Raamatud balletist ei ole eesti lugeja laual kuigi sageli, sest kirjastused pelgavad huvipuudust. See ei ole nii ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas: DVD-d ja netivõimalused balletti vahendatult vaadata on raamatuturu ahtaks söönud.
Seda rõõmustavam on, et Eesti Teatriliit on avaldanud Kadi Herküli koostatud raamatu Tiit Härmist, eesti balleti ühest kõige karismaatilisemast tantsijast, kes möödunud sajandi 60. aastate lõpust kuni 1990. aastani Estonia laval publikut magnetina saali tõmbas ning 2001-2009 oli Estonia balletitrupi kunstiline juht.
Raamat pealkirjaga „Tiit Härm“ koosneb tantsija enda mõtetest ja meenutustest, mida täiendavad väljavõtted arvustustest ning hulk põnevaid fotosid. Viimane on eriti hinnatav, sest (rahalistel põhjustel) jääb maailmas üha harvemaks rikkalikult illustreeritud balletiraamatuid.
Minu jaoks on raamat seda olulisem, et minu balletihuvi sai alguse just Tiit Härmi ja Elita Erkina esitatud Albinoni „Adagiost“. Tiit Härmi rollid ballettides „Prometheus“, „Giselle“, „Luikede järv“, „Roosivaim“ ning „Romeo ja Julia“ (Härmi „Romantilise balletiõhtu“ raames) panid balletivaimustusele üha suuremat hagu alla ning sundisid õppima vene keelt (sest muudes keeltes balletiraamatud polnud kättesaadavad), viies ikka ja jälle teatrisse esiridadesse istuma, balleti üle mõtlema ja lõpuks ka neid mõtteid sõnaliselt arvustustes väljendama.
Raamat Tiit Härmist on vajalik täiendus meie napilt uuritud tantsuloole ning pakub põnevaid tantsijapoolseid sissevaated nõukogude aja balletiellu ning kunstilise juhi vaadet uue sajandi balletti.
Heili Einasto
Raamatukoi 