Loen raamatuid edasi, nagu kogu pika elu olen teinud, kuigi enam ei jää loetu nii hästi meelde kui muiste. Ega oma loomuse vastu ei saa. Üks mu saksa kolleeg ütles mulle: „Du bist ein Büchernarr!“, kui vaatas raamatute hunnikule, mis olin välismaale pääsenult oma napi valuuta eest hilpude ja digividinate asemel ostnud.
Praegu ilmub juba emakeeles nii palju lugemist väärt kraami, et mitte kuidagi ei jaksa kõiki läbi töötada. Aga paeluvad on nad ka siis, kui käivad üle jõu. Nagu Michael Spitzeri „Muusikaline inimene. Maa elu ajalugu“ (tõlk Matti Piirimaa. Tallinn: Vesta, 2021. 464 lk).
Muusikaline inimolend on võimekas sünteesija. Meil on putukate rütm. Meil on lindude meloodia ja hääleõpe. Me jagame muusikatraditsioonide taju vaaladega. Ahvidega on ühine sotsiaalne intelligentsus. Ent rühmiti lauldav või mängitav meetrumi ja heliridadega muusika on ainulaadne inimlik fenomen. Spitzer kinnitab: „Me oleme erandlikud“.
Muusika tõusis täielikult tiibadele alles siis, kui oli olemas sümboolne keel. Inimeste muusikas laotakse kokku „ehituskivid“ ehk muusikalised võimed ja oskused, mis olid käigus juba enne Homo tulemist. Sapiens sünteesis. Vahva on jälgida, kuidas rütmi, meloodia ja muusikakultuuri võimed olid jagunenud mitmesuguste putukate, laululindude ja vaalade vahel, kuid ühelgi liigil ei olnud neid kõiki ühtaegu.
Muidugi annaks see raamat rohkem, kui peas hakkaksid helisema viidatud helitööd. Põhiliselt tegeleb ju autor just inimeste loodud muusika mitmekesise maailmaga. Aga selletagi – Spitzer on õpetlik ja põnev. Isegi siis, kui elevant on kõrva peale astunud.
Toomas Paul
Raamatukoi 