Mõni aeg tagasi kurdeti, et meil pole piisavalt romaane oma lähiminevikust – nõukogude ajast ega taasiseseisvunud Eesti vabariigi algusajast. Meil pole lugusid, mis räägiksid tavaliste inimeste tunnetest ja läbielamistest pöörastel aastatel, mil kõik olid sunnitud ujumist õppima uutes tundmatutes vetes. Kui teadmine, et ebameeldiv aeg on läbi, tekitas lõputut õnnetunnet, siis turvalise olme ning raamistiku kadumisega polnud siiski igaühel lihtne leppida.
Üsna kohe, vabariigi algusaastatel, hakkas väljakujunenud kirjanikelt ilmuma meenutusi ja kirjeldusi askeldustest võimukorides, osa neist suurepärases allegooria ja iroonia võluvas kastmes, nagu näiteks Mihkel Muti „Rahvusvaheline mees.“ Ent noored, kelle elu olulisim kujunemisperiood jäi sellesse raputavasse aega, kohe oma kogemusi avaldama ei rutanud. Ilmselt vajati settimiseks aega ning just nüüd, kaasajal, on neid lugusid hakanud järjest raamatutena ilmuma.
Kuna ma ise olin Eesti taasiseseisvumise algusajal noor, siis on minu jaoks huvitav lugeda muutustest just nende inimeste silme läbi, kes tollal proovisid kuidagi ellu jääda ja püsida käänduval ning raputaval vankril. Minu arvates on sellise tavainimese kogemus või vaade sündmustele isegi huvitavam riigipöörajate omast.
Brigitta Davidjantsi raamatu „Plahvatus nätsuputkas“ jutukesed annavad hästi edasi nõukogude aja hingust, ja seda läbi lapse silmade. Meenutused siit ja sealt on nagu plahvatuses laiali lennanud putkaakna killud, mis valgustavad kõige pöördelisemate aastate erinevaid hetki. Ja nagu klaasikilludki, on mõni neist terav ja kriipiv. Suurema üldistuse või sügavama kihistuseni Davidjantsi raamat siiski ei jõua, ehk polnud see ka eesmärk. Jään ootama autori pikemat teost, mis samade või laiendatud teemadega sügavuti läheks.
Urmas Vadi „Kuu teine pool“ on mitmekihilisem. Siingi on absurdi ja huumorit, koos erinevate tegelastega läbime sotsialismi lõpuaja ja ühekskümnendate aastate tüüpilisemad perioodid.
Enamik praeguste keskealiste põlvkonnast rohis lastena aiamaal peenraid, paljusid meist poputasid rõõmsalt vanavanemad. Vaadati igatsevalt lääne poole ja ikka juhtus, et kasseti lindistamine läks nässu. Lastena kuulasime kõrvalt, kuidas vanavanemad ja nende põlvkonnakaaslased rääkisid keerulistest aegadest maailmasõja ajal ja järel, ning arvasime, et meie saatuseks on ühetooniline ja piiratud, aga siiski turvaline tulevik. Ja äkki nihkus kõik liigestest lahti, meile anti võimalus elada huvitaval ajal. Kõik tundus järsku võimalik ja samas nii ebakindel. Taksojuhtidest ja teadlastest said ärimehed, kirjanikest ja kunstnikest poliitikud. Hoogsalt võeti osa nii traditsioonilisemate kui mittekanooniliste usuvoolude (taas)sünnist. Ilmusid kohale kõikvõimalikud hingeravitsejad, elustiiligurud ja hingeavajad. Paljudel ei olnud raha üldse. Siis püüti müüa kõike, aga osta ei olnud suurt midagi. Just sellist tolleaja õhkkonda kirjeldab Vadi täpse, ilmeka stiili ja lõbusate piltide kaudu.
Ent kirjanik toob oma lugudes meie ette ka teise olulise tasandi – erinevate inimtüüpide traagika ja võitluse oma koha eest.
See koht ei ole niivõrd majanduslik kindlus ega elukutse, mis ka hinge toidaks. Ka sellega tegeletakse, aga minu meelest on romaanis ikkagi põhiküsimuseks armastus ja hoolimine. Leida keegi, kes hoolib sinust, või inimene, kelle eest ise hoolitseda. Vadi uurib, mis hetkel muutub hoolitsemine piiravaks ning piinavaks, kas me suudame seda ära tunda ja tunnistada, et mõni inimene, nii valus kui see ka ei ole, saab meie hoolitsuseta paremini hakkama. Või et teisel inimesel on vaja ise hakkama saamine lõpuks ära õppida.
Tegelased Vadi raamatus on tüpaažid, aga nii nagu põhivärvidest kujuneb palett, on ka igaühes meist killuke paljudest tegelastest: osake emast, kes tahab stabiilsust, mistõttu on võtnud enda õlule kogu pere juhtimise ja usub kindlalt, et tema peres ei ole petiseid, hulle ega suitsetajaid; killuke õest, kes üha proovib, katsetab, tahab liikuda edasi ja lõpuks ometi kuhugi läbi murda, muuta maailma ja iseennast; pisut ka hullust onust, kes usub, et ta suudaks lahendada maailma saladuse, mida aga välised jõud ja olud ei luba. Meis on ka Avet, kelles on nii palju armastust, mida keegi ei suuda hinnata ega vastu võtta.
Ja ajuti on meis kõigis ka peategelast, kes ei usalda iseennast, on pidetu, ebakindel ja lõputult oma õiget rada otsimas. Toomase silme läbi jutustatakse lugu, aga samas ta ise ongi nagu kõrvaltvaataja elus, kes küll kohati püüab aktiivsemalt osaleda, aga siis tõmbab taas nagu tigu oma tundlad turvalisse kotta tagasi.
Urmas Vadi raamat tõstatab keerulise küsimuse lapsevanema, aga ajuti ka sõbra rollist – kuidas toetada oma lähedast, nii et sinu loodud turvavõrk ei muutuks piirajaks. Kuidas olla toeks, mis aitab areneda, aga mitte karguks, mis ei innustagi iseseisvalt edasi liikuma.
Raamat on päris paks ja mingil hetkel tekkis kogu sellest melust väike väsimus. Siis lugesin vahele midagi muud, puhkasin pisut ja tekkis uuesti huvi, kuidas tegelased oma segadustest välja vingerdavad ning lugu läkski hoogsalt edasi.
Mina ostsin „Kuu teise poole“, mõeldes oma poegadele. Ütlesin: lugege! See lugu on küll välja mõeldud, aga tegelikult olidki meie nooruse aastad nii jaburad, ja rohkemgi veel.
Kersti Tepp
Urmas Vadi „Kuu teine pool“
Kujundaja
Kirjastus Kolm Tarka, 2023
EAN 9789916420027
Raamatukoi 