Minu ees on 900-leheküljeline tellis, mis tundub esimese hooga läbistamatu betoonseinana. Raamat on täis küll ekstreemset inimeste hävitamist, aga teise maailmasõja ajal valitsenud rusuv õhustik on loodud meisterlikult. Jonathan Littelli „Eumeniidid“ jõuab inimese ja ühiskonna tõelisele olemusele ohtlikult lähedale, seega on tekstiseina visa läbipuurimine vaeva väärt.
Vägivald on universaalne. Jonathan Littell ütleb ühes intervjuus: „ /—/ ma ei näe eri vägivalla vormide vahel mingit põhimõttelist antropoloogilist erinevust. Igasugune uskumus, olgu see kui tahes struktureeritud või vastupidi, naiivne, võib olla poliitilise ja religioosse vägivalla liikumapanev jõud… /—/ Suurem osa minu tööst käsitleb poliitilist vägivalda ja inimeste vastu suunatud grupiviisilist vägivalda…“
Igal religioonil ja ideoloogial on just talle omane vägivaldne osa. Eelmise sajandi prantsuse kirjanik Marguerite Yourcenar on kirjutanud: „Igal piirkonnal on oma sõda: see on kohalik toode, umbes nagu kohalik rukis või kartul.“ Jonathan Littell läheb siit veelgi kaugemale, kaevates välja selliste küsimusteni: kes on vägivallas süüdi või kes peavad riigi tegude eest vastutama? Riik, see on ju inimeste ühendus. Aga kui riik otsustab kõigi oma institutsioonide jõuga mingite inimgruppide suhtes ekstreemset vägivalda rakendada? Kas süüdi on ainult tapmisotsuste vastuvõtjad ja hukkamiste otsesed läbiviijad? Või on süüdi ka need, kes ainult laipu aitavad matta? Aga hauakaevajad? Aga mõrvarite pereliikmed, kes üldse kohapeal ei viibinud? Kas süüdi on kõik vägivaldse riigi kodanikud või ainult need, kes tapmised avalikult heaks kiitsid? Kas vastutavad ainult ideoloogia väljatöötajad, kuigi nad oma kätega kedagi ei mõrvanud? Või ka põllumehed, kelle saadustes osa läheb mahalaskmiskomandode toitmiseks?
Littelli „Eumeniidid“ kirjeldab Saksamaa tungimist Ukrainasse ja Venemaale, kasutades SS-ohvitser Aue silmade, mälupiltide ja analüüsiva mõistuse abi. Suurriik on otsustanud seadustada Lebensraumi koloniseerimiseks vajalikud tegevused. Reichile ohtlikud inimesed tulevad kuuluvustunnuste põhjal füüsiliselt hävitada ja vallutatud territooriume tuleb hallata. Ja Reichi süsteem asub seadustele tuginedes halastamatult tööle. Littell tegeles „Eumeniidide“ kirjutamisega viis aastat, luges taustamaterjalina läbi umbes kakssada teise maailmasõja dokumentidele tuginevat raamatut ja tulemus on mõjuv. Kõik see, mida Littell kirjeldab, maalib üsna tõelähedase ja realistliku pildi toimunust. Littell taasloob Hitleri võimule tõusmise aegse õhustiku ja suunab lugejat, et too mõistaks, mida võisid tunda tolle aja meeleolude, ühiskondlike pingete, energia ja infovoolu sees elanud inimesed. Ta viib lugejad kadunud maailma ja teeb seda silmapaistvalt olustikutruult.
Littell tõstatab vastuolulisi küsimusi. Ta paneb mõtlema vastutuse ja süü üle, kirjutades: „ /—/ kui pärast sõda püüti seletada, mis oli juhtunud, räägiti palju ebainimlikkusest. Aga andke andeks, ebainimlikkust pole olemas. On ainult inimlikkus ja veel rohkem inimlikkust… /—/ inimene pole loomu poolest hea, aga ta pole ka loomu poolest kuri: hea ja kuri on ainult kategooriad, mille varal saab hinnata ühe inimese tegude mõju teisele, aga nad on fundamentaalselt ebasobivad kategooriad kohtumõistmiseks selle üle, mis toimub inimese südames… /—/ teised riigid ei saanud (koloniseerimisega) kuigivõrd paremini hakkama: mõelge vaid belglaste hävitustööle Kongos… /—/ või siis Ameerika poliitikale, mis on meie endi poliitika eelkäija ning seisnes ameeriklaste eluruumi avardamises mõrvade ja sunniviisilise ümberasustamise teel… /—/ ameeriklastel läks korda see, milles meie läbi kukkusime, ning selles seisnebki kogu erinevus…“
Nendes sõnades on kibe tõde maailmakorra kohta, mis alles sadakond aastat tagasi tundus normaalne ja oli igati seaduslik, ning nagu näib, tundub paljude jaoks seda praegugi. Kinnitavad ju „ekspertide“ ja „vaatlejate“ kommentaarid, mis puudutavad Ühendriikide värsket sissetungi Venezuelasse, et demokraatia toomise sildi all võib hõivata riigi hiiglaslikud naftavarud, või Moskva-Ukraina sõda, kus moskoviitide eesmärgiks on vallutada rikas naabermaa ja koloniseeritud territooriumil ukrainlaste seas toime panna genotsiid. Ikka üks ja seesama – tugevam tassib õilsa sildi varjus röövsaaki enda koopasse.
Jonathan Littell on aastaid töötanud konfliktikolletes humanitaartöötaja ja ajakirjanikuna. Ta on puutunud isiklikult kokku Uganda sõjapealike ja lapssõduritega, Vene kindralitega Tšetšeenia ja Kaukaasia teisteski sõjalistes konfliktides, Balkani sõdade ajal Bosnia ja Hertsegoviinas, Kongo Rahvavabariigis, Sierra Leones ja isegi Moskvas.
Nii on Littellil olnud harukordne võimalus otse suhelda inimestega, kes jõhkra vägivalla taga seisavad, seda teostavad või juhivad. Töö on andnud talle palju mõtteainet, millest taolised inimesed võivad korraldusi andes juhinduda ja kuidas näeb riiklik vägivald välja praktikas.
Kokkuvõttes võin öelda, et kuigi „Eumeniidides“ on sadakond lehekülge teksti, mille oleks võinud loo kompaktsuse huvides välja kärpida, siis kirjutatud on terve raamat meisterlikult. Painajalik tekst, milles üles kerkinud küsimused jäävad pikemaks ajaks kummitama. See on raamat neile, kes tahavad mõista, miks on indiviidil nii põrgulikult raske süsteemile vastu astuda, sest riik võib ka ebainimlikele käskudele anda seaduse jõu. Ja tegelikult on igaüks meist osake riigist ja lõpuks on kõik veelgi keerulisem…
Sverre Lasn
Jonathan Littell. Eumeniidid
Tõlkinud Heli Allik
Keeletoimetaja Eva Kolli
Erialatoimetaja Toomas Hiio
Kujundaja Maris Kaskmann
Kirjastus Varrak, 2022
EAN 9789985354506
Raamatukoi 