Olen raamatute lugemises omnivoor, loen üpris erinevaid teoseid. Neuroloogilisest kirjandusest olen saanud teada aju töötamise põhimõtteid. Üks nendest reeglitest on: ette võetu peab olema piiri peal, selline, millest jõud veel üle käib. Nagu – mitte lihtsalt 10 000 tundi tuima klaveriklimberdamist, vaid pisitasa järjest suuremat virtuoossust nõudvatest oopustest jagu saamine.
Majandusteaduses olen üsna võhik. Aga asi ise on selline, et mööda ei pääse – ja siis on parem, kui natukenegi jagad rahamaailmas toimuvat. Nii ma võtsin kätte David Graeberi „Võlg: esimesed viis tuhat aastat“. Asja tegi põnevaks, et autor on antropoloogiaprofessor ja samas üks liikumise Occupy Wall Street juhtfiguure (ja nagu ootuspärane – ema poolest juut). Raamat ilmus just õigel ajal – pärast 2011. a ülemaailmse krediidikriisi puhkemist.
Teoloogile on raamatus palju põnevat. Mõisted „arveteklaarimine“ ja „lunastamine“ pärinevad vanaaja finantssõnavarast. Sama võib öelda ka mõistete „süü“, „vabadus“, „andestamine“ ja isegi „patt“ kohta. Vaidlused selle üle, kes õigupoolest kellele mida võlgneb, on suuresti kujundanud seda, milliseid sõnu me kasutame õigest ja valest rääkides.
Graeber küsib: „Mis vahe on pelgal kohustusel, tundel, et sa peaksid teatud viisil käituma, või isegi et sa kellelegi midagi võlgned, ja võlal ranges tähenduses? Vastus on lihtne: raha. Võla ja kohustuse vahe seisneb selles, et võlg on täpselt kvantifitseeritav. See eeldab raha. Raha mitte üksnes ei tee võlga võimalikuks, vaid raha ja võlg astuvad ajaloo näitelavale täpselt selsamal hetkel.“
Õigupoolest seisab meie tavapärane arusaam raha ajaloost pea peal. Me ei alustanud vahetuskaubandusest, ei avastanud raha ega töötanud seejärel viimaks välja krediidisüsteeme. Kõik leidis aset täpselt vastupidi. See, mida me tänapäeval nimetatakse virtuaalseks rahaks, tuli kõigepealt. Mündid tulid palju hiljem ja olid vaid paiguti kasutuses ega asendanud krediidisüsteeme kunagi täiel määral. Vahetuskaubandus omakorda näib suuresti olevat metall- või paberraha kasutamise juhuslik kõrvalsaadus: ajalooliselt on see olnud valdavalt miski, millega tegelevad inimesed, kes on harjunud sularahatehingutega, aga kellel ühel või teisel põhjusel puudub juurdepääs valuutale.
Nagu Mesopotaamias, tähistab „vabadus“ ka piiblis eelkõige vabanemist võla tagajärgedest. Ajapikku hakati kogu Iisraeli ajalugu selles valguses tõlgendama: vabanemine Egiptuse vangipõlvest oli Jumala esimene, paradigmaatiline lunastusakt. Iisraeli rahva ajaloolistes kannatustes (alistamine, vallutamine, eksiil) nähti hädasid, mis pidid Messia saabumisel päädima igavese lunastusega – olgugi, et prohvetid hoiatasid, pidid kõigepealt oma patte (üksteise orjastamist, ebajumalatega hooratöö tegemist, käskude eiramist) tõeliselt kahetsema.
Sel juhul ei tähenda “lunastus” enam millegi tagasiostmist. Pigem tähendab see kogu arvepidamise hävitamist. Viimase viie tuhande aasta jooksul on rahvarahutused sageli alanud ühtviisi: savitahvlite, papüürusürikute, arveraamatute või mis tahes muude konkreetsel ajal ja konkreetses kohas käibinud võladokumentide rituaalse hävitamisega.
Paljudes Lähis-Ida linnades oli see sõna otseses mõttes nii: võlgade kustutamise käigus leidis sageli aset finantsandmeid sisaldavate savitahvlite tseremoniaalne hävitamine – akt, mida on küll märksa vähem ametlikus võtmes korranud pea kõik talupoegade ülestõusud läbi ajaloo.
Selles valguses tähendab kristlik lunastus vabanemist patu ja süü koormast ning ajaloo lõpp kujutab endast hetke, mil kõik pööravad ette puhta lehe, kõik võlad kustutatakse ning kätte jõuab jäädav juubeliaasta.
Kirsiks tordi peal: kõik teavad, et kreeka- ja egiptusekeelse tekstiga Rosetta kivi oli võti, mis võimaldas ära tõlkida Egiptuse hieroglüüfid. Vähesed on aga kursis, mis seal õigupoolest kirjas on. See steel püstitati selleks, et kuulutada välja amnestia, mille andis nii võlgnikele kui ka vangidele aastal 196 eKr Ptolemaios V.
Tunnistan, et teos käis üle mu jõu ning lugesin ta seepärast üle ka teist korda. Aga – loodan, et pingutus tasus ära. Ja tasub teistelgi.
Tuline kahju on aga sellest, et eesti tõlkes (491 lk, 890 märkust) on ära jäetud kasutatud kirjanduse loetelu (paberi kokkuhoiuks?).
Toomas Paul
Raamatukoi 