Intervjuu Øyvind Rangøyga on tehtud oktoobrist 2023 – aprillini 2025.
Kuidas sai Sinust esimene norralasest eesti filoloog? Ja kuidas seletada tavalisele inimesele, mis ala on arvutilingvistika, mida Sa ka Tartus õppisid?
Norras sain tuttavaks oma tulevase naisega, hakkasin eestikeelseid sõnu küsima. Küllap ma tahtsin siis põhjalikumalt õppida. Astusin Tartu Ülikooli ja õppisin eesti keelt (võõrkeelena), nagu enne mind seda tegi Mika Keränen või minuga koos kursusekaaslane Igor Kotjuh. Aga lisaks eesti keelele oli kõrvaleriala tõepoolest arvutilingvistika. Arvutitel on omad keeled, programmeerimiskeeled, mis erinevad oma range struktuuriga inimeste loomulikest keeltest. Arvutilingvistika ühendab keeleteaduse ja arvutiteaduse, tegeleb keele analüüsi ja sünteesiga. Teisisõnu, kui mingi äpp oskab eesti sõnu käänata, mõista või hääldada, siis on selle arendus arvutilingvistikaga seotud.
Jõudsid luuleni läbi luulefoorumi. Miks luule Sind huvitama hakkas?
2005. aastal küsiti minult, kas ma saaksin festivali jaoks luulet tõlkida ja mulle tundus, et pean proovima. Mis ma siis ikka nende eesti keele õpingutega peale hakkan, kui ma kirjandust ja luulet ei tõlgi? Samas tundsin, et tegelikult ei tea ma luulest midagi. Niisiis hakkasin seda endale selgeks tegema. Värsiõpetuse raamatud väga ei aidanud, luule oli ikka mõistmatu. Jõudsin Norra luulefoorumisse, kus hakkasin ise katsetama.
Alustasid Kristiina Ehini luule tõlkimisega. Millised olid kõige huvitavamad keelelised raskused, millega luulet tõlkides kokku puutusid?
Huvitav on see, kui kogu mõte on keeles kinni. Seda saaks põhimõtteliselt alati luule kohta öelda – keel ei ole luules kunagi juhuslik, aga mõnikord on see sõltuvus nii tihe, et on raske ette kujutada, mida selle tõlkimine endast kujutab. Kas siis ongi võimatu tõlkida? Hea Contra ütles kunagi: ei ole võimatu, võtab lihtsalt väga palju aega.
Millised on need spetsiifilised asjad, mis teevad eesti keelest norra keelde tõlkimise keeruliseks? Mis paneb Sind kõige rohkem pead murdma nii proosa kui luule juures?
Võibolla need asjad, mis tulevad teises järjekorras. Sõnade järjekord lauses on oluline, sest mõjutab piltide tekkimise järjekorda peas. See omakorda mõjutab nende põhjusseoste tekkimist, mis ei ole tekstis üheselt määratud. Siis on vaja otsida kompromisse, kus keel on loomulik, aga mõte säilib. Tundub võimatu, aga tuleb üritada.
Sinu esimene eestikeelne luulekogu „Sisikond“ sai Betty Alveri kirjandusauhinna. Milline tähtsus oli sellel Sinu jaoks?
Kirjandusauhind oli väga oluline. Esimene raamat on esimene raamat: enne ilmumist väga tähtis, aga pärast mõtlen, et kas ikka oli? See auhind andis mingi rahu, et jah, oli raamat. Saan rahulikult edasi luuletada.
Kes tänapäeva eesti kirjanikest võiks norralasi kõige rohkem kõnetada? Kas on sarnaseid teemasid, mis esinevad nii kaasaegses norra kui ka eesti kirjanduses?
Oh, kui ma teaksin täpselt, siis ma tõlgiksin kohe! Norralased on paraku keeruline sihtrühm. Paljud neist on minust nii erinevad. Mina loen eesti kirjandust juba poolenisti nagu eestlane. Olen kindel, et ka Eesti lähiajaloos on teemasid, mis võiksid norralasi köita, tuleb lihtsalt leida see õige teos.
Norras on kaks kirjakeelt – bokmål ehk raamatukeel ehk taani kirjatraditsioon ja nynorsk ehk maakeel ehk uusnorra keel. Norra kuulus mitusada aastat provintsina Taani riigi alla ja ametlik asjaajamise keel oli sel ajal taani keel, mis oligi bokmåli aluseks. Aga kas Norra iseseisvumise ajaks 1905. aastal oli Norras kasutatav taani keel nii palju muutunud, et seda sai pigem nimetada juba norra dialektiks? Või oli ta siiski sisuliselt taani keel, lihtsalt väga suure norra keele mõjuga?
Keeruline vastata, sest norra ja taani keel on niikuinii lähisugulased. Lähtume siis sellest, et taani kirjakeel oli ilmselgelt see, mida Norras 19. sajandi algul kirjutamiseks kasutati. Samas, Norra maakohtades, kus suurem osa rahvast elas, räägiti norra, mitte taani murdeid. Kõige keerulisem oli olukord linnades, kus räägiti sellist keelt, mida kutsutakse „haritud argikõneks“ ja mis oli tõesti tugevalt mõjutatud taani keelest. See huvitav segu on suur osa bokmåli saamisloost, mistahes nime me talle paneme.
Miks kutsutakse taani traditsioonidega keelt bokmål – raamatukeel? On bokmål nii-öelda kõrgkeel ja uusnorra keel on justkui lihtrahva keel? Ja kas prestiižne on kirjutada kõrgkeeles? Kirjutasid ju kolm esimest Norra nobelisti – Bjørnstjerne Bjørnson, Knut Hamsun ja Sigrid Unset – bokmålis ehk raamatukeeles.
Sõltub sellest, kust vaadata. Tänapäeval on nynorsk ka omamoodi kõrgkeel. Bokmåli nimi tuleneb nimetusest „meie harilik raamatukeel“, mis oli käibel ilmselt sellepärast, et tobe ja isegi natukene ebatäpne oli öelda „taani keel“. Aga kolm nobelisti näitavad ju selgelt, et tegu oli elujõulise kirjatraditsiooniga. Samas on nynorsk just saanud oma nobelisti.
Kui suur on Vana-Islandi kirjanduse ja saagade mõju tänapäeva (20. ja 21. sajandi) norra kirjanduses? Norra nobelisti Jon Fosset kutsutakse ka loitsukirjanikuks, müütilise teksti loojaks. Või on fosselik kirjutamisviis erand ja tänapäeva norra kirjandus on pigem moodne?
Saagad on ilmselt mingi tasand norralaste teadvuses, aga samas palju perifeersemalt kui näiteks Islandil. Samas, norralane minus kipub kohe nimetust Vana-Island parandama Vana-Norraks, nagu me omal ajal õppisime. Ise õppisin küll teismeeas Edda luulest Håvamåli (nynorski tõlkes) ja usun, et see on mind mõjutanud.
Norra on tänu naftale ja töökatele inimestele muutunud väga rikkaks maaks. Kuidas muudab Norra ühiskonna jõukus riigi kultuurielu? Kas jõukas ühiskonnas kipub kultuurielu hoolimata suurtest toetustest manduma, või vastupidi, paistab maailmas edukusega silma? Mil viisil üldse Norra riik kultuurielu toetab?
Norra riik toetab tegelikult kultuurielu väga palju, aga küsimus on, millist kultuuri see soosib. Usun, et tuleb väga palju kvaliteetset kultuuri, luuakse asju, mis ei ole üldse halvad, mis on läbitöötatud ja professionaalsed. Samas, väga raske on eristada seda erilist särtsu, seda veidrat ja hullu, mida keegi ei oska oodata.
Kui suur osa tänapäeva norra kirjandusest on kaldunud kommertsi, kirjutatakse seda, mis müüb? Või on norra väärtkirjandust ikka sama palju, ainult see kipub kollase kirjanduse rohkuse alla kaduma, sest „tänapäeval võib igaüks olla väikestviisi kirjanik“, nagu ütleb Maarja Kangro.
Nii ja naa. Ma isiklikult ei muretse nii palju kommertskirjanduse pärast, kui selle kirjanduse pärast, mis on justkui kvaliteetne, aga tegelikult väga hea käsitöö, aga mitte kunst. Norras on ilmselt selgemini eristatud, mida peetakse (väärt)kirjanduseks ja mida mitte.
Kui rääkida 21. sajandi Norra kirjandusest, siis krimikirjanikku Jo Nesbøt on eesti keelde tõlgitud, aga keda Sa tooksid norra kirjandusest veel esile?
Õigusega on tõlgitud Erlend Loed, Hanne Ørstavikit ja muidugi nobelisti Jon Fosset. Neid võiks kindlasti veel tõlkida. Samas on ka palju muud põnevat. Näiteks on laineid löönud selline debütant nagu Oliver Lovrenski, Horvaatias sündinud ja Oslos üles kasvanud norralane, kelle keel ei ole eelkõige bokmål ega kindlasti nynorsk, vaid midagi täiesti uut.
Eesti kirjandusele on andnud väga palju ainest 1940. aasta hääletu alistumine ja Nõukogude Liidu kuriteod Eestis aastatel 1941-1989. Ka Norra oli Teise maailmasõja ajal (aastatel 1942–1945) okupeeritud ja Vidkun Quisling Saksa okupatsioonivõimude poolt määratud valitsusjuht. Quisling arreteeriti ja mõisteti riigireetmise eest surma mahalaskmise läbi. Kohtuotsus viidi täide 24. oktoobril 1945, kuigi surmanuhtlus oli Norras kaotatud juba 1901. aastal. Kas sellest ajast on jäänud Norra rahvasse ka ajalooline trauma ja sellest kirjutatakse? Või on norralased teinud selle ajaperioodiga rahu?
Eks sõjaga kaasneb alati mingi trauma. Suur erinevus oli see, et 1945. aastal, kui Eesti jäi okupeerituna Nõukogude Liidu koosseisu, oli valdav meeleolu Norras suur vabanemine ja õlatunne, ühine ülesehitustöö. Samas – mida siis teha nendega, kes ei olnud „head norralased“, kuidas sellest mõelda, rääkida? Viimastel kümnenditel on palju räägitud sellest, kuidas me kohtlesime neid norra tüdrukuid, kes olid suhtes saksa sõduritega, või neist norralastest, kes võitlesid vabatahtlikena saksa mundris. Võib-olla on need uued perspektiivid eelkõige märk sellest, et on tekkinud piisav ajaline distants.
Norra kirjanik Jon Fosse sai 2023. aasta Nobeli kirjandusauhinna. Fosse kirjutab nii luulet, proosat kui ka näidendeid. Kas Fosse on tugev kõigil kolmel alal? Mis on Fosse loomingu võlu?
Fosse tuli kirjandusse eelkõige prosaistina, modernistlike romaanidega. Siis ta veel ei uskunud, et näitekirjandus oleks tema jaoks, kuid ta sattus üsna juhuslikult draamatekstide koolitusele. Nüüdseks on tema näidendid kindlasti väga oluline osa sellest, mis teda Nobeli-väärseks teeb, tema proosa on suuresti samal tasemel. Luule kohta on rohkem vastakaid arvamusi – keegi ei väida, et see oleks otseselt nõrk, aga tundub, et tugevam on ta pikemate tekstide loomises. Fosse loomingu võluks on need väikesed liikumised, mis arenevad aeglaselt moonduvate korduste abil ja siis järsku – isegi ootamatult – avanevad lugejas.
Kas Fosse näidendeid saab võrrelda maailmakuulsa norra kirjaniku Henrik Ibseni näidenditega või on nende loodud maailmad täiesti erinevad? Kas on neis midagi Norrale igiomast, iseloomulikku?
Ibseni näidendid on psühholoogiliselt äärmiselt tõetruud. Nende kunst seisneb tihti selles, et Ibsen ei ole poleemiline, ta laseb erinevatel häältel koos eksisteerida. Kui tundub, et lool on üks selge moraal, siis loe veel kord ja mõtle sügavalt ja ausalt, kas ikka on.
Fosse lugemisel on tunne kindlasti teine, värvid on hoopis teised. Kummalgi on oma Norra. Midagi sarnast on, aga kas neil on ühine tuum – seda peab lugeja ise otsustama.
Norra on ka varem saanud mitu Nobeli auhinda. Kuidas võiks Norra kirjanduselule mõjuda Fosse värske tiitel? On sellel üldse laiemat mõju?
See, et Fosse kirjutab nynorski keeles, annab kindlasti vähemkasutatud norra keele variandile rohkem enesekindlust. Aga mis on uue nobelisti lisandumise laiem mõju – sellest saab ehk kümne aasta pärast hakata rääkima.
Mille poolest Eesti ja Norra kultuuri- ja kirjanduselu on erinevad ja mille poolest sarnased?
Väga palju on sarnaseid põhimõtteid, eelistusi ja hinnanguid, aga erinevust on ka palju: Norra on 1960ndatest saadik ehitanud üles tugevad struktuurid kirjandus- ja kultuurielu toetamiseks igas valdkonnas. Eestis on ühiskonna ümberkorraldused olnud meeletud ning alates 1990ndatest on eesti kirjandus ja kirjanikud üritanud mõista, kuidas edasi elada. Kui rääkida konkreetsetest erinevustest, siis Norras on kirjastuse tähendus palju suurem. Kirjastuse nimi otsustab tihti, kas tegu on päris kirjandusega. Eestis on teisiti. Aga eks see kõik ole ka muutumises, nii siin kui seal.
Kas Sinu kui norralase jaoks leidus eestlastes midagi sellist, mis üllatas? Mis tundus väga sarnane ja mis väga erinev, näiteks mentaliteedis, kultuuris, suhtumistes mingitesse asjadesse, hinnangutes?
Keel on üllatavalt sarnane. Absurdne väide, sest eesti keel on soome-ugri keel ja teisest keelkonnast. Aga ikkagi, nii palju on sarnaseid sõnu ja väljendeid. Tunnen üllatavalt tihti, et eesti keele väljendusviis on norra keelele lähedasem kui näiteks inglise keele oma. Ilmselt on siin mängus ikka mingi ühine kultuuriruum.
Üldiselt on Eesti Põhjamaa, seda kasvõi pressi- ja sõnavabaduse, läbipaistva ühiskonna ning edetabelite poolest. Eesti on enam-vähem Islandi tasemel, selgelt teiste Põhjamaadega koos. Norra ja Eesti sarnasus on tihti nähtamatu ja õnneks on just väga palju head ühist.
Samas on Norra ja Eesti ajaloolised kogemused väga erinevad. Mõnikord võin mõelda, kas norralased on liiga naiivsed, ülbed, enesega rahulolevad või on eestlased liiga küünilised ja rehepaplikud. Saan aru, et mul on alati kaks pilku, näen kõike korraga seest- ja väljastpoolt. See on korraga nii raske kui ka huvitav.
Oled kirjutanud oma lapsepõlvest raamatu „Oled ikka veel see poiss“. Eesti lugejatele meeldis see väga. Millised asjad on Sinu sisse lapsepõlvest ja kodusaarest nii sügavale kasvanud, et kannad neid siiani endas? Kuidas üldse mõtestad ütlust „inimene on pärit oma lapsepõlvest“?
Kindlasti maastik ja loodus, aga raske on öelda, mis nendest täpsemalt. Võlu on detailide ja terviku koosmõjus. Oma luuletustes mainin näiteks tõruvähki ja lehtadru. Aga need konkreetsed asjad on eelkõige nagid, ankrud, nad aitavad konkreetset kuju anda sellele, mida ma kutsun esimeseks valguseks. See on see eriline avatus maailmale, mis on lapsele omane ja mille tagasisaamiseks peame vaeva nägema.
Mis sulle tagantjärele mõeldes lapsepõlvest kõige põnevamad asjad tunduvad? Millised lapsepõlve saladused oled enda jaoks lahendanud?
Lapsepõlves võis kõik olla põnev. Märg ja limane kalatööstus, mille soojas ja huvitavas kontoris on vilkuvate tulukestega telefon, sinakasroheline valgus laeva akendes või elus kala.
Mõnikord on esialgu väike pettumus, kui ma saan aru, et see oligi see, et midagi keerukamat ei olnud. Masinaruum oli kunagi täielik imemaailm, nüüd on … masinaruum. Aga siis hetk hiljem mõtlen: võlu pole kuskile kadunud, sa ise oled lihtsalt pisut nihkes. Pööra end veidi. Näed!
Oled välja andnud ka norrakeelse raamatu. Mis on need tähtsad küsimused, mis Sind kirjutama panevad?
Ma ilmselt otsin seda, millest koosnen. Kuidas näiteks saavad minus eestlane ja norralane olla ühe ja sama inimese osad? Kuidas on minus koos kunagine laps ja täiskasvanud mina? Kuidas ma olen n-ö soost sõltumatu inimene – ja mees? Milline on minu mõtete ja tunnete suhe? Ja kas see kõik on üks ja sama küsimus?
Ja lõpetuseks – palun anna mõned lugemissoovitused. Mis on Sulle viimasel ajal suurt lugemisnaudingut pakkunud? Nii eesti kui välisautorite hulgast.
Norra autoritest – lugege ikka Fosset, näiteks teost „Septoloogia“, võtke tema jaoks aega. Aga ka Erlend Loed, võib-olla on tema maailma kergem siseneda. Eesti autoritest soovitan hea meelega oma sõbra Veronika Kivisilla tekste, elavatest klassikutest Doris Karevat. Ja siis näiteks Meelis Friedenthal „Punkti ümber“.
Øyvind Rangøyd küsitles Sverre Lasn.
Øyvind Rangøy on norra tõlkija ja luuletaja, kes on avaldanud ka algupärast eestikeelset luulet. Ta on sündinud 15. mail 1979 Kristiansundis. Aastast 2018 on Rangøy Eesti Kirjanike Liidu liige.
2000-2007 õppis Rangøy Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteadust, lõpetades selle cum laude. Seejärel õppis ta Volda kõrgkoolis magistrantuuris norra nynorski kirjakultuuri ja sai magistrikraadi 2012. aastal.
Rangøy on tõlkinud norra keelde Eeva Pargi romaani „Lõks lõpmatuses“ ja Meelis Friedenthali romaani „Mesilased“. Norra keelest eesti keelde on ta tõlkinud norra luuletaja Knut Ødegårdi luulet, mis 2018. a ilmus valikkoguna „Olin imiku nutt varisenud keldris“.
2019. aasta märtsis avaldas ta algupärast eestikeelset luulet sisaldava luulekogu „Sisikond“.
Rangøyd on tunnustatud 2016 Eesti Vabariigi välisministeeriumi rahvadiplomaatia aukirjaga ja ta on saanud aastal 2019 Betti Alveri kirjandusauhinda luulekogu „Sisikond“ eest.
Raamatukoi 