Peedu Saare tekste olen sattunud lugema mitmel korral. Need on tekitanud tunde, et tegemist on valmiva kirjanikuga. Isikupärane hääl meie väikeses kirjandustiigis. Ja nii ongi – „Kastimees“ räägibki Peedu Saare häälega edasi.
Esimese asjana üllatas mind erinevas rütmis kirjutamine. Esimene osa oli omaette maailm. Teine osa hoopis teise tooniga tahutud. Kolmas kerge käiguvahetusega ja jälle omaette rütmis.
Saar on ilmselgelt palju lugenud autor. See paistis väikestest hoolega valitud või hooletult puistatud vihjetest. Pigem näib Saare puhul, et ka juhuslikuna tunduvad detailid on olulised.
Juba päris algusest peale hakkasid mul tekkima otsesed isiklikud seosed, kuigi tekst ei püüdnud viia kuhugi välja, seda hoolimata konkreetsest sihtkohast nimega London. Raamatu kangelase tegevus meenutas algul lausa George Orwelli „Lase lehtliilial kasvada“ peategelasest noore kirjaniku poolarutut toimetamist. Ka Orwelli tegelane lasi ootamatult sülle kukkunud raha kergekäeliselt lendu, kannatades ülejäänud aja puudust. Edasi lugedes hakkas kõik tunduma nagu mingi äraspidine versioon Samuel Becketti näidendist „Godot’d oodates“. Mõistatusi ja vihjeid tundus olevat paksult, aga lahendusi nappis, kuigi kihte tuli muudkui lahti.
No ja see Londoni munakujulise maja otsimine oli nagu kirjeldus Venedikt Jerofejevi raamatust „Moskva-Petuški“, kus Venjake läheb vahel kodust välja kange tahtmisega Kremlit näha. Mida rohkem ta püüab, seda kaugemale ta Kremlist satub. Nagu Saar, kellel kuulsat tumesinist Londoni munamaja ühestki ilmakaarest silmata ei õnnestu, kuigi nii suur objekt ju peab seal kusagil olema!
Jutustada Saar oskab. Kõik ei tohigi selge olla. Kõik ei peagi selgeks saama. Vabalt võib nii kirjutada, et lased tekstis olevatel vihjetel (või oletatavatel vihjetel) ennast edasi kanda. Nii jõudsin mõnegi episoodi puhul mõelda – kasvõi siis, kui poisid sõuavad paadiga tüdrukute laua juurde ja kutsuvad sõitma. Tüdruk aga ainult flirdib, küsib suitsu ja saadab nad pikalt. Kas siin pole juba midagi tuttavlikku raamatust Jerome K. Jerome „Kolm meest paadis, koerast rääkimata“?
Peedu Saar kirjeldab oma tegelase kasinaid ööbimisvõimalusi pinkidel, odavates öömajades ja sildade all. Kõik need korrusnaridega, trööbatud ja kulunud magamiskohad on kui Orwelli raamatu „Pariisi ja Londoni heidikud“ peegeldus. Kusjuures „Pariisi ja Londoni heidikud“ on tüse hea tükk parimat Orwelli ja Saar ei jää sellest maha.
Kes on kastimees, jääb lõpuni defineerimata. Selline ebaselgus on mõtlemapanevam kui konkreetne teadmine. Saar vihjab mitmel korral ka Kobo Abe samanimelisele raamatule, mis ilmus 1973. aastal. Abe „Kastimees“ on hirmsal ajalooperioodil elanud jaapanlase rusuv peitusemäng, kus üksikindiviid põrkub ühiskonna reeglite ja survega, astub kõrvale ja põgeneb, seestub, ja läbi kummastava lahtikoorumise hakkab toimuma mingi metamorfoos. Abe kirjutab hästi, aga tema tekst viib masendusse. Kõik on keeruline ja kurb. Peedu Saar kirjutab kastimehest teisiti. Hingel ei hakka raske. Saar jätab tõlgendamisruumi ja tema tekst on mõtlemist toetav, mitte takistav.
See on hea lugemine, vihjelise teksti mõnus kaasahaarav vulin. Peedu „Kobo“ Saar on palju helgem kui jaapani originaal. Näed siis, kõiki hästitöötavaid ja häid asju ei tehtagi ainult Jaapanis! Tehakse head teksti Eestis ka.
Sverre Lasn
Peedu Saar „Kastimees“
Toimataja Madli Lippur
Kujundaja Kaili Kalle
Kirjastus Paradiis, 2025
EAN 9789916770047
Raamatukoi 