Palju kõneainet pakkunud prantsuse kirjaniku Édouard Louis’ autobiograafiline teos „Muutuda: meetod“ on lugu põgenemisest. Päästerõngaks, mis selle võimalikuks teeb, on haridus ja raamatud. Nooruk Eddy avastab, et õppimine on ainus võimalus pääseda rõhuvast ja ahistavast keskkonnast, milles ta on üles kasvanud. Ent tema jaoks ei piisa lihtsalt kooli läbimisest, tal tuleb ennast järgi harida kogu selle kirjasõna osas, mis haritlaste klassile on loomulik ja varakult omandatud.
Edasi liikumiseks peab Eddy lugema ja lugema. See ei ole lihtne, sest tuleb pingutada, ennast jõuga suruda läbi raamatute. Samas avab lugemus uued uksed, annab võimaluse luua suhted inimestega, kes omakorda aitavad Eddyt edasi.
Édouard Louis’ teos paneb mõtisklema raamatu, kirjasõna ja üldse hariduse tähenduse üle. Teema poolest võiks raamat sobituda meie raamatuaastasse, täpsemalt eestikeelse trükitud kirjasõna 500. aastasse, mis peaks meid panema küsima: miks inimesed vajavad raamatuid, miks nad loevad, kas ainult teadmiste omandamiseks või mulje jätmiseks neile, kes on meile olulised? Mõned ütlevad, et lugemine on põgenemine. Me tahame ära igapäevaelust, mis on keeruline ja rusuv, maailma, mille väljakutsed on säravamad ja lahendused selgemad. Praegusel keerulisel ajal võiks põgenemine kaugesse tundmatusse kujutlusilma olla eriti ahvatlev. Aga küsida tuleb sedagi, miks inimesed üldse kirjutavad ja kas igal ajastul on midagi ainuomast?
Ilmselt on, sest just meie kirjanduslikku aega iseloomustab mina-juttude rohkus. Ühest küljest võimaldavad sellised lood sarnaselt muinasjuttudega jälgida kangelase teekonda raskuste ületamisel, teisalt aga aitavad mõtestada oma elu või heita pilku maailma, mille olemasolu ei aimanudki. Stiilispekter, milles end avada, on muidugi lai. Ilmub raamatuid, milles näiteks heietatakse (väiksema või suurema) kuulsuste lugusid stiilis „kuidas ma raskused seljatasin“. Need pakuvad võimaluse kaasa elada ja teada saada, kuidas kangelane oma probleeme ületab ning lõpuks ka elu tasakaalupunkti jõuab. Kui jõuab. Need raamatud suudavad kindlasti pakkuda nii mõnelegi tuge just eeskuju mõttes – raskused on ka kuulsustel, ma ei ole ainuke oma hädadega. Ja eriti olulised tunduvad inimeste lood, mis jutustavad probleemidest (meeleoluhäired, raskused lapse saamisel), mis veel hiljaaegu maha vaikiti.
Samas ilmub meil ka selliseid mina-jutte, kus jõutakse filosoofiliste üldistusteni, mille allikaks on igapäevaelu aeglane mõtiskluste jada. Viimase žanri üheks parimaks näiteks on Tõnu Õnnepalu, kellega koos liigub lugeja läbi näiliselt ühetaoliste päevade, jalutab Eestimaa looduses ning istutab peete. Tema kirjeldustest ja mõtisklustest tekivad seosed ning üldistused, mis haaravad lugeja kaasa, aidates nii mõtestada ka oma elu, tunda, et olen ju tundnud-mõelnud täpselt sama, kuid ei ole kunagi osanud seda niimoodi sõnadesse panna. Ja just Tõnu Õnnepalu on Édouard Louis’ raamatu „Muutuda: meetod“ tõlkija.
Usun, et parimad teosed sünnivadki nende kahe stiili sünteesis, kui autor räägib oma arengu loo, mida püüab ka analüüsida. Just nõnda muutuvad ühe inimese läbielamised nii majandus-poliitilisel kui ka inimestevahelisel tasandil väärtuslikuks ja rikastavaks kogemuseks teistegi jaoks. Me ei liigu lihtsalt kaasa kangelasega tema käänulisel teel, vaid hakkame mõtestama laiemalt seda olukorda ja tausta, mis taolisi keskkondi ja keerulisi suhtepuntraid tekitavad. Seega on lugeja huvitatud lahendustest, ta tahab teada, mis oleks see, mida peaks muutma, et teatud olukorrad ei korduks.
Édouard Louis suudab oma raamatus „Muutuda: meetod“ luua selle teise, sügavama kihistuse, mis muudab tema teosed nii edukaks. Tema raamatut saab lugeda mitmel tasandil ja ilmselt ka erinevad inimesed loevad seda erineva rõhuasetusega. Ühest küljest on see lihtsalt lugu noorukist, kes väga keerulistest oludest võitleb ennast tippülikooli; teisalt on tegu raamatuga, kus analüüsitakse majandusliku kihistumise jäikust (et mitte ütelda kastiühiskonda), mis siiani eksisteerib meile siit Ida-Euroopast nii kuldsena tunduval Prantsusmaal (aga ka vanas Euroopas tervikuna). Minu silmis on eestlaste ellujäämise aluseks olnud just püüdlus anda oma lastele, või vähemalt neist ühele, nii hea haridus kui vähegi võimalik. Eestis on ikka hinnatud kooliharidust ja meil on olnud õnne, et haridus on olnud ikkagi suhteliselt mõistliku tasu eest kättesaadav. Vanas Euroopas on hariduse saamine olnud läbi ajaloo keerulisem, nii majanduslikult kui ka (võib olla vastukaaluks tekkinud) klassiuhkuse tõttu: mina olen aus töömees, kas minu pojale pole siis see amet piisavalt hea?
Teisalt saab Édouard Louis’ raamatut lugeda kui võõrandumise lugu, just see oli minu jaoks kõige huvitavam. Noor mees vaatab tagasi oma lapsepõlvele, mõtiskledes, kuidas tema pürgimine teadmiste poole ja uued haritlastest sõbrad lõikasid läbi sidemed tema perega, eriti isaga. Sulandumiseks uude seltskonda muudab nooruk nii oma riietust, kõneviisi kui lõpuks nimegi. Poiss ei lähe enam isaga kalale, vaid loeb kodus raamatuid. Tal ei ole enam emaga ühiseid jututeemasid. Ja vanematel, eriti isal, tekib ilmselt tunne, et see, kuidas nemad elavad ja on püüdnud anda oma parima, ei ole ikkagi olnud nende poja jaoks piisav. Louis kirjutab: „Haavumine ja uhkus elasid teis koos, olles sama tunde vastasküljed.“
Eddy muutub Edouardiks, ta pingutab selle nimel, et muutuda, põgeneda oma sünnikeskkonnast, et tema vanast minast ei jääks jälgegi. Samas tunneb ta mingitel hetkedel siiski ka igatsust aja järele, kus ta emaga veel kõigest rääkida sai.
Meie põlvkonnal, kes me rabelesime 1990ndatel aastatel keerulistes oludes, ei tulnud ilmselt mõttessegi, et kuldses Euroopas, Prantsusmaa põhjaosas, on veel külasid, kus mureks on külm tuba, kus puude ja toidu jaoks raha alati ei jätku ja laps saadetakse naabrite juurde pastat laenama. Seda juhtus peredes, kus vanemad püüdsid kuidagi ots otsaga kokku tulla.
Ilmselgelt oli meie kujutlustes Prantsusmaa koht, kus õhtusöök lõppes hea juustu ja klaasi veiniga ka vaesemates peredes. Édouard Louis’ loo arenedes selgub, et erinevus laual oleva toidu vahel mõjutab laste arengut vähem kui lõhe peredevahelises suhtlusstiilis. Eddy kodus mängis taustal kogu aeg televiisor, ka õhtusöögi ajal vaadati telerit, söögilauas rääkimine ei olnud lubatud. Linnas uute sõprade peres avastab Eddy, et öhtusöök ongi see hetk, kus pere tuleb kokku suhtlemiseks, kus lastelt küsitakse, kuidas päev läks, arutletakse ja kuulatakse kõigi arvamusi. Taustaks ei mängi teler, vaid vaikne muusika, toad on täis raamatuid, millele loomuliku iseenesestmõistetavusega viidatakse. Siin meenub mulle, kuidas meil naeruvääristatakse vahel nõukaaegset kommet osta raamatuid kui tapeeti, lihtsalt et oli võimalus neid saada ja nii nägi ruum ilusam välja. Samas andsid need vahel moe pärast ostetud teosed võimaluse lugeda ka siis, kui vanemad seda ise ei teinud. Lapsed said lugeda ka vanapaberi vastu hangitud põnevikke, kust tekkinud lugemisharjumus viis edasi juba tuumakamate teosteni. Ma väga loodan, et Eestis ei ole lõhed nii sügavad ja ka keerulistest peredest lastel on võimalus saada hea haridus ja sellega ka valikuvabadus, mis aitab oma elu suunata. Sama tähtsaks pean, et meie väikeses riigis ei lõika haridus läbi mineviku sidemeid, seost päritolu ning koduga.
Édouard Louis’ teos on mõtlemapanev ka sellest küljest, et kui kangelane jõuab sihile, siis ta peatub, vaatab tagasi ja mõtiskleb, kas see kõik oli seda väärt. Kas pürgimine vaestest oludest välja ja hariduse kaudu teise keskkonda ei olnud tegelikult põgenemine iseenda probleemide eest? Ja vahel ei pääse ka kahtlustest: „…mõnikord ma usun end kahetsevat, jah, vahel ma kahetsen, et ma mineviku nii kaugele maha jätsin, mõnikord ma pole kindel, kas kõigist mu pingutustest üldse mingit kasu oli.“ Édouard’i jaoks on uks kodualevikku sulgunud ja edaspidine on juba uus lugu. Lugu, mida mina tahaksin küll lugeda, kas tema põgenemine ka tegelikult õnnestus või oli see alles teekonna algus sisemise sadama leidmisel.
Édouard Louis’ga sai kohtuda kirjandusfestivalil HeadRead 31. mail 2025.
Kersti Tepp
Édouard Louis „Muutuda: meetod“
Tõlkija Tõnu Õnnepalu
Kujundaja Maris Kaskmann
Sari Moodne aeg
Varrak, 2024
EAN 9789985359211
Raamatukoi 