Ma ei ole viimasel ajal olnud küll suur eesti kirjanduse lugeja, kuid Rein Raua „Päiksekiri“ tekitas juba teema ja ajastu tõttu huvi: eesti päritolu naissoost sumomaadleja seiklused 20. sajandi esimestel kümnenditel.
Algul tekitasid erinevad tegevusliinid pisut segadust, kuid Raua ladus jutustamisstiil ja sündmuste põnevus haarasid kaasa ning mida enam lõpu poole, seda raskem oli raamatut käest panna — ning lõpuks said need erinevad liinid ka nõtke elegantsiga kokku sõlmitud. Hoogsate sündmuste vahele oli mõnusalt pikitud filosoofilisi mõtisklusi elust ja elamisest – just parasjagu ja tegevusega piisavalt seotud, et neist mitte lihtsalt üle libiseda. Raua avaraid teadmisi arvestades on ajaloolised sündmused ja geograafilised paigad kirjeldatud asjatundlikult ning panid nii mõnigi kord käe teatmeteoste järgi haarama, et neist aegadest ja kohtadest põhjalikumalt lugeda. Järelsõna eesti naissoost maadlejatest oli silmiavardav lisa ja mingis mõttes lausa kirss tordil.
Arvustus, mis julgustas mind raamatut lugema, on SIIN.
Heili Einasto
Raamatukoi 