Soovitan Chris Milleri raamatut „Kiibisõda“ kõigile, kes tahavad mõista tänapäeva maailmas tekkinud poliitilise, sõjalise ja majandusliku heitluse tagamaid. See praeguseks ajaks suureks ja mürgiseks kasvanud taim hakkas sirguma veidi pärast teise maailmasõja lõppu.
XXI sajandil sündinud inimene ei kujuta enam ette elu ilma arvutite ja mobiiltelefonideta. Kuid ajad, mil arvutid olid majasuurused, on tänapäevast kõigest kuuekümne aasta kaugusel. Veel 1960ndate alguses oli transistoride arv tipptasemel kiibis mitte 11,8 miljardit nagu tänapäeval, vaid… neli! Jah, te lugesite õigesti, neli. 1961. aastal teatas San Francisco lähedal asuv väikefirma Fairchild Semiconductor uuest tootest, mille nimeks oli Micrologic ehk ränikiip, millesse oli paigutatud neli transistorit.
Mis on transistorid, pooljuhid, integraallülitused ja kuidas on räni üldse tehnoloogilise arenguplahvatusega seotud, võib esmapilgul huvi pakkuda vaid paadunud arvutinohikutele. Kuid vastupidi! Need on põnevad avastamisrõõmu ja kaotusevalu täis lood. Chris Miller võtab ette tehnoloogiarevolutsiooni juured ja jutustab kaasahaaravalt, kuidas kogu kiibitööstus alguse sai. See on lugu sellest, kuidas insenerid saavutasid kontrolli räniplaatidel toimuva elektronide liikumise üle.
Huvitava faktina käivitas ameeriklaste kiibiprogrammi hoopis venelaste sputnik, mis üle tähistaeva kihutas. USA valitsus ja NASA, millel oli tohutu eelarve astronautide Kuule saatmiseks, ei soovinud mingil juhul, et Nõukogude Liit saavutaks kosmose üle kontrolli, sest sellel oli ka sõjaline mõõde. Nii tuligi esimene suur tellimus ränikiipe valmistada NASA-lt, kes vajas kosmoselaeva Apollo jaoks piisava võimsusega juhtarvutit.
Tänapäeval tabavad moodsate mikrokiipidega varustatud täppispommid ja -raketid sihist kõrvale kaldumata sõjalisi sihtmärke. Viiskümmend aastat tagasi lõppenud Vietnami sõjas oli mõne strateegilise silla purustamine tolleaegsete „täpispommidega“ peaaegu võimatu ülesanne. Tabamistäpsuse saavutamine nõudis palju ja keerulisi arvutusi. Arvutuste tegemiseks asendasid insenerid varajastes arvutites mehaanilised regulaatorid vaakumtorudega, milles asuvat metallniiti sai elektrivoolu abil sisse ja välja lülitada. Sisselülitatud niit oli kodeeritud kui number 1 ja väljalülitatud kui number 0. Esimesed elektroonilised arvutid olid sündinud, kuid arvutusvõimsus oli heade tulemuste saavutamiseks ikka veel liiga väike. Vaid ulmekirjandusest võis lugeda sõnu nagu „koduarvuti“ või „isiklik kaasaskantav sidevahend“.
Kiibitööstuse sünni muutsid huvitavaks ka inimesed, kes sellega otseselt seotud olid. Egode võitlus ja erinevad isikuomadused, taust, päritolu ja juhused muudavad Ränioru sünniloo vägagi värvikaks. Kui me tänapäeval võime imestada, miks Taiwan, Singapur, Mandri-Hiina, väike Holland või Hong Kong kiibindusturul nii olulised on, siis pärast „Kiibisõja“ lugemist saab selgeks, miks näiteks Jaapan või Singapur on tänapäeval just sellised nagu nad on.
Pöördelised sündmused maailmas ei ole kaugeltki läbi. Puna-Hiina tõus oluliseks majanduslikuks ja sõjaliseks jõuks on alles käimas ja vastasseis kogub just praegu tuure. Chris Miller seletab lahti, mille pärast tegelikult võitlus käib ja kuidas määrab kiibitööstus maailma jõujooni. Kui veel president Obama ajal puudutasid põhilised ameeriklaste etteheited hiinlastele kas terasetööstust või päikesepaneelide tootmist, siis nüüd on tolli- ja majandussõja keskmesse tõusnud mikrokiipide tootmine, arendamine ja tarneahelad. Ameeriklastele on pärale jõudnud, et samamoodi nagu hiinlased surusid varem turult välja USA päikesepaneelide tootjad, võtavad nad riiklike soodustuste toel peagi üle ka suure osa mikrokiipide turust. Hiina kiibifirmade riiklik toetamine tähendab aga rahvusvaheliste lepingute ränka rikkumist. Ka Pentagon, kelle üheks ülesandeks on kavandada tulevikurelvi, hakkas üha selgemalt mõistma, kui palju nad sõltuvad pooljuhtidest. Näitab ju Venemaa agressioonisõdagi Ukrainas, millist rolli lahingutegevuses mängivad mikrokiipe sisaldavad droonid ja täppisraketid.
Kahjuks pean lõpetuseks märkima, et raamatu kujundamise ja toimetamise käigus pole pööratud tähelepanu liitsõnade poolitamisele. „Kiibisõda“ kubiseb sadade kaupa mittekorrektsetest poolitustest. Kui algul võivad sõnapoolitused nagu sõjaväela-boris, riigikait-sefirmad, karuem-busse või tar-beseadmed tunduda naljakad, siis pärast kolmesaja lehekülje lugemist, kus vahel on isegi ühes lõigus kümmekond ebakorrektset poolitust, paneb selline laiskus nördima.
Sverre Lasn
Chris Miller „Kiibisõda. Võitlus maailma kõige olulisema tehnoloogia nimel“
Tõlkija Eve Rütel
Toimetaja Ene Poll
Kujundaja Jan Garshnek
Kirjastus Kava, 2025
EAN 9789916929629
Raamatukoi 