Kató Lomb kirjutab: „Luuletajale on keel muusikariist. Kui meister laseb sellel kõlada, sünnivad sellised väärtused, mida omades „ei saa sa jääda tühjade kätega tühja taeva alla (Antal Szerb).““
Raamatus „Kuidas ma keeli õpin“ (kirjastus Verb 2016) räägib üks maailma esimesi sünkroontõlke, ungarlane Kató Lomb, põnevalt täiskasvanute keeleõppest, keelte eripärast ning nende kohast maailmas. Noorena teenis Katò elatist keelte õpetamisega. Amet pani ta välja töötama oma keeleõppemeetodit, kuna teda ei rahuldanud olemasolev eluvõõras õppematerjal. Lomb rõhutab, et keele õppimisel on tähtis motivatsioon ja pühendumus – iga päev vähemalt tunnike. Huvitavaks ja tõhusaks teeb õppimise, kui valida lugemiseks meelepärane ilukirjanduslik raamat. Ta arvab isegi, et paljud võiksid saavutada sarnase tulemuse, mille tema on saavutanud – õppida 16 keelt.
Lomb rõhutab, et tema raamat peab silmas keskmist keeleõppijat. Samas küsib ta endalt, et kes see keskmine selline on. „„Keskmine“ on kõige abstraktsem, kõige vähem eksisteeriv asi kogu maailmas. Iga kord, kui ma loen statistilisi andmeid, püüan ette kujutada oma õnnetut kaaskodanikku, Keskmist Inimest, kellel on statistika andmetel 0,66 last, 0,032 sõiduautot ja 0,046 telerit. /—/ Tema vanus on 16 ja 96 vahel. Tema elukutse võib olla mis iganes.“
Ta kirjutab, et ungari keeles ei eristata sõnu nagu inglise keeles – linguist ja linguaphile. Erinevus nende vahel olevat aga sama suur kui koreograafi ja balletitantsija vahel. Nii nimetabki ta ennast hoopis keeletargaks. „/—/ keeletark on lahtiste silmadega haritlane, keda huvitab ka oma õpingute laiem taust. /—/ „suure pildi nägemine“ lihtsustab eesmärgi saavutamist – õpitava keele õiget valimist ja tulemuslikku omandamist.“ Paljud polüglotid olevat mitmekeelseks kujunenud juhuslikult, mistõttu see termin ei ole sobilik.
Aga miks üldse keeli õppida?
„Keeli tasub õppida sellepärast, et keel on ainus asi, mida tasub osata isegi halvasti.“ Keeltega ehitad sildu inimeste vahel.
Samas rõhutab Lomb siiski sügavamale minemise vajadust: „Teadmisele – nagu naelale – annab kandevõime just nimelt sisse ulatuv osa. Kui me ei löö seda piisavalt sügavale, veab see meid alt juba esimesel koormamisel.“
Laps õpib automaatselt, aga täiskasvanu mõtleb järele, talle on vaja orientiire, milleks on reeglid.
Tähtis on võrdlemine ka oma emakeelega. Tõsi on seegi, et aeg, mis me kulutame keele õppimiseks, läheb raisku, kui me ei pühendu piisavalt palju tunde nädalas keeleõppele. See on just see, mis on probleemiks ka Eestis ja meie koolides. Püütakse õpetada mitmeid keeli, aga osatakse ometi kesiselt.
Huvitavad on raamatus ka mõtisklused keele koha üle ajaloos. Juttu tuleb kreeka ja ladina keele seostest ja tähtsusest. Distsipliin tähendab kahte: õppeainet ja korda. Kuna esimesteks keelteks, mida massiliselt õpiti, olid surnud keeled, siis tulenes siit ka vastav õppemeetod. Vaadeldes seda kriitilise pilguga, leiab Kató Lomb, et tema kaasajal on jälle teised puudused. „Tehnikasaavutused ei nõua tänapäeval mitte ainult keha, vaid ka vaimu vaeva vähendamist.“ Kui 19. sajandil oli grammatikareeglite tundmine eesmärk omaette, siis nüüd liigume teise äärmusesse, kus keele struktuuri teadlik tundmine ei näi enam olevat väärtuslik ega ka huvitav.
„Pilti on kergem järgida kui tähti, liikuvale pildile reageerib laisk kujutlusvõime kiiremini kui liikumatule, helifilm nõuab kõige vähem vaimujõu panustamist. Me jõuame elamuseni minimaalse füüsilise ja veelgi väiksema vaimse vaevaga. Noored – müts maha erandite ees – ei loe piisavalt.“
Just lugemine annab võimaluse hoida sõnavara ärkvel, tuleb korrata ja seda aitab just raamat.
„Keel on hoone. Keele õppimine on ehitamine. /—/ Keelehoones on neli suurt saali. Hoone elanikuks saab ennast nimetada ainult see, kes tunneb end kodus igas saalis: see, kes on omandanud kõik neli oskust. Need on kuulamine, kõnelemine, lugemine ja kirjutamine.“
Jah, inglane ütleb, et tarkuse juurde ei vii laia teed.
Kadri Sildvee
Raamatukoi 