Saatan sosistas: „Otsusta! Ainult meeleheitlikel õnnestub kõik.“
„Üksinda ookeanis” (2022) on raamat inimesest, kes suutis elus ületada piire.
Slava Kurilovi (1936-1998) lugu algab samanimelise jutustusega „Üksinda ookeanis“, kus autor kirjeldab oma põgenemist 1974. aastal Nõukogude Liidu kruiisilaevalt „Sovetski Sojuz“. On tähenduslik, et laev on ehitatud Saksamaal, kus kandis varem nime „Adolf Hitler“.
Autor kirjeldab eluolu, enda mõtteid ja tundeid loetud päevade jooksul. Vältimaks nõukogude inimeste ärakargamist, ei randu ekvaatorile suunduv laev pea kusagil. Inimesed loksuvad lõputuna näivas ookeanis, kus avaneb võimalus vahel ka pilku heita päriselt eksisteerivale välisilmale. Ja üsna kohe algab suur ja lõputu pidu, tekib joovastus.
Okeanoloog ja sukelduja Kurilov, laeva üks reisijatest, tahab vabasse maailma ning unistab oma silmaga näha troopikat. Lapsepõlvest peale tunneb ta vastupandamatut kirge mere järele. Ta ütleb: „Arvatavasti on parem maailmast üldse mitte midagi teada, kui teada paljut, ent omamata võimalust näha. Jube on istuda oma unises linnas teadmisega, et hiigelsuur imepärane maailm on kuskil lähedal ja selle elu libiseb minust mööda. /—/ Ainuüksi sellised nimed nagu Madagaskar, Havai või Tahiti on piinavad. Pole võimalik leppida sellega, et kogu elu tuleb elada nõnda, tegevusetult, omamata võimalust midagi ise korda saata, vaid ainult lugeda ja vaimustuda teistest inimestest.“
Ta on korduvalt ja tulutult taotlenud viisat, et saaks teha tööd okeanograafilistel kaugsõidulaevadel. Nii sünnib otsus põgeneda. Hüpe tundmatusse ei tule aga kergelt, laeval on tore ja lõbus melu, mis kutsub jääma. Ometi otsustab Kurilov selle näilise vabaduse taustal tõelise vabaduse kasuks ja ta hüppab ööpimeduses põhjatusse ookeani, kus veedab söömata ja joomata kolm ööd ja kaks päeva. Ent „reis“ ookeanis saab olema eeldatava 10 km asemel 100 km.
Kurilovi lugu on ka eneseotsing, tema ümbersünd. Ta kirjutab: „Selle ajaga, mis olin veetnud teises maailmas, oli kogu mu eelnev elu minust eraldunud. Seal sündisin justkui uuesti. Mulle polnud jäänud ühtki ebameeldivat mälestust, mitte mingeid negatiivseid emotsioone. Kõik hingehaavad – ja neid polnud sugugi vähe – olid paranenud. Mu turjal ei lasunud enam mineviku taaka.
Inimene, kes pole seda läbi elanud, isegi ei aima selle raskust. Arvatavasti kanname me kõik – peale laste – nii enda teadvuses kui ka alateadvuses kaasas väikest põrgut.“
*
Raamatu teistes lugudes avab Kurilov oma arengu ja põgenemise tagamaid. Ta jutustab lapsepõlvest, seal valitsevast ideoloogiast, unistusest siduda oma saatus merega. Lisaks okeanoloogia- ja tuukriõpingutele tuleb juttu ka usust Jumalasse, unenägudest, armastustusest, vihkamisest ning paljust muust. Tema suhe loodusega oli kahtlemata eriline.
Kadri Sildvee
Raamatukoi 