Jutlus on omaette nähtus, paljude meelest jumalateenistuse olulisim osa. Vähe on mehi, kes suudavad kohapeal improviseerida, kõneleda täis Vaimu ja väge. Enamasti eeldab ka taoline kõne korralikku ettevalmistust. Endale jutluse aluseks antud või võetud piibliteksti põhjalikku eksegeesi ning siis selle leidmist, mis kõnetab meie aega. See ei tohi olla liiga kerge ega olla ka üle kuulajate pea. Usuteaduse õppekavas on eraldi distsipliin nimega homileetika, kus seda kunsti õpetatakse. Aga õigupoolest tuleb jutlustamist õppida ja harjutada kogu elu.
Olin vaimuliku tööga alustades väga abitu, kuid mind aitas monumentaalkunstniku Dolores Hoffmani õpetus: kalkeeri suurte kunstnike töid! Vaatlemisest jääb väheks, su käsi peab õppima tõmbama õigeid jooni, eriti kui tegemist on võlvpindadega kõrgel. Ja nii ma võtsin ette mehed, kes mu meelest tõesti hästi jutlustasid – mu oma isa, Charles Spurgeon, Leonhard Ragaz, hiljem saksa keele selgemaks saades mitmed teisedki. Siis kirjutasin käsitsi nende jutlused ümber, püüdes neid oma Ridala kogudusele sobivaks sõnastada. Õppisin tulemuse pähe ning kandsin pühapäeval ette. Nii hulga aastaid, kuni hakkasin end kantslis kindlamalt resp. vabamalt tundma. Nüüd, vanas eas, toimin taas nõnda.
Kui lugesin Urmas Petti postuumselt ilmunud kogu pealkirjaga „Urmas Petti jutlused. Valik aastatest 2010-2016“, mille ametiõde Triin Käpp mulle mullu kinkis, olin neist vaimustatud. Just sellised, nagu mu meelest jutlused peavad olema. Lõpmata kahju, et meister nii vara pidi lahkuma…
Saan siinkohal vaid lühidalt tutvustada ta 16. septembri 2012. aasta jutlust komplitseeritud tekstile 2Ms 16:11-18 (lk 133-136). Urmas alustab möönmisega, et „kirg kõike mõistuspäraselt seletada on üks tüüpilisemaid inimlikke vastuolusid: ikka põimuvad tunded ja mõistus“. Nii on ka antud teksti üritatud ratsionaalselt seletada. Tühi töö. „Piibel pole ei entsüklopeedia, mis annab teadmisi, ega eneseabi käsiraamat, kuidas saada õnnelikuks, vaid pigem metoodiline juhend inimesele, kes otsib mingit kolmandat teed skolastika ja vagatsemise kõrval. Kes otsib usku.“
Ta nendib: „Minu jaoks on alati olnud põhimõtteline probleem: kas kirik, Piibel ja usk on selleks, et anda vastused, või selleks, et õpetada õigeid küsimusi esitama. Mis kasu on lihtsatest vastustest, mis annavad ehk lootust, aga teevad samas laisaks ja ülbeks. Küsimus võib küll paisata meeleheitesse, ent sunnib ometi pingutama. Kindlasti see jutt ei meeldi paljudele: usklik väidetavalt ei kahtle ju teatud asjus, nagu näiteks Jumala tegelikkus. Aga küsigem veel korra tõsiselt: kas me tunneme teda või mida me temast õieti teame? Õige vastus: ei tunne ega tea suurt midagi.“ Iga vaidlus Jumala tegelikkuse üle päädib küsimusega tegelikkusest üldiselt. „Einstein olla öelnud, et reaalsus on pelgalt püsiv illusioon. Meie mõistus ei saa selles kunagi selgust, kuna tegelikkus on alati vahendatud meelte abil. Meie teadvus on pime ja kurt tüürimees luust roolikambris, keda on kerge eksitada. Maailm on pettepilt, kuna pole mingeid helisid, värve ja lõhnu, millest arvame ta koosnevat. On õhu võnkumine, teatud lainepikkusega valguse peegeldumine objektidelt ja lenduvad aineosakesed, mis meie aju tõlgib helideks, värvideks ja lõhnadeks. Meil tuleb teda usaldada.“
Urmas Petti jutlused on väga tihedad ja lõppevad tihti nii, otsekui jääksid pooleli. „Pime ja kurt tüürimees oma luust roolikambris üksnes arvab, et teeb vahet mõistusel ja tundel, ent need on vennad, kes ei saa kunagi läbi, kui pole usaldust, pole usku. Nende alusküsimuste juurde juhib Piibel oma kujundlikkusega, mille seletamiseks ei piisa ei kirest ega arukusest, kuna viimselt on ikkagi vaja usku. Aamen.“
Toomas Paul
Urmas Petti (12.09.1965–27.01.1916) oli silmapastev eesti vaimulik ja teoloog. Ta uuris Saksa reformatsiooni ja Eesti teoloogia mõtte ajalugu, aga ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna rolli Eesti kiriku- ja kultuuriloos.
2017. aastal mainis Urmas Pettit oma ettekandes Marju Lepajõe, nimetades teda „lahkunud kalliks kolleegiks“. Nende uurimisvaldkonnad puutusid kokku.
Raamatu tutvustuses kirjutatakse: „Urmas Petti oli kõrgelt hinnatud ning nauditava esinemisoskusega õppejõud ja vaimulik. Tema mõtlemises ja mõtete edasiandmises avaldus imekspandav oskus eri aegadel välja öeldud ja kirja pandud mõtteid seostada ning eri tasandite vahel nii liikuda, et ka kõige raskemana tunduv küsimus muutus kuulajatele mõistetavaks. Nauding, mida tema loengutes kogeti, on kirjeldamatu ja kordumatu. Kordumatus, stiilipuhtus, aga ka inimlikkus iseloomustas Urmas Pettit ka vaimulikuna. Oli palju neid, kes tulid kirikusse kuulama tema kõnekaid jutlusi, läbisid leerikursuse ja otsustasidki kiriku juurde jääda. Tema kogudus kasvas järjekindlalt.“
„Urmas Petti jutlused“
Koostaja Tiina-Erika Friedenthal
Kujundaja Karmen Lumik
Tartu Ülikooli-Jaani kogudus, Tartu Ülikooli usuteaduskond, 2023
EAN 9789916273081
Raamatukoi 