Miina Piiri „Noviits“ tekitas seoseid nii mõnegi klassikalise õpetaja-õpilase loo tekstiga, kus toimuvad sündmused on pigem taustaks ja näiteks, mida õpetaja kasutab oma õpilase arendamiseks. Kõigepealt meenus Umberto Eco „Roosi nimi“, kus kuritöö uurimine on vahendiks, mille kaudu preester suunab oma abilise Adso maailmapildi avanemist. Roos on keskne sümbol nii Umberto Eco kui ka Miina Piiri romaanis.
„Noviitsi“ alguses on autoril õnnestunud luua täiuslikult müstiline, samas maalähedase keskaegse kloostri õhustik, kus imeteod on elu loomulik osa. Piir suudab lühikeste ja täpsete lausete ning nappide kirjeldustega edasi anda kloostri pisut kõhedat, kuid siiski lummavat olustikku. Tajume peategelase kahetisi tundeid: ühelt poolt ebakindlust, teisalt aga sügaval asuvat usku enda õigsusesse, mis lubab arvustada preestrit, oma õpetajat.
Huvitav on preestri (don Pasquale) nimevalik. Minule seostub see koomiliselt kujutatud onuga Donizetti ooperist. Samas ei leia siit naljade ja vingerpusside kaudu õppimist, mida kasutatakse paljudes (eriti idamaiste koolkondade) õpilane-õpetaja lugudes.
Romaani esimene pool suundub mööda klassikalist kangelasloo jutustamise telge. Esimeses peatükis saabub noviits näiliselt mahajäetud kloostrisse don Pasquale’i juurde ümber kasvama. Vihjete põhjal aimame, et ta on saadetud emakloostrist ära liigse arrogantsuse või sisemise rahutuse tõttu. Katsumus muudab kangelast, viib välja senisest turvatsoonist uuele, tundmatule rajale, vastu seiklustele.
Õpetaja Don Pasquale on mees, kes ei kujunda ümber ainult ninatarku mungahakatisi, vaid ka loomi ja taimi. Õpetus, mida ta edasi annab, põhineb ideel, et sa pead oma muudetava olemust mõistma. Ainult siis on sul võimalik teda kujundada ja suunata. Tuleb vaadata roosi südamesse.
Läbi igapäevase töö ja oskuste õpib Noviits mõistma nii õpetajat kui ka iseend. Noviits kohaneb, saab teada, keda usaldada ja mida peljata. Ta areneb ning mõistab, et on kaotusi, millega tuleb leppida. Kuid eelkõige õpib ta enda kohta – näeb selgemalt oma vajakajäämisi, mida üritab ületada. Sellise kogemusega varustatuna tuleb tegelasel seista vastu põhivaenlasele, läbida olemuslik kriis. Ja siis, kui kõik õnnestub, kui kangelane on suutnud oma deemonid seljatada, saabub selginemine, tõus uuele tasemele. Ta leiab sisemise rahu ja tasakaalu, jätkates teekonda. Noviits vaatab roosi südamesse ning don Pasquale annab kloostri üle.
Loo teine osa jutustab minevikust, rääkides haudade saladusest ja sellest, mille eest don Pasquale andestust palus. Võiks öelda, et see on pöördlugu, mille üks peategelane ei arene järgmisele tasandile, vaid vajub kadeduse keerises alla pimedusse.
Minu jaoks ei muutunud siin ainult loo õhustik, vaid ka tempo ja kaasahaaravus. Teises pooles ei liigu kloostri poole mitte ainult üks noviits, vaid terve rühm, et toetada don Gordod kloostri üles ehitamisel. Ka sellel rühmal on sisemisi võitlusi ja teravaid vastasseise, on kaasahaaravaid stseene ja sügavaid vestlusi. Samal ajal oleks tahtnud mitmete sündmuste pikemat lahtikirjutamist ja tegelaste, eriti preestri tausta ja mõtete sügavamat avamist. Ehk oleks see aidanud mõista paremini tema kibestumise algpõhjuseid ja kadeduse kasvu. Öeldakse ju, et parim on selline lugu, kus lugeja suudetakse panna mõistma ka kõige paadunuma päti motiive, talle pisut ehk kaasagi tundma. Don Gordo puhul minuga nii ei juhtunud.
Arvan, et „Noviits“ oleks võinud olla suurepärane teos pikema novellina, kui oleks esimesele osale liitnud romaani lõpupeatükid. Kui teine osa oleks saanud pikemalt lahti kirjutatud, oleks võinud see tõusta esimese osa tunnetuslikule kõrgusele. Ja võib olla oleks seal lahendatud ka mõistatus, mis minus kripeldama jäi, kui võtame arvesse keskaegset olustikku. Kuidas julgesid need röövlid kloostrit Jumalat kartmata vaenamas käia?
Vaatamata kriitikale soovitan romaani kindlasti lugeda. Lisaks lummavale õhustikule näeb raamat hea välja ja köidet on mugav käes hoida.
Viidates kaduvusele, lõpetab Eco oma „Roosi nime“ mõttega: Rosa pristina nomine, nomina nuda tenemus*. Tõlkes kõlaks see ehk nii: „Algsest roosist säilib vaid tema nimi, meile jäävad paljad nimed.“ Siin viidatakse maailma, eriti väärika vaimuilma lagunemisele ja hävimisele.
„Noviitsis“ on aga nii: nime säili(ta)mine on vaimsuse edasikandumise sümbol, miski ei kao, vaid ilmub taas spiraali kõrgemal ringil, avanedes uues vormis nagu roosiõis värskel kevadel.
Kersti Tepp
Miina Piir „Noviits“
Kujundaja Angelika Schneider
Kirjastus Tänapäev, 2025
EAN 9789916177648
* Tsitaat pärineb 12. sajandist pärit poeemist „De contemptu mundi“ („Maailma põlgusest“), mille autoriks on Cluny Bernard.
Raamatukoi 