Kasemaa „Minu kangelased“ liigub palju sirgjoonelisemat rada pidi, kui korduvalt müstifikatsiooni ja filosoofiaga flirtinud Peedu Saare „Kastimees“. Kasemaa kasutab suurt hulka mineviku siirdeid, mis ajavad juuri tänapäeva. Kaasaeg seguneb lähiminevikuga, aga müstifitseerimise asemel on tegemist pigem peegelduste ja tagasipeegeldustega. Peegel on pandud lugeja ette ja sealt paistab palju – tumedaks lakitud nõukaaegsed sektsioonkapid, välipeldikud, riiulid täis Kaugveri raamatuid, Vene portselani, vägevaid nooruspõlvemälestusi, sekka ka uue kapitalistliku ajastu kaasaegset kraami.
Tõenäoliselt paneb tänapäeva keskmise Eesti raamatukirjutaja tekst poolsajandi pärast tulevikulugeja üsna ükskõikselt õlgu kehitama. Andrus Kasemaa „Minu kangelaste“ puhul usun, et tema ajasiirdeid, värvikaid lugusid ja detaile täis raamat on ka 50 aasta pärast üsna huvitav. Selline fusion-kirjandus, kus ei segune mitte kirjutamisstiilid, vaid minevik olevikuga, kirja pandud kasemaaliku kerge muigega. Sedasi võivad vabalt voolata mõtted ühe nooremapoolse tähelepaneliku mehe peas. Mina usun.
Kasemaa tekst seostub muusiku ja lavastaja Ivar Põllu mõttega äsja temaga ERR-is (18.10.2025) avaldatud intervjuust, kus Põllu nõukaaegse minevikunostalgia kohta ütleb: „Paljud meie väärtushinnangud on sealt pärit – rohkemgi, kui me endale tunnistada tahame… oleme eurooplased, aga oleme elanud viiskümmend aastat totalitaarses riigis ja seda ei saa kustutada. See on meie vanemate või isegi meie endi kasvatuses sees… nii ongi totalitaarsus meis alles, isegi eituse kaudu. Kui me midagi eitame, siis me ju toidame sedasama asja, mida eitame. Võib-olla peaks asju hoopis kustutama – mõtlema, mida me tegelikult vajame, et ei peaks midagi eitama.
Et edasi minna ja need ära kustutada, tuleb need asjad korraks lahti võtta, minna tagasi ja vaadata, kust see kõik tuli – kust need tõekspidamised on tulnud. Jah, me laulsime end vabaks, aga mis tegelikult toimus? Mis toimus enne seda? Kuidas me üldse ellu jäime? Need asjad tuleks lahti võtta rahulikult, ilma süüdistamata ja ilustamata. Alles siis saab sellega rahu teha.“
„Minu kangelased“ on kogu nõukogude mineviku nostalgia, totruse ja totalitaarse ühiskonna paine lahtiharutamine kasemaaliku lobeda loojutustamise vahenditega. Ja hoolimata näilisest lihtsusest on Kasemaa raamat palju kõnekam ja mõtlemapanevam, kui algul näib. Tema lood kaevavad lahti pinnase, millest on sirgunud tänapäeva põlvkonnad.
Kasemaa lause on enamasti täpne, lühike, napp. Vajadusel lause pikeneb, aga lugemisele on see pigem abiks, kui takistuseks. Töötav kirjutamisviis. Kasemaa huumor ei tööta nii, et loed ja naerad, vaid muheled, aga seejärel jääd mõtlema. Elulised naljad, natuuri- ja situatsioonipõhine huumor. Malbe, aga ajastutruu. Olmeline. Hea ja soojendav. Ei riiva kedagi.
Kasemaa tegelased tulevad igale eestlasele tuttavad ette. 50ndad, 60ndad, 70ndad on kõigi jaoks sarnane tegutsemis-, ideoloogia- ja ideederuum. Igas suguvõsas on minevikust võrsunud mentaliteedi- ja elukogemusega isasid, vanaemasid, emasid ja kaugemaid sugulasi. Asjade kogumine nõuka ajal või nõuka ajal elanud inimeste poolt – täpselt minu nüüdseks õndsa tädi lugu, kes läks prügimäele rämpsu ära viima ja tuli alati tagasi suurema kraamihunnikuga.
Kasemaa raamat on pungil nõukaaja reaalsust. Tänapäeva teismelised oskaksid seda parimal juhul rahvapärimuseks pidada. Mõnikümmend aastat tagasi oli see aga tavaelu. „Minu kangelased“ on nagu omamoodi nõukaaja Rocca al Mare vabaõhumuuseum, mis on täis okupatsiooniajast pärit esemeid ja elamise viise.
Pähe tuli määratlus naiivrealism. Aga kas ikka on naiiv? Ka Kasemaa forrestgumpilik kirjutamisnõks pole ju lõppkokkuvõttes naiivne, vaid ainult kirjanduslik võte, kuidas ajaloolist ainest käsitleda. Pigem kahtlustan Kasemaa puhul triksterit, kes sulle naiivrealismi võtmes hambasse puhub. Ja samas ei tundu tekst vahel üldse triksterlik, vaid töötab kvantiteedi meetodil – detaile on palju, kirja pandud lihtsalt, aga kogu raamat ise kokku ongi ilukirjanduslik võte.
Tahtsin algul määratleda Kasemaa kirjutamisstiili kui „ugrilikku“, aga ei, ugri on liiga lai mõiste. Kasemaa on konkreetselt eestilik. Kui Peeter Sauter on jäänud terve elu truuks uljale joodiku allakäigule ja mitu Eesti naiskirjanikku jutustavad isiklikust vägivallateemast, siis Kasemaa tekstitekk laotub laiemalt üle Eesti. Sest pole ju „häid ega halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu“ (Artur Alliksaar) – ja kõik sellele eelnev, millele tänapäev toetub ja kust oma siirdeid saab.
Kui muidu on Kasemaa raamat kirjaniku käega kirja pandud ja läbi tema filtreeritud, siis väikse kivina kapsaaeda mõjub lugu „Emva“. Tundub, et Kasemaale on pihku sattunud lugu 90ndate alguses Venemaale, õigemini küll Komimaale, metsatöödele raha teenima sõitnud mehest. Saan aru, et värvikat lugu oli kahju lasta raisku minna, aga jäi mulje, nagu oleks tegemist lindilt maha kirjutatud ajakirjandusliku tekstiga, mis ülejäänud raamatuga stiililt ei haaku. Sisult küll, aga kirjanik kui selline on antud juhul jäänud kõrvale. Kui ülejäänud raamatus filtreerib Kasemaa kõik läbi enda, muutes teksti enda omaks, siis „Emva“ puhul on žurnalistika kirjanikust võitu saanud. Vahel võib siiski kaaluda, kas mõnest tekstist võiks raamatu ühtsuse huvides loobuda.
Lõpetuseks lisan, et minu kui eluaegse raamatukujundaja ja -toimetaja silm puhkab heal küljendusel ja ka kirjavigu leidsin minimaalselt. See on väga meeldiv. Kiitus kogu raamatu toimetus- ja kujundusmeeskonnale! Mind ei häiri ka tehisaru abil tehtud kaanekujundus, mis nii mõnelegi kommenteerijale hambusse jäi. Las olla american dream ja elukuningast kauboi, sest kandis ju ka raamatus peategelane, kelleks Kasemaa isa, kauboisaapaid ja enda tehtud kuljustega kulukaid.
Sverre Lasn
Andrus Kasemaa „Minu kangelased“
Kujundaja Britt Urbla Keller
Toimataja Lea Arme
Kirjastus Varrak, 2025
EAN 9789985363621
Raamatukoi 