Mu poisipõlve lemmikraamat oli Nikolai Verzilini „Robinsoni jälgedes. Metsataimede saladusi“.
Olin „noor naturalist“ – nõnda nimetati tollal algajaid „loodusuurijaid“, kellel olid kooliaias oma katselapid. Näiteks katsetasin jaroviseerimist, ja see toimis! Kui siis selgus, et Trofim Lõssenko on võhik ja suli, oli mu pettumus suur (muide – tänaseks on ameerika teadlased ta maine suuresti rehabiliteerinud, nüüd nimetatakse seda „verbalisatsiooniks“).
Teiseks lemmikuks oli Oskar Looritsa „Endis-Eesti elu-olu II. Lugemispalu metsaelust ja jahindusest“.
Lugesin palju kordi sealseid lugusid ja unistasin metsniku elust.
Läks tükkis teisiti. Ja tagantjärgi olen selle üle vaid tänulik. Ridalas oli korra mõte, et metsavahi töö võiks ju olla ühendatav vaimuliku ametiga. Käisin maad kuulamas, kui läheduses üks koht jäi vakantseks. Õnneks sõbralik vana metsavaht valgustas mind. Lammutas mu lapseliku kujutluse. Metsavahi töö ei ole puude ja lindude vahtimine, vaid ränk rassimine igakuise raieplaani täitmiseks. Družbaga.
Tol ajal võis mõelda, et metsa laastamine ehk „ülestöötamine“ on võõrvõimu teadlik poliitika. Küllap oligi. Aga kui lugeda Peter Wohllebeni verivärsket teost „Kannatlikud puud. Kuidas puud õpivad kliimamuutusega kohanema – ja kuidas mets meid päästab, kui seda lubame“, selgub, et ka demokraatia ei taga mõistlikku käitumist metsaga.
Wohllebenilt on tõlgitud eesti keelde mitmeid raamatuid – „Looduse salajane võrgustik“, „Puude salapärane elu“, „Kas kuuled, kuidas puud räägivad?“ jt, mis tutvustavad uusimaid uurimusi ning ootamatuid avastusi eluslooduses. Nii on ka selle viimase raamatu esimene osa. Aga selles teoses on põhiline paljastused, milline uskumatu korruptsioon valitseb Saksamaa metsamajanduses, mis puudutab isegi teadlasi. Kui siia kõrvale panna Eestis toimuv, võib ennast lohutada, et meil on läinud ikka väga hästi. Seni.
Pakun raamatu maitseprooviks vaid ühe lõigu: „Kümnete tonnide raskused metsamasinad muudavad pinnase tihkeks. Nende sõiduroopad läbistavad metsi 20-meeriste vahedega. Rehvide all surutakse kolme-nelja meetri laiuses pinnase poorid ja suurem osa elusolendeid puruks. Mõnes paigas sõidetakse metsapind täiesti katki; pinnasekahjustused Saksamaa metsades ulatuvad praegu kokku umbes viiekümne protsendini kogu metsapinnast. Need kahjud ei parane ka tuhandete aastatega. Näiteks Eifeli metsades on veel roomlaste ajast pärit sõidujäljed näha – pinnas nende all on tänaseni kivikõva. Vee talletamise võime väheneb tohutult, talvised sademed voolavad koos ojadega orgu ja põhjustavad seal kõrgvett, selle asemel et imbuda puude alla maapinda ja neid suvel toetada. Metsade jahutav toime saab sel moel püsivalt kahju – pöökide ja tammede higistamine jääb veepuudusel seisma.“
Toomas Paul
Raamatukoi 