Oli mul vaja seda Mudlumi raamatut „Nööpidest ja muust häbiväärsest“ avada! Sellised tekstid võivad ainult Eestis ette tulla, milles on üles tähendatud täpselt samas ajaperioodis ja samas kandis toimunu, mille sees ja keskel minagi elasin. Sündmuspaikade kattuvus on lausa nii suur, et loe nagu enda mälestusi. Tihkelt täis tuubitud bussidega loksumised mistahes sündmustele, Pirital päevitamine,

Loe edasi

Kasemaa „Minu kangelased“ liigub palju sirgjoonelisemat rada pidi, kui korduvalt müstifikatsiooni ja filosoofiaga flirtinud Peedu Saare „Kastimees“. Kasemaa kasutab suurt hulka mineviku siirdeid, mis ajavad juuri tänapäeva. Kaasaeg seguneb lähiminevikuga, aga müstifitseerimise asemel on tegemist pigem peegelduste ja tagasipeegeldustega. Peegel on pandud lugeja ette ja sealt paistab palju – tumedaks lakitud nõukaaegsed sektsioonkapid, välipeldikud, riiulid

Loe edasi

Peedu Saare tekste olen sattunud lugema mitmel korral. Need on tekitanud tunde, et tegemist on valmiva kirjanikuga. Isikupärane hääl meie väikeses kirjandustiigis. Ja nii ongi – „Kastimees“ räägibki Peedu Saare häälega edasi. Esimese asjana üllatas mind erinevas rütmis kirjutamine. Esimene osa oli omaette maailm. Teine osa hoopis teise tooniga tahutud. Kolmas kerge käiguvahetusega ja jälle

Loe edasi

Davidjantsi raamatud on küll kirjandus, aga mitte ilukirjandus. Aga see ongi hea! Pärast „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ lugemist tahtsin haarata esimesest raamatukogust kõik Davidjantsi tekstid. Saada oli neid parasjagu kaks: „(Mitte just) armastuslugu“ ja „Minu Armeenia“. Lisaks lugesin läbi novelli „Vaikusesse“, mille eest anti Brigitta Davidjantsile Tuglase novelliauhind. Lugesin, lugesin ja jäin mõttesse. Davidjantsi

Loe edasi

Soovitan Chris Milleri raamatut „Kiibisõda“ kõigile, kes tahavad mõista tänapäeva maailmas tekkinud poliitilise, sõjalise ja majandusliku heitluse tagamaid. See praeguseks ajaks suureks ja mürgiseks kasvanud taim hakkas sirguma veidi pärast teise maailmasõja lõppu. Chris Miller seletab lahti, mille pärast tegelikult võitlus käib ja kuidas määrab kiibitööstus maailma jõujooni. Kui veel president Obama ajal puudutasid põhilised…

Loe edasi

Fernando Pessoad lugedes võlus mind tema oskus kirjeldada inimese tunnetuslikku poolt, meeleolusid, seisundeid. Milliseid tundeid võib tekitada valgus, heli, ruum või kuidas tunnetada ennast ja oma sihte maailmas. Miks üldse tekivad meeleolud või tunded ja kuidas need muutuvad. Kuidas kõik ümbritsev ja ümbruses toimuv mõjutab ja tekitab meeleolu, loob kummastava hingeseisundi, mis kasvab välja sellest,

Loe edasi

Lilli Luugi „Ööema“ on tihe ja usutuv romaan, kus väga vähestes kohtades tekkis kahtlusi. See näitab taset. Kui kirjanik kirjutab asjadest, mida ta ei tea, tekivad augud. Need, kes teavad, need märkavad, teised libisevad üle. Lilli Luugi tekstis tühimikke pole. Minagi komistasin ainult mõnes kohas ja lõpuks tegin tekkinud küsimustega rahu. Teadsin ette, et minu

Loe edasi

Asusin Viivi Luige värskelt ilmunud esseede ja artiklite kogu „Pühaduse purunemine“ sirvima suure huviga. Paarkümmend aastat tagasi loetud „Seitsmes rahukevad“ oli jätnud hea mälestuse. See oli suurepärane ajahingust edasiandev teos. Lapsesilmadega maailma vaatamise võte toimis. Pean väga lugu, kui kirjanik valdab poeetilist keelt ja on laialdaste teadmistega. Viivi Luik on üks väheseid oma põlvkonna kirjanikke,

Loe edasi

Milline võiks olla keskmise Eesti lugeja vastus, kui temalt küsida Aafrika kirjanduse kohta? Kellega või millega seostub eestlase jaoks üldse Musta Mandri kirjandus? Millised kujutluspildid silme ette kerkivad, millised emotsioonid ja seosed tekivad? Egiptuse hiigelpikk ajalugu, Boko Harami džihadistid Põhja-Nigeerias, Lõuna-Aafrika ja apartheid, koloniaalminevik, näljahäda, antiloobid, gorillad, gnuud ja elevandid, vaesus, kuumus…eee… aga mis veel?

Loe edasi