Thomas Savage’i romaan ja Jane Campioni film.
Äsja parima lavastaja Oscari võitnud Jane Campioni film „Koera vägi“ põhineb Thomas Savage’i samanimelisel romaanil. See on lugu inimese üksildusest ja isiklikust tragöödiast, mis tuleneb tema sobimatusest keskkonda ja ajastu mõttemaailma. Campioni mäletame ta teise auhinnatud filmi „Klaver“ järgi. Raamatu on tõlkinud eesti keelde Jana Linnart (2020).
Olles üht näinud ja teist lugenud, tekib võimalus võrrelda ja tõstatada küsimus, kuivõrd suudab film edasi anda raamatu ideed ja kas pärast selle nägemist tasub ka raamatut lugeda.
Enamasti on esimesena raamat. Loed, meeldib ja kui kuuled, et tuleb ka film, siis kõhkled. Raamatut lugedes oled ju loonud oma maailma ja kujutled, kuidas tegelased välja näevad ja räägivad, milline on nende kõnnak ja hääletoon. Hea raamat on nagu uks paralleelmaailma ja filmi vaadates tahaks taas sinna jõuda. Kui uks avaneb aga kuhugi mujale, oled pettunud. Tihti ei ole see lavastaja süü – tema uks avanes lihtsalt kuhugi mujale. Vahel muidugi on õnne ja lavastaja isegi ületab su ootusi, kui ta on suutnud luua maailma, mis kattub su kujutlustega. Aga võib juhtuda ka nii, et lavastaja on loonud hoopis detailitäpsema ja mitmekihilisema teose originaalist.
Harvem (vähemalt minul) on esimesena film. Ja kui film on hea, siis tahaksid samal viisil raamatut lugedes seda maailma taas kogeda. Minul oli seekord siis sedapidi, enne film ja siis raamat.
Thomas Savage on oma tegelased asetanud 20. sajandi alguse Montanasse, mille avarus, eraldatus, karm kliima ja raske füüsiline töö loovad lummava õhustiku, kus ühelt poolt on avar silmapiir, teisalt sumbunud õhustik ja jäigad (kirjutamata) reeglid. On viiteid, et maailmas on muutusi nii elustiilis kui suhtumistes, mis sinna kaugesse nurka aeglaselt jõuavad. Samas teemad, mida Savage lahkab, on ajatud: üksildus, reetmine (nii tegelik kui oma peas välja mõeldud) ja sellest tulenev soov kätte maksta ning selle läbi eelnev, nüüd näiliselt idülliline elu taastada. Põhiteema nii raamatus kui filmis on minu meelest küsimus, kas ja kuidas inimene suudab leppida ja endas rahu leida, kui seisab vastamisi ajastust ja olust tuleneva võimatusega ennast teostada. Kuidas elada sel viisil, nagu sisemine mina sooviks? Suuremat jõudu, kui raske füüsiline töö, on vahel vaja selleks, et hoida selg sirge, minna vilistajate vahelt läbi, eluga edasi ja leida endast tänulikkus väikeste asjade eest. „Mul on väga vedanud, sest ma olen kohanud oma elus kahte lahket meest,“ ütleb Rose.
Jane Campion on loonud koos suurepäraste näitlejatega – Benedict Cumberbatchi, Kirsten Dunsti, Jesse Plemonsi ja Kodi Smit-McPheega filmi, mis annab minu jaoks täiuslikult edasi 20. sajandi alguse füüsilisusele suunatud meestekeskse kauboimaailma õhustikku ja probleeme. Seekord kartsin raamatut lugedes pettuda, kuid see suutis edastada oma napi tekstiga sedasama meeleolu mis filmgi, lisades samas raamistiku ja tausta, mis filmis puudus. Saame heita sügavama pilgu Vanapaari, aga ka Peter Cordoni mõttemaailma. Raamatule annab palju juurde ka sinna lisatud järelsõna, mis viitab, kui palju on autor ammutanud teose loomiseks omaenda lapsepõlvest. Siiski, Cumberbatchi (jah, ta oleks pidanud selle osatäitmise eest saama Oscari !!!) mängu kaudu avaneb filmi jooksul isiksus, kes on mitmekihilisem ja sügavam kui raamatus kujutatu.
Kokkuvõtteks võib niisiis öelda, et soovitan mõlemat. Kumb enne, jääb igaühe valida.
Kersti Tepp
Raamatukoi 