Tuntud ungari kirjanik László Krasznahorkai näitab, kuidas jõud, millega keegi sinu üle kummub, ei tule alati mägede tipust, vaid võib voolata ka madalamalt tasandilt oma alamate või alluvate peale. Ja perekond ei ole erand. Krasznahorkai külamaailmas, mida ta nimetab asulaks, tegutsevad kõrvuti nii lihtrahvas kui ka haritlased. Neis kõigis on sarnast.
Tuleb tunnustada kirjaniku erakordset võimet kirjeldada tundeid ja olukordi, milles romaani „Saatana tango“ tegelased viibivad. Usun, meist paljud on mingil eluetapil kokku puutunud võimu kuritarvituse, ahnuse, usaldamatuse, hoolimatuse, kiuslikkuse või muu sarnasega.
Romaanis kirjeldab autor kõike seda erakordselt ehedalt läbi väikese tüdruku, Estikese kogemuse:
„/—/ nemad on seal, ja tema on siin all, nende vastas /—/ jõud, millega nad tema kohal kõrguvad, on selline, et kui ta ükskord ikkagi võtaks ja üles nende poole vaataks, võiks ehk nähtav pilt lõhkedagi, kuna nende talumatu õigus tema üle kõrguda on nii ilmselge, et kujutlus, mis temas tekiks, paneks selle plahvatama.“ (107)
Tüdruk teab, et üks vääratus ja ta pead lõplikult minema. Hirmust kukuvad asjad põrandale ja purunevad. Toit tuleb maitsetu, sind visatakse köögist välja.
„Alalises tähelepanupinges pöördus peagi tema aistingute reeglipärane kord pea peale: nägemine ahenes peaaegu üksnes köögiuksele, viimast aga tunnetas ta see-eest mõõtmatu teravuse, vaata et lõikava valuga /—/.“ (106)
Või nii: „Kui aga sellele tardumusele järsku lõpp tuli, sööstis kõik tema ümber paigalt: temast jooksid mööda majasein ja räästa kaarduvjoon, tormas mööda aken, vasakul ujusid mööda sealaut ja hooletusse jäetud lilleaed, taevas pea kohal lisas tempot, maapind lipsas jalge alt läbi, ja juba ta seisiski ema või õe ees, seisis ühtäkki nende ees, ilma et oleks üldse köögiust avanemas näha võinud.“ (106–107)
Süveneva lugemise käigus selgub üha enam, millise üldistusjõuga on see romaan loodud. László Krasznahorkai ei takerdu detailidesse, kuigi needki on vahel kõnekad ja olulised, aga ikka millegi suurema teenistuses. Kui mõned loojad armastavad tänapäeval rääkida erinevatest kehavedelikest, siis „Saatana tangos“ on vedelikud kehast sõltumatud, nad asuvad väljaspool ja on inimese vaimse madalseisu kirjeldamise teenistuses. Jah, kulgeda läbi lakkamatu vihma ja pori, mis tungib lõpuks ka inimese siseilma (või vastupidi?), tundub muidugi lootusetu juhtum. Ja elada lootuseta pole võimalik, eksisteerida kuidagi ehk küll.
Just sellist romaani, mis võtab lootuse ja ei näi esmapilgul lugejale palju vastu andvat, sel aastal (2025) tunnustati. Võiks ka naljatada, et autoril on õnne rohkem, sest tema sai Nobeli kirjandusauhinna. Mida saab siit lugeja? Usun, et süveneva lugemise korral palju mõtlemisainet. Milles näiteks seisneb inimelu mõte või kuidas selles maailmas hakkama saada? Need ja paljud teised küsimused võiksid tõusta lugeja ette „Saatana tangot“ (1985) lugedes. Romaani on peetud László Krasznahorkai peateoseks, millest filmgi vändatud.
Teos räägib neist, kel puudub julgus, jõud, tahe, eesmärk, raha ja mida kõike muud veel, et muuta oma elu. Näeme ärevusseisundis mandunud ühiskonda, kus liigutakse trajektooril kodu-kõrts-veski. Kunagi õitsenud, nüüd aga mahajäetud asulas pole jagatud maailmu peale allakäigu. Koostööd ei tehta, sest igaüks kahtlustab teist, võideldakse iseenda eest, kui sedagi. Vaimu ja hinge otsi noa teraga taga, nagu mõnest odavast kuklist rosinaid. Vaimseid väärtusi, tõekspidamisi me ei kohta.
Kusagil kaugemal on abstraktne linn, kuhu hästi ei pääse ja kuhu minna ei söandata. Vabadus on nende jaoks emotsionaalne miraaž, mille poole valeprohveti järel minnes tuleb hävitada vana.
Enne suure juhi saabumist ei suudeta aga midagi. Vahel kostub õrn lause „Hiljemalt homme asun teele“ (13), mis tegelikkuses ei realiseeru. Tegelane Futaki: „Ja püüan kõik ära unustada, lihtsalt õhtuti üks kauss sooja vett, ja mitte midagi teha, ainult vahtida, kuidas see kuradi elu möödub…“ (19) Futaki öeldu järel lisab Krasznahorkai kirjelduse, kuidas vaikne vihm seepeale muutub suureks, ujutades üle kogu ümbruse. Niiviisi laiendab ja süvendab kirjanik tegelase meeleolu.
Ja siit edasi: „Milline lollus see kõik on. /—/ Veel vanast peast… sellise hullusega… kaasa minna! /—/ … ta mitte ainult ei saa, vaid ei tahagi siit enam ära minna, sest siin on tal vähemalt võimalus hoiduda tuttavate vaadete varju, samas kui seal kaugel, teisel pool asulat, kes teab, mis teda seal ees ootaks.” (23)
Lugejale avaneb justkui suletud ühiskond, millest välja ei pääse. Või ei tahagi pääseda? Kas see on omaloodud vangla?
Sellises ühiskonnas tekivad teatud nähtused. Näiteks on alkohoolikust doktoril igaühe jaoks kaustik (toimik?). Laokil inimese elu korrastatakse krabiseval paberil. Samas on valvel teisedki külaelanikud, sest igaühel näib olevat kapis mingi luukere. Siin võib koputus uksele tekitada judinaid, aknast võib näha piilumas kellegi irvitavat nägu, lõpuks ehmatab ka iseenda peegeldus või vari. Seejuures pole vahet unenäol ega tegelikkusel, sest nii hetk kui ka tulevik suubuvad lootusetusesse. Ent siiski… Varem on ju asulas olnud teistsugune elu, siin on elanud justkui samad, aga teistsugused inimesed. Siin on olnud töötav sotsialistlik majand. Milles siis ikkagi asi?
Üldisemalt ongi inimene „Saatana tangos“ allutatud endast suuremale, mingile ürgjõule, mille kirjeldamiseks on kirjanik appi võtnud looduse. László Krasznahorkai näitab nii inimese kui ka looduse stiihiat. Kui esimest on võimatu taltsutada, siis inimest taltsutada on siiski võimalik ja vajalik. Kui leppida ainult paratamatusega, ootab hukk. Inimene on looja.
Kui Irimiás, romaani üks suurejoonelisemaid tegelaskujusid, oma kõrtsijutluses võtab üksikisikult justkui süü, siis võtab ta sellega ära ka vastutuse. Lause „Te olete kõik süüdi!“ kõlab esmapilgul liiga abstraktselt, kui me räägime ühe lapse surmast, mille põhjustaja(d) on ju teada. Aga siin on ka teine tasand, kui me mõtleme kõikide süü peale. Neist igaüks on siin osaline sellise keskkonna loomises, mis aitab kaasa mõttetule hukule.
Vastutuse võtmise korral ei saa eeldada lihtsaid lahendusi, vaid sügavamat mõtlemist ja otsustusvõimet. Selle asemel kohtame aga sellest loobumist. Futaki arutleb, et Irimiás on suur võlur (justkui messias), kes „ehitab lehmasitast ka lossi… kui tahab.“ (25) Lihtsameelsed ja kergemeelsed on tänuväärne saak manipuleerijale.
Ja nii võibki Irimiás olla küll hea jutlustaja, kes rõhub inimtunnetele ning kõne ilule, aga ta on ka pätt, mässaja ja messias ühes isikus. Mees, keda oodatakse appi päästma allakäinud asula inimesi, sest usutakse, et ta „võtab ohjad enda kätte, on rohkem väärt kui mis tahes „juhuse pakutud võimalus“, sest tema on ainus, kes suudaks seda, „mis meie käes laiali laguneb, koos hoida.“ (130) Just sellisele lootusele lisandub Irimiási hingemattev kõne. Futaki arutleb, et õnne on ka eduks vaja: „Ent ka õnn on üksnes seal, kus on mõistus! Ja pea juba Irimiásil lõikab!“ (146)
Ta on asulalistele nagu viimane õlekõrs. Pilgud peatuvad temal, kui ta peab oma karismaatilise kõrtsijutluse. Lugejana mõtisklen: Kas nii kergelt see käibki? Kui palju on kaasajal meie seas selliseid „osavaid“ kõnemehi? Irimiás, too „lootusetute olukordade ja lootusetute inimeste karjane“, on siiski valemessias. Ja ega ta viimaseks selliseks jää.
„Saatana tangos“ vastandatakse korratust seadusele. Kusagil on kellegi kehtestatud reeglid, mingid ebamäärased ametnikud, kes muudavad loomuliku keele tuimaks bürokraadikeeleks. Ja siis lugejana mõtiskled, et paberil kedagi tappa ei ole ju sama, kui reaalselt seda teha. Täidesaatjateks võib muuta ka lihtinimesed ise, kes oma tegelikust roimaripositsioonist üldsegi aru ei saa või ei taha saada. Nii võetaksegi eluga toimetulemiseks appi muud vahendid, näiteks paalinka, mida trimbatakse romaani algusest lõpuni, justkui oleks see muda ja vihma kõrval veel üks tähtis osaline. Ja seda ta kahtlemata ongi. Sest saatan kasutab eriti neid, kes ei ole täie mõistuse juures, vaid elavad mingis uimas.
Asulast 4 kilomeetri kaugusele jääb vana lagunenud kabel, mille kellahelin vahel harva aega sisse lõikab. Ja seda ka siis, kui kabel on lagunenud ja kella, millega helinat tekitada, polegi. Ühesõnaga – müstika! Ja lõpuks lagendikul nähtud surnust üles tõusev tüdruk.
Minevikku ei saa täielikult kustutada. Nii on alles ka pühakupilt seinal, mida katab tolmukord, justkui oodates oma aega – tolmulappi. On´s see lootus, on´s see äratus, on´s see hoiatus – otsustagu igaüks ise.
„Saatana tangot“ lugedes meenus veel nõukogudeaegne lapsepõlv. Selle kogemusega seotult oli mu esimene mõte, et romaani tuleks vaadelda kui autoritaarse ühiskonna tulemit, mitte kitsalt ühe väikese külaühiskonna allakäigumudelit. Sest nii totaalset allakäiku peab miski väljast põhjustama. On ju László Krasznahorkai oma romaani kirjutanud Ungari sotsialistliku riigikorra ajal, mil eksisteeris veel Ungari Rahvavabariik (1949–1989). Ehk see iseenesest ei olegi probleem number üks. Peamine on see, miks inimene ja millistel tingimustel selliseks muutub. Alati on neid, kellele kurjus ja lagunemine külge ei hakka. „Saatana tangos“ selliseid ei eksisteeri. Teisalt tundub mulle, et autor on kohati üsna hoogu läinud ja mingis mõttes võib leida siit ja sealt ka irooniat või pilkelist naeru rumalate tegelaste üle. Siis mõtledki: see on mingi unenägu!
„Saatana tango“ mõjub omamoodi hoiatusromaanina. Seda lugedes mõtlesin, et ei ole olemas ühiskonnakorraldust, mis tagaks meile tasakaaluka hea inimliigi. Inimesse jääb musti nurki nüüd ja edaspidigi. Nagu Irimiáse ülekuulamisel sellesse ohvitseri toanurka, kuhu (kunst)valgus ei ulatunud.
Aga ümbritseva mõju ei tasu ka alahinnata. Meeles peab pidama, et saatanaga ei tantsita, saatan ei maga.
Kadri Sildvee
László Krasznahorkai „Saatana tango“
Tõlkija Siiri Kolka
Kujundaja Mathura
Kirjastus Allikaäärne, 2019
EAN 9789949724468
Raamatukoi 