Plahvatus kirjandusputkas

Lugesin, lugesin ja jäin mõttesse. Davidjantsi kirjutamisstiil on nagu öö ja päev, sest ühtemoodi püüab ta kirjutada ilukirjandust ja teistmoodi ülejäänut, millel otsene ilukirjanduslik pretensioon puudub. Seda ülejäänut kirjutab Davidjants lausa nii hästi, et mitteilukirjandus kipub muutuma ilukirjanduseks. „Minu Armeenia“ ja „Plahvatus nätsuputkas…“ on ilukirjandusliku kallakuga dokumentalistika, kus autor kirjutab asjadest, mis on talle tuttavad. Seejuures ärkab tema kujundirikas keel ellu ja hakkab kandma väljaspool literatuurset sumomaadlust.

Novell „Vaikusesse“ on nagu tõsimeelne eesti kirjandus – teema on oluline, aga jutt isikupäratu ja kunstlik. Läbi kumab soov vägisi ilukirjandust teha. Raske töö ja vaimunärimine iga paljunäinud lugeja jaoks. „(Mitte just) armastuslugu“ on aga  läbilibisev noortekas, mille sihtgrupiks pole minusugused küünilised vanamehed. Sellepärast ei hakka ma nendest kahest tekstist rohkem rääkima. Ühe lugeja subjektiivset arvamust ei maksa Davidjantsil väga südamesse võtta. Otsis ju isegi Jaroslav Hašek vahva sõduri kirjutamiseks läbi oma lühijuttude tükk aega õiget võtit. Ja lõpuks leidis täiesti geniaalse.

Kui Davidjantsi ilukirjanduslikud tekstid on pingestamata, siis „Minu Armeenia“, mis veidi meenutab blogikirjandust, ja „Plahvatus nätsuputkas“ koosnevad vaimukatest lühilugudest, mis põimuvad kokku suuremaks looks. Määratlus blogikirjandus siiski Davidjantsi lugude kohta 100% paika ei pea, sest isegi hea blogi kohta on tema tekstid liiga tihedad, inforikkad ja teravmeelsed. Kui Davidjants oma tegelasi kirjeldab, tabasin end teda võrdlemas Dovlatoviga, kellel oli oskus lause või paariga tegelasest täpne visand luua. Sama suutis ka Charles Bukowski, kuigi veidi teises võtmes. Davidjants ei jää neist palju maha. Tegelased ärkavad ellu, astuvad otse tänavalt lugeja juurde tuppa ja ongi päriselt olemas.

Ja millised situatsioonid! Kasvõi Armeenia-raamatu alguses juhtum Venemaa eestlase Feliksiga, kes asus elama Armeeniasse ja esimesel kohtingul armeenia tüdrukuga kohe külgelöömises õnne proovis. Kui ta oli käe üle neiu õlgade visanud, siis samal hetkel kerkis noorte ette Nelli kahe meetri pikkune ja laiune onu. Järgneb olukorra kirjeldus: „Vaat selliste õlgadega. Ja märkas meid. Nelli mulle: „Minu onu. Kohe hakatakse peksma, pikalt ja valusalt.“
„Ja võibolla jalgadega,“ lisab Griša onupoeg lustlikult.
„Aga Nelli ei sattunud segadusse. Tutvustas mind onule, et saa tuttavaks, onu, minu peigmees. Et ära ei tapetaks.““

Mulle meenus, et lause „kohe hakatakse peksma, ja võibolla isegi jalgadega“ pärineb Ilfi ja Petrovi raamatust „Kuldvasikas“. Kui siia juurde mainib Davidjants, kuidas ta luges toanurgas Dovlatovit, ning läbi teksti lipsab veel kirjanik Jerofejevi nimi, kelle „Moskva ja Petuški“ on minu jaoks nõukogude kirjanduse parim destillaat, siis minu süda sulab.

Nii nätsuputkalood kui ka Armeenia raamat lähevad kohe käima, on isiklikud, traagiliselt koomilised, värvikad ja üldistusjõulised. Nad on täis inimesi ja lugusid, mis annavad armeenlastele näo, avavad ajaloolist tausta, loovad atmosfääri ja aitavad kargetel põhjamaalastel mõista vana väärika kaukaasia rahva maailmatunnetust. See on isikupärane sisse- ja kõrvaltvaade kunagi nii võimsa riigi vaiksele hääbumisele, kuid ka armeenia rahva lootusele ja elutahtele. Kuidas muidu – mõlemas raamatus tuleb korduvalt jutuks sada aastat tagasi toimunud võtmetähtsusega katastroof – esimese maailmasõja ajal türklaste läbi viidud genotsiid armeenlaste vastu. Aastasadu polnud kõrvuti elavatele rahvastele kõige olulisem ühendav asjaolu mitte rahvus, vaid asukoht. Kui elasid Bakuus, olid esmajärjekorras bakuulane, mitte armeenlane või aser, türklane või mustlane. Nii unistavad Bakuu juurtega armeenlased läbi esivanemate lugude oma kodukandist, kuhu neil on tagasipöördumine võimatu. Saatuslik vaenuseeme on külvatud. Kuidas taastada rahvaste vahel usaldus ning rahvusest sõltumatu inimlik kooseksisteerimine? Andestamine ja leppimine ei saa olla ju ühepoolne. Saja aasta jooksul on vaenlase kuju võtnud müstilised ja muinasjutulised mõõtmed. Sama rada kipub käima ka Mägi-Karabahhi konflikt. Tüli armeenlaste ja aserite vahel, mis lahvatas Nõukogude impeeriumi lagunemistõmblustes, on nüüdseks kestnud üle kolmekümne aasta. Hoolimata sõjaliste operatsioonide lõppemisest ja de jure rahulepingu sõlmimisest ei kao probleemidepundar veel pikka aega.

Davidjantsi napid ja elulised detailid panevad kujutluse tööle, sest ta on võrratu loojutustaja. Kasvueas pliiatskõhnade tüdrukute pidevalt tühi kõht, taustal naissugulaste tänitamine, et „paar kilo võiksid ikka alla võtta“. Armeenia kultuuri edendamiseks saabunud kilekotitäis sularaha, et jõulud ära ei jääks. Ja kes mäletab kleepsude või „udukate“ kogumist, öö läbi õlut müüvaid kioskeid, millest üks või teine vahetevahel maha põles? Või kuidas Viru tänavale saabus tõeline lääne kultuur esimese McDonaldsi näol? Davidjantsi jutud on hoogsad, naljakad ja traagilised ühteaegu, tekst kerib edasi ja kutsub lugema. Ja mis kõige tähtsam – hea teksti võid lahti lüüa mistahes kohast ja see on alati huvitav.

„Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ äratab meie lähiajaloo ellu ja see on omaette väärtus. Kui pole ise 1990ndatel elanud, on peaaegu võimatu ette kujutada, kui segane see aeg oli. Näiteks noore tüdruku tööots keskturu „suures hämaras angaaris, mis haises kala ja sigarettide järele… kõrvalputkas müüdi kriiskavalt värvilisi kilejopesid… meie müüsime fotofilme ja ühekordseid fotokaid – need olid tollal hitt! –, võtsime vastu ilmutamist vajavaid filmirulle ning jagasime pärast fotod ka laiali. Loomulikult käis asja juurde see, et sirvisime fotod ise enne läbi. Tänu millele nägin sealsamas fotoputkas esimest korda, mida kujutab endast suguühe. Tõstsin paki huviga kõrvale, et vaadata ka asjaosaliste teisi kehaosi, näiteks nägusid…“

„Minu Armeenia“ puhul mõistan, miks mitmete lugejate goodreadsi kommentaarid on hapuvõitu. Kuhu siis Armeenias minna, kuidas reisi planeerida, kuhu jääb kultuuriline taust, kus on autori kogemused antud riigis elamisest? Kokkuvõttes ei saanud Armeeniast üldse aimu. See raamat pole tõesti reisi planeerimise juhend ega marsruuttaksode hinnakirja tabel. „Minu Armeenia“ on palju avaram. See on juhend kogu Armeenia kui sellise juurde. See maa ulatub kaugele üle riigipiiride, igal juhul palju kaugemale, kui maršrutkad Jerevanist viia suudavad.

Hoian pöialt, et Davidjants jätkaks kirjutamist. Loodan väga, et vahel unustab ta ilukirjanduse tegemise ja kirjutab nii, nagu ta päriselt on – naljakas, täpne, tark, sõnaosav ja tähelepanelik. Sedasi võib täitsa vabalt juhtuda, et Davidjantsist saabki kunagi ilukirjanik.

Sverre Lasn

Kiika e-poodi

Brigitta Davidjants „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“
Toimetaja Triinu Tamm
Kujundaja Maris Kaskmann
Sari Loomingu Raamatukogu
Kirjastus SA Kultuurileht, 2025
EAN 9771406051101

Brigitta Davidjants „Minu Armeenia. Aus vastus“
Toimetaja Epp Petrone
Kujundaja Heiko Unt
Petrone Print, 2017
EAN 9789949608096