Ütlesin seitse aastat. /…/ tegelikult on mu pagulaspõlv kestnud mitu korda seitse aastat.“ (lk 10)
Minajutustaja ei sobitu selle maailma inimeste tõekspidamiste ega käitumisega. Kokkupuude teistega tekitab suisa tuska. Ristikivi ei ütle otse, vaid kasutab võimalust rääkida kaude. Näiteks satub ta tunnistajana kohtusse, kus talle on määratud teemaks laiskus (seitsmes surmapatt), mis on inimesele niivõrd omane, et leiame selle tagajärgi kõikjalt, ka keelest. Nii alustabki ta tunnistamist ladina keele tähenduse kaudu. Laiskuse vaste ladina keeles on acedia. Minajutustaja arutleb: „/—/ ainult mugavuse või koguni lohakuse tõttu on see tõlgitud lihtsalt laiskuseks.“ „/—/ õigupoolest tähendab see palju rohkem mõtlemislaiskust kui füüsilist. Veel rohkem aga vaimset ja hingelistki defetismi, elutüdimust ja kõige tühisuse tunnetamist.“ (lk 232)
„Hingede öö“ algul siseneb minajutustaja surnud mehe majja. Tegelikult otsib ta elu maja, aga vool kannab ta surnu majja. Algab lühike reis ajas, mööda ruume ja inimesi. Ta tahaks olla vaatleja, aga kaasatakse osalema. Nagu meid kõiki.
Nüüd peab jutustaja hakkama saama tingimustes, kus peeglid ei peegelda, kellad jäävad seisma, valikuid pole, otsustada ei saa, inimesed kõrvallauast ei vaata, ei pane tähele rõkkavat naeru „arvatavasti ka siis mitte, kui siin keegi oleks appi karjunud“ (lk 40). Korra juba tundubki, et tervitab üks vanahärra, aga siis selgub, et ta noogutab hoopis „enda ees olevale taldrikule, millel oli poolekslõigatud prantssai“ (lk 40). Kui keegi käega viipab, siis on see viibe mõeldud kellelegi teisele. Aga vahel ka siiski minajutustajale. Siis haarab ta erutusest klaasi, millest vedelik lendab laudlinale. Üksiklase kokkupuude teisega tekitab ebakõla, äpardusi. Hoogu annab juurde taustal (ikka romaanis endas) kõlav muusika ja silme ette kerkivad filmikaadrid (minule kui lugejale). Selline on maailma võrdpilt. Leian end mõttelt: „Hingede ööst“ saaks ühe hea ja hoogsa filmi!
Ristikivil on paljud inimestevahelised dialoogid ja mõttekäigud üles ehitanud vastandamisele: põgenik-turist, armastan-ei armasta, tõeline-ebatõeline, lubama-keelama, kergemeelsus-raskemeelsus, tark jutt-rumal jutt jne. Kirjanik oskab mängida sõnade ja mõtetega, panna nad efektselt mõjuma õiges kontekstis, et osutada inimese vastuolulisusele, teineteisest möödarääkimisele, ühildamatusele. Naine, kes tahaks inimesega rääkida, ütleb: „Alati on lootus, et kohtad mõnd uut inimest, kel on uued arvamused. Ja alati sama pettumus!“ Minajutustaja vastu: „Kahju! Olete tõepoolest sattunud kokku hoopis vale inimesega. Käin ise ja otsin uusi inimesi, kel oleksid vanad arvamused, ja kohtan enamasti endisi inimesi uute arvamustega. See on sama väsitav.“ (lk 46)
Aga kes on ikkagi need teised, keda minajutustaja kohtab „Hingede öö” surnud mehe majas?
Need on inimesed, kes justkui on ja ei ole ka, nagu ka nende nimed. Tegelased, kes tulevad ja lähevad, kellest saame teada vähe. Minajutustaja räägib: „Bellal on veel üks teine nimi. Võimalik ka, et see on hoopis teine tütarlaps.“ (lk 33) Romaanis vilksamisi mööduvad tegelased on väljakujunemata ja udused. Vahel emotsionaalselt või fanaatiliselt käituvad, vahel külmalt ja kalkuleerivalt hämades. Nende tõekspidamised ilmuvad ja kaovad nagu udu, sest nad ise on udu. Ja kui selliste juurde saabub pastor Roth, kes kristlikud põhimõtted pea peale pöörab ja sellega end tegelikult kristlusest eemaldab (ennast kristlasena tühistab), siis inimesed aplodeerivad. Kõige targem näib olevat väike laps, kes küsib, mille järgi aru saada, et tegu on pastoriga. Ema vastab: sest ta räägib armastusest. Kas see on ikka piisav ja mille järgi teha vahet?
Tõuseb küsimus, kuidas lahti harutada reaalsuse, kujutluse, mälu ja inimese ego pundart? Inimene võib vahel asjad nii segamini keerata, et keegi ei saa enam aru, kus on asja algus ja ots. Mõni teebki seda teadlikult. Praeguses maailmas peame pidevalt esitama sarnaseid küsimusi – kes räägib tõtt ja kas ülepea on tõde määratletav.
Näiteks kui ei meeldi, ei sobi, kaotan mälu. Sünnib jutuajamine, kas kelnerile maitseb magustoit. Minajutustaja on varem näinud teda mõnuga mugimas kliendi magustoitu. Kelner aga väidab: „See ei ole võimalik!“ /—/ „Ma ei armasta üldse magusat – mulle on magusa söömine isegi keelatud.“ (lk 117-118)
Mäluga on tõesti kehvad lood: „Me unustame palju juba siinses elus. Isegi uus armastus kustutab vana peaaegu silmapilkselt.“ (lk 45)
Tegelikult ongi „Hingede öös“ inimesele omast vassimist palju. Näeme, kuidas õige ja vale sulatatakse üheks känkraks, kuidas asjadel ja nähtustel, sõnadel ja mõistetel kaovad selged piirid – tunnistajast saab süüdistatav, kaitsja ja süüdistaja on nagu kaks ühes. Seaduse järgi ei olevat tunnistajal õigust tunnistada, aga esineda ta kohtus võib. Sellist nn sõnamängu on Ristikivil piisavalt. Ja mis peamine – kõigile teistele (va minajutustaja) tundub vassimine enesestmõistetav, nõnda mõistetav, et paneb lõpuks süütu end tundma süüdlasena. Ja ütlemine, et maaslamajat ei lööda, peab jääma ajalukku, sellega tegelevad edaspidi ajaloolased. Kas ei kõla kõik see pisut tuttavalt?
Kohtus öeldakse veel, et hirm paneb põgenema. Põgenemine on argus ja argus on üks surmapattudest. Aga Ristikivi paneb meid edasi mõtlema, mis ikkagi põhjustab hirmu, mida tähendab hirmu tunda või põgeneda. Need ei ole lihtsalt sõnad, vaid sügavama tähenduse meie jaoks omandavad ikkagi kontekstis. Ja siin mängib rolli juba kirjaniku enda ajalooline taust. Põgenikuna on ta palju läbi elanud ja läbielatu enda jaoks mõtestanud. Ristikivi räägib mõttelaiskuse vastu.
Romaan lõpeb uue aasta algusega. Iga algus võiks olla lootusrikas. Aga kas midagi muutub?
„Hingede ööd“ tuleks (taas) lugeda. Soovitan väga.
Kadri Sildvee
Karl Ristikivi „Hingede öö“
Kujundaja Heino Kersna
Sari Eesti romaanivara
Eesti Raamat, 1991
EAN 5450014996
Raamatukoi 