Sel suvel lugesin uuesti läbi Astrid Lindgreni lasteraamatu „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“. Seda raamatut olen lugenud korduvalt, kas otsast lõpuni või jupiti, alati aga naudinguga. Uuesti ajendas mind teost kätte võtma kaks seika. Esimene: lugesin lehest intervjuud näitlejaga, kelle nimi praegu ei meenu, aga kes lavakunstikooli sisseastumiskatsetel mainis, et „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“ on tema lemmikraamat, mida komisjon tema meelest ei pidanud piisavalt väärikaks. Seda lugedes imestasin, et miks lasteraamatud ei kõlba?! Ma ise loen (ja kuulan) päris palju erinevat kirjandust, sh teaduslikku, aga väga naudin lasteraamatuidki. Mul on omad lemmikud ja „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“ on üks neist. Võiksin vabalt ükskõik kellele öelda, et head lasteraamatud ei ole ainult laste jaoks, vaid need kõnetavad igas vanuses inimest.
Teiseks köidavad mind Lindgreni eredad karakterid ja elulised olukorrad huumorivõtmes. Kirjanik oskab tähele panna elus ettetulevaid seiku ning kirjeldada neid mõnusa muhelusega. Seal on näiteks veidi saamatu ja elukauge, kuid heasüdamlik ja siiras kirjanikust isa, kelle sageli head kavatsused ei teostu nii, nagu ta tahaks, vaid kipuvad äparduma.
Lindgreni maailm pole kunagi pilvitu, vaid ette tuleb ka mitmeid tõsisemaid olukordi, olgu selleks siis lemmikloomast jänese surm rebase hammaste vahel, eksimine udusel merel või hülgepoeg Moosese lugu. Kalur annab võrku kinni jäänud hülgepoja Tjorvenile, kuid küsib looma tagasi, kui arvab, et tal on võimalus sellega raha teenida. Kui tuttav olukord, isegi kui tegu pole kaluri või hülgega! Lindgren lahendab olukorra lõpuks eluliselt, õnneks kõigile osapooltele sõbralikult, mis tekitab lugejas hea tunde, aga paneb ka mõtlema, kuidas elus asju lahendatakse või kuidas nad vahel lahenevad. Võib juhtuda, et tuleb „jumal masinast“ ja toobki ootamatuid ja positiivseid lahendusi just siis, kui inimene arvab, et olukord on lootusetu.
Kuid on veel üks põhjus, miks see raamat mind sügavalt puudutab. Lindgren kirjeldab inimeste erinevat suhtumist vanasse, natuke lagunenud Tisleri tallu, mille ümber tegevus toimub. Ta näitab erinevaid suhtumisi, kirjeldades seltskonda, kes tahab maja ära osta üksnes krundi pärast. Nende arvates väärib vana maja vaid lammutamist. Sellele seltskonnale vastandub kirjaniku perekond, kes on seni hoonet üürinud ja selles elanud, kes on hakanud väärtustama vana ja poollagunenud maja, õppinud seda hindama selle järgi, mis seal on, mitte selle järgi, mida seal ei ole. Niisugused vastandlikud suhtumised resoneeruvad ka meie ajaga – kuidas me kaasajal suhtume oma pärandisse, oma vanematelt saadud asjadesse, hoonetesse või maasse. Kas me oskame näha seda, mis sinna armastusega on pandud või ainult seda, mis ei vasta „kaasaja nõuetele“?
Lindgreni lasteraamat „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“ on väärt ja mõnus lugemine igas vanuses inimesele.
Johanna Unt käsitleb oma raamatus „Minu majahaldjad“ paljudele inimestele tuttavat teemat: kust tuleb tolm, kuidas alles korras olnud elamisest on ühtäkki saanud kaos – ja selle kõrval ka inimsuhteid – siinses raamatu pigem küll majahaldjate vahelisi suhteid.
Majahaldjad elavad igas kodus ja tegutsevad öösiti, mil löövad segi meie korras elamist selleks, et meie loovust ja leidurlikkust ärgitada. Nad on veendunud, et kord ei ärgita looma ning iga leiutise või avastuse taga on nende loodud segadus. Nii võid avastada, et sul on sahtel segamini või sa ei leia üles oma teist sokki. Loos kohtamegi näiteks sokihaldjat, kes ühe soki ära võtab.
Raamatus tutvume erinevate majahaldjate perede ja nende liikmetega, kellega seoses mõtiskleb autor läheduse, perekondlike kohustuste, sõpruse ja lojaalsuse teemade üle. Kui peresidemed katkevad näiteks lahutuse tõttu, siis vanemate lahkuminek ei mõjuta ainult vanemaid, lapsi, vaid ka tervet hulka sotsiaalvõrgustikke – vaevalt, et sellele palju mõeldakse. Johanna Unt käsitleb teemat nii nõtkelt, et ei mõju kuidagi ülemäära moraliseerivalt.
Aga elulisi teemasid on siin teisigi:
Mis on abi ja kuidas teha nii, et „kus viga näed laita, seal tule ja aita“ nõnda, et seda abi saab ka vastu võtta. Kui tahad midagi teada, siis võta julgus kokku ja küsi, mitte ära eelda ega tegutse oma eelduste pealt, sest siis võid kaasa tuua veel suurema segaduse ning isegi õnnetusi. Enne mõtle, siis tegutse, ära kiirusta.
Sattusin raamatule „Minu majahaldjad“ täiesti juhuslikult. Laenutasin selle audioraamatuna ja kuulasin naudinguga lõpuni. Julgen seda soovitada igas vanuses lugejale.
Heili Einasto
Astrid Lindgren „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“
Tõlkija Vladimir Beekman
Illustraator Ilon Wikland
Eesti Raamat 1969, 1993, 2000; Sinisukk 2009
Johanna Unt „Minu majahaldjad“
Kujundaja Einike Soosaar
Kirjastus Menu, 2023
EAN 978991673109
Raamatukoi 